Juuli lõpus sai avalikuks siseministeeriumi plaan keelata isikustamata kõnekaardid. Siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Veiko Kommusaar põhjendas vajadust seadusemuudatuse järele sellega, et kurjategijad kasutavad ära anonüümse suhtlemise vabadust ning me peaksime "olema valmis midagi selleks ära andma, et meie ühine turvatunne kõikuma ei lööks." Advokaadid, poliitikud ja sideoperaatorid aga kahtlevad seadusemuudatuse vajalikkuses.

Tegemist on tuttava retoorikaga, mis saadab sageli üksikisikute privaatsust ja vabadust piiravaid seaduseelnõusid. Näiteks nii Euroopa kui ka Ühendkuningriigi parlamentides on hetkel eelnõud, mis jõustumisel sunniksid tehnoloogiafirmasid juurutama kliendipoolset skaneerimist. See tehnoloogia skaneeriks kasutaja seadmetes sõnumite sisu enne nende krüpteerimist ning edastamist. Mõlema eelnõu eestvedajad põhjendavad avalikkusele nendega kaasnevat privaatsuse piiramist vajadusega kaitsta lapsi internetis leiduvate ohtude ja ahistajate eest.

Mitmed eksperdid on veenvalt näidanud, et kliendipoolne skaneerimine annab valepositiivseid tulemusi ning rikub krüpteeritud kommunikatsiooni eesmärki kaitsta sõnumite sisu kolmandate osapoolte eest. Sellest hoolimata väidavad eelnõudega seotud poliitikud, avalikkust eksitavalt, et tehnoloogiliselt on võimalik nii privaatsust tagav krüpteeritud suhtlus kui ka teadete sisu skaneerimine kasutajate seadmetes.

Paljudel poliitikutel ja tavakodanikel on tõenäoliselt pigem hägune arusaam sellest, kuidas asjasse puutuvad tehnoloogiad töötavad ning millised on nende piirangud. Seetõttu teeb suurema osa avalikkuse veenmise tööst ära kaastundele apelleerimine: seadused tuleb vastu võtta, et lapsi väärkohtlemise eest kaitsta. See taktika lubab ühtlasi sisulise dialoogi asemel kriitikuid sildistamise kaudu eirata: eelnõude vastased lihtsalt ei hooli lastest.

Igast pädevast loogikaõpikust võib aga lugeda, et kaastundest üksinda üldiselt ei saa tuletada ühegi väite tõesust ega teguviisi õigsust. Isegi olukordades, kus kaastunne on asjakohane otsuste langetamisel – näiteks keda eelistada vajaduspõhiste toetuste jagamisel – on kaastundel põhinevad järeldused tõendite või vastuargumentide valguses ikkagi ümberlükatavad.

Teine levinud argumentatiivne strateegia privaatsust piiravate turvameetmete läbisurumisel on ähvardamine. Kõigile lennureisijatele tuttavad turvameetmed lennujaamades võeti valdavalt kasutusele peale 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid Ameerikas. Avalikkusele põhjendati nende vajalikkust vajadusega senisest tõhusamalt meid kõiki ähvardava terroriohuga võidelda.

Loogikaõpikuid sirvides näeme, et ka ähvardamisest või hirmutamisest ei saa üldiselt midagi järeldada mingisuguse väite tõesuse või teguviisi õigsuse kohta. "Turvateater" on selliste turvameetmete rakendamine, mis tõstavad inimeste turvatunnet ilma tegelikku turvalisuse taset tõstmata. Käesoleva sajandi esimese kümnendi lõpuks leidsidki mitmed eksperdid, et lennujaamades kasutusele võetud turvameetmete näol oli suuresti tegemist turvateatriga.

Rohepesuks nimetatakse eksitavat turundust, mille eesmärgiks on avalikkuse veenmine mingisuguse toote või ettevõtte keskkonnasõbralikkuses, mis tegelikkuses keskkonnasõbralik ei ole. Eespool toodud näidetes esinevat, turvalisuse ettekäändel privaatsust piiravaid ettepanekuid ja tehnoloogilisi lahendusi saatvat avalikku retoorikat võiks hakata turvapesuks nimetama.

Mõiste esialgne definitsioon võiks kõlada nii: turvapesu on valdavalt asjakohaste ekspertide sisendit eirav, peamiselt kaastundele või ähvardustele apelleeriv ja sageli eksitav retoorika, mille eesmärk on avalikkuse veenmine osalise või täieliku privaatsusest loobumise vajalikkuses turvalisuse nimel.*

Turvapesu mõiste erineb turvateatri mõistest. Viimane kirjeldab juba rakendatud turvameetmeid, esimene aga tähistab nende rakendamisele eelneda võivat avalikkuse veenmise viisi. Definitsiooni ja näidete põhjal võiks öelda, et turvapesu eelneb turvateatrile. Seda väidet peaks aga kontrollima suurema hulga ajalooliste näidete varal, milleks siinkohal ruumi ei ole.

Argumentatiivsete strateegiate ja retooriliste võtete nimetamine hõlbustab nende kriitilist hindamist. Näiteks neutraalsete või tehnoloogiliste terminite kaudu millegi müstifitseerimise bürokratiseerimiseks nimetamine võimaldab ühe sildi alla koondada hulga sisu ning eesmärgi poolest sarnaseid retoorilisi võtteid ja strateegiaid. (Klassikaliseks bürokratiseerimise näiteks oleks tuumasõja "radioloogiliseks õnnetuseks" nimetamine.)

Samamoodi võiks turvapesu mõiste olla koondnimetus korduma kippuvatele retoorilistele võtetele ja argumentatiivsetele strateegiatele, mis saadavad turvalisuse ettekäändel privaatsust piiravaid seaduseelnõusid ning tehnoloogilisi lahendusi.

* Siin välja pakutud turvapesu mõiste erineb veebilehel LessWrong toodud mõistest, mis on määratletud peamiselt tehisintellekti turvalisusega seonduva avaliku diskussiooni kontekstis.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.