Poliitringkondades on mõnda aega ringelnud arvamusi, et Vene kodanikelt ning mittekodanikelt tuleks ära võtta valimisõigus kohalikel valimistel. Teema on praegu küll ajutiselt päevakorrast maas, aga diskussioon ilmselt jätkub nii valimiste eel kui ka järel.

Väidetakse, et valimisõiguse säilitamine praegusel kujul oleks julgeolekuohuks Eesti riigile. Eelduseks on, et Venemaa kodanikud ja mittekodanikud on Eesti riigi suhtes pigem ebalojaalsed ja sõda Ukrainas on vaadete erinevust veelgi süvendanud. Lisaks kõlavad argumendid, et laiendatud valimisõigus on oma aja ära elanud: paljudel venekeelsetel elanikel on juba niigi Eesti kodakondsus ning edasisele integratsioonile praeguse olukorra edasikestmine vaevalt enam kaasa aitaks.

Olemasolevate õiguste äravõtmine, eriti kui need on kehtinud üle 30 aasta, on samm, mis peab olema väga tugevate argumentidega põhjendatud. Lihtsalt emotsioonide ja oletuste pealt pole mõtet sellist diskussiooni pidada.

Kui valimisõiguse tühistamise toetajad väidavad, et vene kodanikud ja mittekodanikud on julgeolekuoht, siis peaksid nad ka näitama, et peaaegu kõik sellesse gruppi kuulujad on käimasolevas sõjas tõesti Venemaa poolel ja soovivad samasugust "erioperatsiooni" näha ka Eestis.

Hiljuti avaldatud arvamusküsitlus näitas tõepoolest, et 27 protsenti venekeelsetest pidas Vladimir Putini agressiooni õigustatuks. Kuigi vene kodanike ja mittekodanike osakaal oli selles rühmas suurem, siis kaugeltki kõik ei kiida Kremli tegevust heaks, või on pigem segaduses. Siit tekib küsimus, kas nii kirju hoiakutega grupi kollektiivne karistamine on ikkagi õigustatud?

Valmisõiguse tühistamise pooldajad peaksid lisaks veenvalt näitama, et meil on tõsine risk, et vene kodanikud ja hallipassimehed hääletavad järgmistel kohalikel valimistel ülekaalukalt nende parteide ja valimisliitude poolt, kes kutsuvad avalikult Putini sõda Ukrainas heaks kiitma, kõnelevad näiteks "rahvavabariikide" asutamisest Narva ja muudesse Ida-Virumaa linnadesse ning ähvardavad eestlasi "denatsifitseerimise" ja "demilitariseerimisega". Kõige selle eelduseks on, et šovinistlikud meeleolud peaksid leegitsema veelgi kuumemalt, kui kunagi varem taasiseseisvunud Eesti ajaloos.

On meil sellist stsenaariumit tõesti alust karta? Ma ei tea küll Eestis ühtegi erakonda, mis oleks Putini agressiooni heaks kiitnud ning kuulutab avalikult Eesti "vabastamise" vajadust.

Arvestades, kui marginaliseeritud ja tõrjutud on Eesti avalikus ruumis kõikvõimalikud putinlikud toetusavaldused, siis on mul raske kujutleda, et lähiaastatel saaks tekkida mõni valimisliit, mis Putini agendat Eestis esindada võiks. Kui mingi pehmem variant sellest ikkagi sünniks, siis on veelgi keerulisem ette näha, et taoline liit võiks võtta Tallinnas või mõnes Ida-Virumaa linnas poole või ligi poole volikogu kohtadest.

Niisiis, kui valmisõiguse tühistajad ei suuda meile ette manada realistlikku stsenaariumi, kuidas kohalikud volikogud lähevad putinlaste kätte, kui kohe midagi ette ei võeta, jäävad nende argumendid hõredaks.

Minu hinnangul oleks diskussioon valmisõiguse kitsendamise osas olnud palju asjakohasem pronksiöö järel, mitte nüüd, mil vene kogukond on tänu Ukraina sõjale lõhenenud ning arvestatava putinlikku ühisrinde tekkimine on isegi kohalikul tasandil pehmelt öeldes ebatõenäoline.

Tõsi ta muidugi on, et võrreldes 1993. aastaga, kui laiendatud valimisõigus esmakordselt sisse viidi, on üle poole venekeelsetest saanud kodakondsuse ja sellisel seadusandlikul vastutulekul pole enam seda eesmärki, mis varem. Aga siin peaks pigem mõtlema sellele, mis juhtub siis, kui see õigus tühistada. Milline on reaktsioon vene kogukonnas? Kas see samm ikka edendaks integratsiooni ja lojaalsust Eestile või mõjuks pigem kontraproduktiivselt?

Arvan, et protestima hakkaksid ka need, kellel on kodakondsus ning kes on võrdlemisi kaugel putinismist. "Omasid kiusatakse" on selle reaktsiooni nimi. Eesti riigi suhtes muutuvad umbusklikuks paljud needki, kes muidu olid lojaalsed ja positiivsed. Teisisõnu me aktiveerime just selle kardetud Eesti-vastase ühisrinde, mille teket me nii väga püüame ära hoida.

1990. aastatel sõnastas Isamaa parlamendisaadik Kalju Põldvere Eesti rahvuspoliitika ühe võimaliku maksiimi: "Seadused tuleb Eesti riigis teha sellised, et venelased tunneksid, et maa nende jalge all põleb". Kui "venelased" asendada selles lauses "putinlastega", siis oleks sellel seisukohal isegi jumet. Kuid ka sel juhul oleks demokraatlikus ja vabas ühiskonnas vaja tugevaid argumente, miks juba kehtivaid õigusi oleks tarvis tühistada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.