Meinhard nentis "Vikerhommikus", et liiklusohutuse tõstmisele saab põhiliselt läheneda ikkagi läbi teadusliku selgitus- ja uurimistöö, mistõttu ka rääkides keskmise kiiruse mõõtmisest kiiruskaamerate vahelistel teelõikudel tuleks esmalt selgeks teha, kas üks või teine meede üldse mingisugust efekti annab liikluses või mitte.

"Kiiruse mõõtmine ise ei anna otsest efekti, vaid on alles esimene samm liikluse mõjutamisel. Arenenud riikides on see nii-öelda fikseerimise meetod ja küsimus ei ole selles, kuhu andmed lähevad, vaid mis nendest edasi saab," rääkis Meinhard, lisades, et tänapäeval on võimalik kiiruskaamera andmeid koguda ka selliselt, et kellelegi nendest isiku riivet ei teki.

Aga põhirõhk on ikkagi sellel, mida nende andmetega edasi tehakse ehk kuidas saab mõjutada väärkäitumismustreid inimese liikluskäitumises. "Ainult ühe või teise rikkumise fikseeringuga ei toimu üldjuhul mingisugust suurt muutust inimese käitumises," rõhutas psühholoog.

Meinhard meenutas, et kui Eestis aastal 2010 hakati välja töötama uut liiklusseadust ja ühe punkti mõõtmiskaameraid hakati üles panema, siis oli arutlusel ka see, et tuleks erinevaid süsteeme rakendama hakata selle suhtes, mis rikkujatena fikseeritud inimestega edasi hakkab saama.

"Aga kõrgel tasemel ametnike seisukoht oli, et ei, kõigepealt on vaja kuidagi kaamerad töösse saada ja hiljem hakatakse muid asju tegema. Praeguseks on kaksteist aastat mööda läinud ja me räägime täpselt sama juttu. Nüüd me teeme teise sammu, et paneme veel teistsuguse kihi mõõtmisvõimalusi sinna juurde. Aga need erinevad meetodid, millest on olnud väga paljudes saadetes, paljudel seminaridel, konverentsidel juttu, nendega keegi ei tegele. See näitab, et sisulise liiklusohutusega tegelemiseks puudusi pädevuses võib olla Eestis," kritiseeris Meinhard.

"Lihtne on panna automaatika üles ja loota, et küll siis läheb liiklus korda. Ega ta nii lihtsalt ei lähe küll."

Eestis karistatakse kiiruskaamera abil n-ö autot, aga kümnetes teistes riikides, kus kaamerad juba ammu kasutusel on, saadakse ikkagi need inimesed kätte, kes roolis istuvad, osutas Meinhard, rõhutades vajadust ka siin sellele mõelda. Tema sõnul pole sugugi keeruline lahendus, kuidas saada teada, kes tegelikult piirkiirust ületanud auto roolis oli, et siis selle inimesega edasi tegelema hakata.

Ta tõi muu maailma näitele tuginedes välja, et umbes kolme kuni viit protsenti rikkujatest ei suudeta tuvastada ja see määr jääb alati, aga kui juba 90-95 protsenti rikkujatest saadakse kätte, siis see on see, mida vaja. Küsimus on endiselt, mis nendega edasi teha.

Aastaid on Eestis räägitud ka veapunktisüsteemist, mis on väga paljudes riikides kümneid aastaid juba kasutusel ja teatud mõju omavad.

Meinhardi sõnul on võimalik matemaatiliste mudeldamiste kaudu erinevate liikumiste kontekstis välja töötada hoopis efektiivsemaid mudeleid kui need kõnealused veapunktisüsteemid. Küsimus on pigem selles, kas tahetakse midagi teha või mitte.

"Selles kontekstis on mul päris mitmete politseiameti kõrgete ametnikega olnud juttu. On tehtud ka teaduslikke ettepanekuid, kuidas on võimalik hakata niimoodi mudeldama hoopis kavalamalt kui veapunktisüsteem. Valemite kaudu on võimalik ette prognoosida, millal inimestel hakkavad tekkima väärkäitumised," selgitas Meinhard, nentides samas, et taoliste teadmiste kasutamine jääb väga paljude nüansside, muu hulgas andmekaitse taha.

"Teatud asju justkui on võimalik Eestis teha ja teatud asju justkui ei ole. See on see, kuidas parasjagu siis fantaasia liigub kellelgi  riigiaparatuuris ja milliseid võimalusi või soove tahetakse realiseerida," ütles liikluspsühholoog.

Ajakirjaniku küsimuse peale, kui tema oleks otsustaja, näiteks minister Kristen Michal, siis milline oleks esimene samm, mida ta liikluskultuuri parandamiseks astuks, vastas Meinhard, et liiklus on nii mastaapne süsteem ja hõlmab väga palju erinevaid nüansse, nii et võimatu on välja tuua üht meedet, mis liikluskultuuri parandaks.

"Tõenäoliselt on ikkagi mõistlik võtta asju rahulikumalt, teha uuringuid, korrektseid järeldusi nende pealt, korrektseid otsuseid. Selles mõttes ei tohiks kellelegi liiga teha. Lahendused, mis tehakse, peaks olema mõistlikud, kaasaegsed, innovaatilised ja nii edasi," rääkis ta ja suunas kriitika poliitikute ja ametnike poole, öeldes: "Eestis on võimalik teha fantastilisi asju. Millegipärast kõik seisab. Kõik räägivad, et on probleem, aga riiklikul tasandil eriti ei liigutata. Pehmelt öeldes."