"Minu hinnangul oli tulemus üsna pettumust valmistav, kuna hoolimata sellest, et oli mõningane edu Ukraina liikmestaatuse küsimuses ja enam ei ole küsimus selles kas, vaid millal see juhtub, siis samas öeldi, et Ukraina võetakse vastu ainult siis, kui liitlased leiavad, et on sobiv hetk tema liikmeks kutsumiseks ja Ukraina peab täitma praegu täpsustamata nõuded," rääkis Jermalavičius kolmapäeval ERR-ile. "See ebaselgus, millal võidakse kutse esitada ja mis nõuded tuleb täita, olid nendele, kes soovinuksid kiiret liikmeks kutsumist, sealhulgas ka ukrainlastele, üsna pettumust valmistav," lisas ta.

Jermalavičiuse hinnangul võib ka Venemaa selle tulemusega üsna rahul olla, kuna otsest kutset Ukrainale ei esitatud. "Nad saavad seda tõlgendada NATO otsusekindluse ja vastupidavuse puudumisena, mis näitab, et allianss ei ole valmis tagasi tõrjuma Venemaa esitatavaid punaseid jooni. Ja me teame, et Venemaal on tavaks selliseid nõrkuse ilminguid ära kasutada ja oma agressiooni edendada," märkis ta. "Nii, et sellest seisukohast vaadates ma arvan, et see ei olnud õige signaal Moskvale. Ja Venemaa reaktsioon näitab, et kommünikee ei avaldanud neile muljet," lisas analüütik.

Jermalavičiuse sõnul ei tule nii palju vaadata, mida Moskva ütleb, vaid rohkem seda, mida ta teeb. "Ja see, mida ta teeb on näha Ukrainas – kuidas ta kasutab ära seda, et allianss ei ole valmis Venemaale otseselt vastanduma ja jätab Ukraina ainult lääne relvade ja varustusega, aga ilma igasuguse muu sekkumiseta."

Moskva võib sellist olukorda ära kasutada selleks, et konflikti pikendada, sisse kaevuda ja loota, et ta suudab üle elada alliansi ühtsuse ja otsustavuse võtta Ukraina NATO-sse, rõhutas ekspert.

Samas tõdes Jermalavičius, et Ukraina sai siiski sai tippkohtumiselt mitmeid positiivseid signaale – suuremaid abilubadusi, julgeolekugarantiisid, tema staatust tõsteti suhetes alliansiga NATO-Ukraina Nõukogu loomise kaudu. "Aga me oleks võinud teha rohkem ja selles mõttes ma jagan ukrainlaste frustratsiooni, kuna maksimumprogramm jäi täitmata," märkis ta.

"Kahjuks pidime aga vastakuti seisma negatiivse reaalsusega ning leppima madalama ühise nimetajaga, mis jäi alla meie ootustele ja soovidele," kommenteeris teadur.

NATO vaoshoitus Ukraina toetamisel näitab aga Jermalavičiuse sõnul seda, et alliansis on ka ettevaatlikke riike, kes ei taha anda lubadusi, mis võiksid tunduda liiga riskantsed või tekitada ebamäärasust ning nad ei pruugi olla kindlad, et neid saaks tulevikus täita. Samuti kartsid sellised liitlased, et Ukrainale selgema liitumiskutse andmine võiks ohustada stabiilsust ja viia NATO otsesesse sõtta Venemaaga.

"Ilmselgelt on sellised riigid NATO-s olemas ja juhtiv nende seas on USA. Ameerika Ühendriike ei veennud mõnede riikide argumendid, et me võiks rohkem teha ja seepärast me jõudsimegi kompromissini, mis sisaldub eile vastu võetud kommünikees," tõdes Jermalavičius.

"Kui kuulata, mida räägivad NATO ametnikud, siis võib tunda, et nende hinnangul ukrainlased tõlgendavad kommünikees öeldut valesti, et nende hinnangul kinnitatakse seal NATO otsustavust ja ühtsust Ukraina toetamisel. Aga kui lugeda seda, mis mustvalgel kirjas on, siis mõnikord tekib sellest rohkem küsimusi kui vastuseid. Eriti sellest, et Ukraina saab ühel päeval NATO liikmeks, kui kõik liitlased sellega nõustuvad ja tingimused on täidetud," rääkis teadur.

Tema sõnul pole teada, mis on need tingimused ning samuti juhtis ta tähelepanu ka sellele, kuidas tekkisid ootamatult Rootsi liitumise eel üha uued nõudmised.

"Selliseid asju võib [uuesti] juhtuda ja siis peab uuesti laua ümber kogunema, et saavutada kõigi nõusolek. Ühesõnaga – see jätab kogu selle liikmesuse teema Ukraina jaoks avatuks, lahtiseks kõiksuguste interpreteeringute ja tegutsejate jaoks ning suurim faktor on kindlasti küsimus, millal sõda lõppeb. Ja kui me ütleme, et kutse andmise eeltingimus on sõja lõpp, siis anname Venemaale väga tugeva sõnaõiguse, mida me loomulikult ei peaks tegema," ütles Jermalavičius.