Isamaa erakonna üks suuremaid rahastajaid Parvel Pruunsild ütleb Postimehes ilmunud intervjuus, et kogu selle loo tagapõhi on jätta Isamaa ilma ühest oma peamisest rahastajast. Kuidas teie hindate toimunut?

Vaatan üsna suure jahmatuse ja üllatusega. Olen lugenud ajakirjandusest asjaosaliste ja prokuratuuri kommentaare, intervjuud Tartu linnapea Urmas Klaasiga. Kui see ei mõjutaks otseselt inimeste elusid, siis võiks öelda, et olukord on koomiline. Küsimus on kindlasti sellise selektiivse, subjektiivse menetlemise eesmärgis. See on ühiskonna jaoks oluline küsimus.

Paralleeli võib tuua endise rahandusministri Keit Pentus-Rosimannuse ümber toimunuga. Rahandusministri puhul oli küsitav Euroopa Kontrollikotta saatmise viis. Toona prokuratuur sedastas, et kriminaalmenetlus on inimese ellu nii-öelda väga intensiivne sekkumine. Inimene sisuliselt lähetas end sinna, kuid selle kohta ütles prokuratuur, et ministri roll oli toimunus formaalne.

Praeguse juhtumi puhul ei ole õiguskaitseasutused veenvaid selgitusi andnud. Nende ülesanne on tagada ka riigis õigusrahu ja usaldusväärne, läbipaistev tegutsemine.

Näiteks on mul küsimus läbiotsimise eesmärgi kohta. Mäletan oma justiitsministriajast, et läbiotsimine on vajalik selleks, et leida kuriteoga seotud tõend, isegi laip kuskilt, või siis näiteks tagaotsitav isik. Priit Humal ja Parvel Pruunsild arutasid kahtlustuse järgi omavahel Sakala korporatsiooni soovi osta kõrvakrundil asuv maja. Millise muu täiendava tõendi leidmine oli läbiotsimise eesmärgiks? Uurimisasutused peaks seda selgitama.

Minu meelest pole Keit Pentus-Rosimannuse ja Parvel Pruunsilla juhtumi kõrvutamine päris õige. Eksrahandusministri puhul heideti talle ette väidetavat isiklikku kasusaamist. Ta sai endale uhke ja tasuva töökoha. Pruunsilla puhul on aga küsimus ühes parlamendierakonnas ja tema suurimas rahastajas. Ja siin peab kindlasti selgus saabuma kõikides asjaoludes.

Isamaa ei ole selle juhtumiga kuidagi institutsioonina seotud. Aga küsimused on meie jaoks õhus. Sinu küsimuses on peidus, kas tegemist on nii-öelda kollateraalsusega. Kui see nii peaks olema, siis on see loomulikult õigusriigile väga olemuslik tõsine probleem. Selle kohta ei ole mul ühtegi tõendit. Mul on ainult avalikest allikatest saadud informatsioon.

Aga terve mõistusega inimestel on järjest tekkinud õigustatud küsimused. Minu jaoks on seesama Elmar Vaheri juhtum jäänud ikkagi väga-väga segaseks. Lugesin täna Päevalehest, et on olemas suur hulk ametiisikuid, kes roteeruvad edasi-tagasi.

Siseministeeriumis mingisugune järelevalvemenetlus on algatatud, nüüd kirjutatakse seda mingitel motiividel ümber. Ajakirjanikud on mulle viidanud selle kohta, et kirjutakse ümber, kuna järeldused võivad olla kellelegi ebasoovitavad. Seega küsimused on minu meelest õhus, kuidagi ei tohi jääda avalikkusele muljet, et neid asju aetakse nurga taga ja hoopis mingitel muudel motiividel.

Kas Isamaa juhid on prokuratuuri käest küsinud, mis toimub?

Ei ole. Kindlasti on mõistlik erakonnal seda arutada. Nagu ma ütlesin, et praegu on õigusasutustel endil nii-öelda hoolsuskohustus avalikkusele selgitusi jagada.  Üks asi on selle uurimise motiivid. Aga teine asi on inimeste elud.

Ees on mitmeaastased menetlused, suure osa kahtlusaluste elust hakkab võtma nüüd tegelikult menetlusprotsessis osalemine ja sellega kaasneb tohutu psühholoogiline surve. Minu meelest on õiguskaitseasutuste ülesanne ennekõike õigusrikkumist ennetada. Kui inimesele öeldakse ennetavalt, et tema tulevane tegevus võib olla õigusrikkumine, siis ma arvan, et iga terve aruga inimene hoiduks sellest kilomeetri kaugusele.

Meil on ju riigikogus olemas ka erikomisjon, mis tegeleb julgeolekuasutuste tööga. Kas on põhjust kiiresti seal koguneda?

Realistina ei hinda ma eriti kõrgeks komisjoni tegelikku võimet institutsioonide väliselt niisugust sisulist järelevalvet teha. Ma ei mäleta mingit sisulist järelevalveaktsiooni dekaadide jooksul, kus komisjon tegelikult midagi eraldi võetuna teinud oleks. Kuid kindlasti on julgeolekuasutuste järelevalvekomisjonil nii-öelda minimaalne hoolsuskohustus sisulisi selgitusi saada.

Karistusseadustiku paragrahv 300 käsitleb toimingupiirangu rikkumist.  Õiguskantsler on juhtinud juba aastaid tagasi tähelepanu, et see paragrahv on liiga üldsõnaline, selle alusel saab peaaegu ükskõik kellele toimingupiirangu kaela määrida.

Ju siis ei ole peetud seda järelikult oluliseks. Või on õigusasutused argumenteerinud, et sellises avaras interpreteeringus võimaldab see mingeid õigushüvesid kaitsta. Küsimus on, kui avaraks interpreteering läheb? Lugesin antud juhtumi puhul, et pangast pangalaenu võtmine võib tekitada olukorra, et oled mõjutatud isik.

Vabandust, Nursipalu - seal hüvitiste määramise osas sotsiaaldemokraatidest omavalitsusjuhid helistavad, suhtlevad hüvitiste saajatega. Loomulikult terve mõistusega hinnates pole selles midagi kriminaalset. Või on see ka nüüd toimingupiirangu küsimus?

Ma mäletan, eelmisel sügisel siseminister Läänemets esitas ühe summa erakondade rahastamise eelarves, see läks parlamenti kinnitamisele. Valitsus kiitis selle heaks, seal on kõik parteide juhatuste liikmed, kes sellest otsusest nii-öelda sisuliselt kasu saavad. Kas ka seoses toimingupiirangu võimliku  rikkumisega peaks kogu valitsus isoleeritud saama?

Praegu paljud ettevõtjad tegutsevad ja avaldavad survet maksutõusude ära jätmiseks. Valitsuskoalitsioonis tehaksegi mingeid otsuseid. Mõjutajatel on ju selge, kus selge majanduslik huvi. Pangad avaldavad survet, et avansiline tulumaks oleks madalam. Paljud otsustajad on pankadest laenu võtnud ja isegi, kui kompromissile lähevad, kohe tekib küsimuste virvarr. See kõik läheb väga kaugele selle paragrahvi mõttest, et inimene ei tohi saada kasu ja tegutseda, kui on tegemist huvide konfliktiga. See oleks lausa uus teadusharu, kui kõike nii avaralt käsitleda. 

Praegu te veel süvariigi olemasolusse ei usu?

Ei. Aga siin on mitu rida tervemõistuslikke küsimärke. Ma pole ainus, mulle on helistanud avalikust sektorist mitu prominentset juristi, kes on öelnud, et nad ei saa aru, mis toimub.