Kuriteod, kus vaja helistada või sõnumeid saata, ei jää isikustamata kõnekaartide keelustamisel toime panemata. Nutikad kurjategijad kasutavad juba täna kõnekaartide ja ühekordsete telefonide asemel tehnoloogiaid ja tumeveebi.

Tõsi, küllap teeks keelustamine uurimisasutuste elu üksikutes menetlustes lihtsamaks, aga eks nugade ära korjamine hoiaks ka pussitamised ära. Ometi ei ole see lahendus vabas ühiskonnas. Mõtlemapanev, miks jõutakse kõnealuse seaduseni just nüüd, kuigi idee isikustatud kõnekaardid keelustada on aastaid vana ja tuleb möönda, et omal ajal olnuks keelustamisel ehk ka mingi mõju, tänase tehnoloogia juures enam mitte. Ilmselt said ametnikud aru, et tegemist on valitsusega, kes hea meelega piirab inimeste vabadusi, mistõttu võeti seegi vana ettepanek lihtsalt sahtlipõhjast välja.

Küsimus pole aga mitte kõnekaartides, vaid vabaduses ja inimeste privaatsuses ehk inimeste tajutud õiguses olla n-ö rahule jäetud või eeldada, et tal on teatud info osas õigus eeldada, et vaid temal on sellele juurdepääs. Kui temalt võetakse privaatsus, võetakse tükike vabadust. 

Üleolevad ja elukauged on väljaütlemised, et kes neid kaarte peale kurjategijate küll vajab või mis siis inimestel ikka varjata on. Siinkohal olgu toodud neli lihtsat elulist näidet. 

Üks avaliku elu tegelane kasutab seda kõnekaarti oma taaskasutustehinguteks. Miks? Lihtsalt selleks, et ta ei taha oma telefoninumbrit laiale ringile jagada, säilitab seeläbi privaatsuse ning on selle kõige keskel roheliselt mõtlev, ettevõtlik ja aus inimene.

Teine, ettevõttejuht kasutab isikustamata kõnekaarti oma psühhiaatriga rääkimiseks. Miks? Ta lihtsalt ei taha seda teemat oma pere ega kolleegidega jagada.

Kolmas, perevägivalla all kannatav pereema helistab sellelt oma tugiisikule ja varjupaika. Ilmselt ei pea selgitama, miks. Mõnigi inimene kasutab privaatset kõnekaarti aga lihtsalt selleks, et rääkida oma armastatuga, kellega suhet ei ole ta veel valmis mitte kellegagi jagama.

Kusjuures kõiki neid "miks" küsimusi pole üldse vaja küsida, sest neil inimestel lihtsalt peab olema vabadus seda teha kellelegi midagi põhjendamata. See ongi elu vabal maal.

Need inimesed on täna vaiksed, sest keegi neist ei taha valju häälega välja öelda, et tal on vaja isikustamata telefonil oma psühhiaatri, psühholoogi, tugiisiku, armastatud või varjupaigaga rääkimiseks. Kuritegevuse vastu võitluse argument on riigi sekkumise proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades kohatu. Mis õigusega võetakse neilt inimestelt nende vabadus ning mis õigusega suhtub keegi nende vabadusse üleolevalt või ironiseerivalt?

Vabadus väärtusena väärib alati kaitset ning seda võib piirata ainult siis, kui paljude teiste inimeste vabadus seda nõuab. Antud juhul pole midagi sellist ning rohkem kaitset väärivad nii vabadus väärtusena kui ka inimesed, kel on õigus privaatsusele tänases määras. Seejuures pole vabadus ja privaatsusmäär nende inimeste puhul pelgalt teoreetilised kategooriad, selle vabaduse taga on nende heaolu, nende vaimne tervis, nende ettevõtlikkus, nende iseendaga hakkamasaamine.

Kokkuvõttes on ainus lahendus, et kaitsta inimesi ja austada isikuvabadust, isikustamata kõnekaartide keelustamisese mõte sahtlist otse prügikasti visata. Ministril, kes lubab ametkonnal nii kergekäeliselt esitada ideid vabaduse piiramisest, tuleks mõelda, kas ta on ikka õigel ametikohal.