Õigupoolest tuleb erakonnale Isamaa tänulik olla, sest paljud inimesed said teada sellisest asjast nagu teaduseetika. See võib näida avaliku diskussiooni tühise kõrvalsaadusena, aga just täpselt niimoodi ühiskondlik teadvus rikastubki. Minu maitse jaoks jäid ehk liiga nõrgalt kõlama seletused, et eetikaprobleemid mõjutavad ka uuringute tulemusi, sest inimesed ei pruugi ausalt vastata, kui küsimused tunduvad neile solvavad. Aga olgu peale…

Nüüd paluksin järgmisena mõnda skandaali ka ajakirjanduses tehtavate küsitluste kohta, sest needki on tekitanud vale arusaama, nagu esindaksid need objektiivselt ühiskonna hoiakuid. Tegelikult oleks meil kõigil vaja rohkem teadmisi, et mõista erinevate küsitluste piire. Eelkõige peame mõistma, millal annab küsitlus meile vaid killukese tõest, mitte terve tõe.

Näiteks, kui kasvõi Vikerraadios esitataks kuulajaküsimus "kas saite sel suvel piisavalt puhata?", siis ei esinda vastused mitte kogu Eesti ühiskonda, vaid ainult neid inimesi, kes parajasti Vikerraadiot kuulavad. Lisaks ei viitsi või ei taha vastata kõik, kes Vikerraadiot kuulavad. Järelikult vastavad eelkõige need, kellele see teema rohkem korda läheb.

Teaduslikult on uurimuse ja taolise raadioküsitluse vahe eelkõige selles, et meedias läbiviidud küsitlus ei anna meile informatsiooni nende inimeste kohta, kes jäid täiesti ükskõikseks. Ja ometi on just neid enamasti kõige rohkem. Teiste sõnadega öeldes moonutavad meedias läbiviidud küsitlused avalikkuse pilti sellega, et need võimendavad kirglikumalt ja äärmuslikumalt meelestatud inimesi.

Isegi kui te võtate väga polariseerivad teemad nagu samasooliste abielu või immigratsioon, on ühiskonnas ikka umbes 30 protsenti, kellele see teema väga korda ei lähe. Umbes nii nagu meil on ka ligi 40 protsenti inimesi, kes ei pea oluliseks valimistel hääletada. Demokraatias vastuvõetavate otsuste puhul mängivad ükskõiksed suurt rolli, aga meedias on neid esindatud väga vähe.

Seevastu on meil äärmuslike seisukohtade võimendamiseks mitmes raadios tehtavad "Vox Populi" tüüpi saated, mis on kuulsad ebakompetentsete ja äärmuslikult negatiivsete arvamusavalduste poolest. Ometi inimesed kuulavad neid saateid ja see on raadiotele oluline. Negatiivne sisu meedias on ju kummalise külgetõmbega. Mingi saade võib meile tunduda äärmiselt vastik, aga me kuulame ja vaatame selle lõpuni, et siis oma nördimust kuskil mujal välja elada.

Kas meedia peaks edaspidi loobuma küsitlustest? Ei seda mitte. Isegi kui antavad vastused ei esinda kogu ühiskonda, näitavad need siiski mingite hoiakute olemasolu. Ja see on väärt informatsioon.

Võtame võrdluseks tänaval toimuva meeleavalduse. Kui näiteks Eestis toimub poliitiline meeleavaldus, millest võtab osa 10 000 inimest, siis võib see tunduda meeletult suure rahvamassina, aga Eesti rahvastikust moodustab see aga ikkagi alla ühe protsendi.

Mida me taolistest meeleavaldustest saame järeldada? Eelkõige seda, et ühiskonnas on inimesi, kellele mingi teema läheb niivõrd korda, et nad tulevad suisa tänavale. Samuti võime tuletada, et tõenäoliselt leidub veel sarnaste hoiakutega kodanikke, aga sellest meeleavaldustest ei saa me järeldada, et kogu rahvas on tulnud protestima või juubeldama.

Muidugi ajab lõhe näiva massilisuse ja tegeliku suhtelisuse vahel ajada segadusse. Kui oled keset Vabaduse väljakut, siis tekitavad suuremate meeleavalduste massid tunde, et ainsateks vastasteks saavad olla vaid imelikud poliitikud Toompeal, aga tegelikult võid sa ikkagi esindada vaid mingit vähemust.

Parim näide Eestis on EKRE, mis on teistest erakondadest rohkem kasutanud meeleavalduste meetodit, mis oma emotsionaalses lavastuslikkuses pretendeerivad üldrahvalikkusele. Tegelikult jääb konkreetsete teemade toetajaskond ühiskonnas maksimaalselt 20-30 protsendi juurde.

Kuid tuleme tagasi meedia juurde. Väga tihti ei selgita me oma küsitluste usaldusväärsuse piire. Kujutame näiteks puhtalt fantaasiana ette, et ühel imelikul päeval teeb Postimees oma veebilehel küsitluse ja saab tulemuseks, et 70 protsenti vastanutest pooldaks kolmanda lapse muutmist kohustuslikuks igale eesti naisele.

Poliitilised agitaatorid võtaksid sellest kindlasti kinni ja siis ei huvitaks huvigruppe sugugi, et 90 protsenti Eesti elanikkonnast ei pidanud vajalikuks üldse vastata. Niisamuti ei pruugiks me näiteks teada saada, et vastanute hulgas olid ülekaalus 50+ mehed, sest meedias läbiviidavate küsitluste puhul ei räägita valimi esinduslikkusest. Mingi lööva pealkirja antud küsitlusest ikkagi saaks. Ja pealkirjad esindavad harva tõde, eriti veebimeedias.

Kõige lõpuks on meil vaja skandaali, mis juhiks tähelepanu neile küsimustele, millele vastamiseks suurem osa vastajatest lihtsalt ei oma informatsiooni. Näiteks: "Milliseks kujuneb Eesti eelarve puudujääk käesoleva aasta lõpuks?" Reaalsuses on Eesti kokku umbes 50 inimest, kes võiksid sellele küsimusele faktipõhiselt vastata, aga meedias esitatuna võib meil vastajaid järsku olla ka tuhandeid. Kas me aga saame taolise küsitluse tulemusi uurides aru, et tegelikult räägime kuulujuttude ja soovmõtlemiste segust ja mitte reaalsest majandusprognoosist?

Sotsioloogiliste küsitluste häda on see, et nende tulemused ei ole enamasti dramaatilised. Kõige tihedamini paljastavad nad, et enamus inimesi mõtlevad teistmoodi kui teie. Mitte alati, aga väga tihti. Mitte kõikides küsimustes, kuid enamuses. See on ebamugav, aga see ongi demokraatia.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.