Ühiskonna võimekust ohte ette näha ja nendega kohaneda nimetatakse ühiskondlikuks kerksuseks (säilenõtkuseks). Kerksuse eelduseks on ettevalmistus, mis omakorda sõltub võimest õppida varasematest kogemustest, aga ka teadlikkusest selle kohta, mis meid võib ees oodata ja kes võib haavatav olla järgmises tormis, tööstusõnnetuses või rändekriisis. Seejuures oleks palju abi erinevate riiklike registriandmete lõimitud analüüsist, et selgitada isikuandmete kaitset riivamata, millistes oludes inimesed suure tõenäosusega abi vajavad.

Inimeste haavatavus on nõrgenenud võime halbades tingimustes hakkama saada. Tartu Ülikooli riski ja kerksuse uurimisrühma uuringud on näidanud, et nii Eestis kui ka üle Euroopa räägitakse riiklikes kriisistrateegiates haavatavatest rühmadest. Näiteks vanurid, majanduslikult vähekindlustatud või krooniliste haigustega inimesed.

Selline rühmaviisiline haavatavateks inimesteks tembeldamine pole aga kriisiennetuse ega lahendamise seisukohalt kuigi sobilik, sest haavatavuse mehhanismid on märksa mitmekesisemad ega sõltu pelgalt vanusest või sissetulekust.

Meie uuring kodutute toimetulekust koroonaajal näitas väga mitmekesiseid toimetulekumustreid ka ühiskondlikult tõrjutute või vaesunud inimeste seas. Teisalt võib igaüks meist, ka tavaelus hästi toime tulev inimene, sattuda haavatavasse olukorda halbade tegurite kokkulangemise tagajärjel.

Lihtsustav rühmapõhine lähenemine pole kasulik, sest ei anna ametiasutustele või omavalitsustele täpseid juhtnööre, kellele ja millist abi või teavet suunata ennetavalt või kriisi ajal. Näiteks vajavad elektrilise meditsiinilise abivahendi kasutajad evakueerumisel teistsugust abi kui liikumispuudega inimesed. Narva ja Haapsalu inimesed vajavad evakueerimise korraldamiseks erinevaid kommunikatsioonilahendusi.

Puudub ülevaade, kes hädaolukordades kõige enam abi vajab

Seni on Eestis hädaolukorrast põhjustatud ühiskondlikku haavatavust vähe hinnatud. Riiklikes riskianalüüsides on vaadeldud taristu toimepidevust ja operatiivsüsteemide valmisolekut suurte tööstusõnnetuste, üleujutuse, küberrünnaku ja massilise sisserännu korral. See aga, mis elanikkonnaga hädaolukorras juhtuma hakkab, millised inimesed on erinevates stsenaariumites kõige kaitsetumad, kuidas neid aidata ning millist tuge nad toimetulekuks ja pärastiseks taastumiseks vajavad, on senistes riskianalüüsides ja hädaolukorra lahendamise plaanides käsitlemata.

Abi ja teabe sihitamiseks enne hädaolukorda või selle kestel on oluline teada, millised tegurid muudavad meid kriisides haavatavateks, kui palju inimesi võib haavatavasse olukorda sattuda ja kus nad paiknevad.

Ühelt poolt sõltub haavatavus või hakkamasaamine inimeste materiaalsest kindlustatusest, psühholoogilisest ettevalmistusest ja ohuteadlikkusest. Isiklikku toimevõimet tähtsustavad ka meie kriisiala poliitikadokumendid, sh elanikkonnakaitse kontseptsioon. Ent kui oht kasvab üle inimese võimete ja/või erakordsetes oludes (nt haigestumine, kommunikatsioonivõimaluste kadumine), siis ei piisa tema tavapärastest toimetulekuoskustest ja on vaja ametlikku tuge.

Haavatavuse allikana tuleb käsitleda ka tugisüsteemide toimimist. Kui elutähtsate teenuste (küte, vesi, maanteed) toimepidevuse analüüsid on hästi välja arendatud, siis kriisiolukorras abi ja avalike teenuste täiendav kättesaadavus vajab veel tähelepanu. Näiteks võiks see võimekus olla sellistel (riigi)asutustel nagu hooldekodud ja haridusasutused.

Koroonapandeemia ajal sattus löögi alla just tervise- ja sotsiaalteenuste toimepidevus ning inimesed, kes neist sõltuvad. Lisaks ametlikule toele on hakkamasaamiseks olulised lähedaste ja kogukonna tugi. Ent sellist tugivõrgustikku ei ole kõigil või ei pruugi see olla kättesaadav, kui sidevõrk on maas või kui nakkuse vältimiseks on vaja hoida isolatsiooni. Nii tuleks haavatavuse juurpõhjustena arvestada nii individuaalseid, struktuurseid kui ka oluspetsiifilisi tegureid ja nende koosmõju inimestele.

Haavatavustegurite andmepõhine välja selgitamine

Haavatavustegurite kaardistamisel on oluline õppida nii varasematest kriisidest kui ka arvestada ühiskonna tulevikuarenguid. Kaardistus on eeldus, et leida, millised haavatavused ja kuidas kuhjuvad inimeste puhul ühes või teises hädaolukorra stsenaariumis.

Planeerimaks vahendeid abivajajatega tegelemiseks ning kommunikatsiooni täpsemaks suunamiseks on vaja teada haavatavate inimeste arvu teatud piirkonnas. Üks tõhus viis võimalike abivajajate selgitamisel on teguritele vastavate andmebaaside, näiteks rahvastikuregistri, sotsiaalteenuste andmeregistriga, mobiilpositsioneerimise andmestiku kasutamine.

Olulisi haavatavuse tegureid peegeldavaid andmeid anonüümselt ristates saab täpsustada abivajajate hulka konkreetses piirkonnas. Rahvastikuregistri põhjal teame küll inimeste peamisi sotsiaaldemograafilisi tunnuseid, ent evakuatsiooni planeerimiseks on vaja ülevaadet ka sellest, kui paljudel on olemas teine kodu, suvila või auto.

Sellise teabe saamiseks tuleb kombineerida mitut andmeallikat. Andmete ristkasutusega kaasneb hulk eetilisi ja õiguslikke, aga ka andmete kvaliteedi ja kättesaadavuse küsimusi, mis on vaja lahendada, et vältida andmete väärkasutamist.

Andmepõhine otsustusprotsess oleks suur samm edasi, sest viimaste aastate hädaolukordade üks raskusi on olnud just info leidmine ohustatud inimeste kohta. Korralike andmestike aseaineks on seni olnud kohalike sotsiaaltöötajate teadmised ja harjumuspärane klientide ring, aga see ei pruugi hädaolukorras esile tuua kõiki abivajajaid.

Eesti erinevate registrite lõimitud kasutamine on hea võimalus personaliseerituma kriisivalmisoleku kasvatamiseks. Teadmine, mis teeb meid haavatavaks ning keda ja kuidas toetada, loob parema aluse kannatanute vältimiseks järgmises pikaajalises elektrikatkestuses või tööstuspõlengus.