Hiljutine Pere Sihtkapitali SA sündimusuuringuga seotud skandaal võib tekitada skepsist mistahes küsitlustes osalemise suhtes. Uuringu korraldajad tegid ridamisi väga kahetsusväärseid vigu, alustades õigustühise lepingu alusel isikuandmete hankimisest ja lõpetades uuringu sihtrühma haavamisega uuringukutses ja hilisemates õigustustes. Kindlasti oleks tulnud palju hoolikamalt vaagida iga ankeediküsimuse vajalikkust ja sõnastust, et vältida asjatut vastajate koormamist ja häirimist.

Juhtum tervikuna on väga erandlik ning harukordse kobarkäki põhjal ei saa teha üldistust, justkui oleks kõik teadlased ja uuringute korraldajad samasugused. Soovime oma looga rõhutada, et kvaliteetsetes uuringutes osalemine on jätkuvalt turvaline ja oluline ning näitab me kõigi ühist kodaniku- ja uuringutarkust.

Uuringud kui kodanikuosaluse vorm

Kui kõikvõimalike küsitluste kutseid potsatab postkasti vahetpidamata, võib järjekordses uuringus osalemine tunduda mõttetu ajaraiskamisena, millest nagunii midagi ei olene.

Ometi pälvivad nii mõnegi küsitluse tulemused avalikkuses suurt tähelepanu ja nende põhjal tehakse paljude inimeste elu mõjutavaid otsuseid. Sestap tasub mõelda uuringutes osalemisest kui võimalusest rääkida kaasa olulistel teemadel. Uuringuis osalemine on sisuliselt kodanikuks olemise vorm, mis võimaldab olla aktiivne, väljendada oma arvamust ja hoiakuid ning anda infot enda eelistuste kohta.

Ka tagasihoidlik või tiheda ajagraafikuga inimene saab küsitlustele vastates mugavalt ja ajasäästlikult ühiskonnas kaasa rääkida. See on hea võimalus avaldada arvamust anonüümselt ja pingutuseta, mis kuluks meeleavaldusele sõitmiseks või arvamusartikli kirjutamiseks.

Tavapäraste küsitluste ja intervjuude kõrvale on lisandunud uued osalusvormid, näiteks andmedoonorlus ehk oma andmete annetamine, mille tuntuimaks näiteks Eestis on geeni- ja terviseandmete annetamine Tartu Ülikooli geenivaramule. Aktiivne ja teadlik andmekodanik saab annetada ka digitaalseid andmeid, mis loovad suure pildi näiteks äppide kasutamisest või jalgrattaga liikumisest ja võimaldavad arendada digiteenuseid või rohelisemat linnaruumi.

Tagasiside ja peegel ühiskonnale

Sotsioloogiliste küsitluste tegijad ei liialda, kui kirjutavad uuringukutses, et iga vastaja arvamus on väga oluline. Küsitlused võimaldavad saada ühiskonnast tervikliku ja usaldusväärse peegelpildi vaid siis, kui nendes osalevad võrdväärselt erinevad rahvarühmad, kes esindavad elulaadide ja arvamuste mitmekesisust.

Teisisõnu, ühiskonna kõverpeegli efekti saame vältida üksnes juhul, kui igaüks meist, sõltumata rahulolust piimaliitri hinna või valitsuse maksupoliitikaga, võtab vaevaks aeg-ajalt küsitlustele vastata või oma andmeid annetada. 

Tänapäeva ühiskond toimib ja saab paremaks tänu tagasisidele. Me oleme harjunud tagasisidet andma näiteks õppijate, klientide või patsientidena. Samamoodi saame anda väärtuslikku tagasisidet sotsiaalteaduslikes uuringutes osalemisega. Seda mitte üksnes uuringute tellijatele või tegijatele, vaid otsesemalt või kaudsemalt kogu ühiskonnale ehk meile endile.

Vajame uuringutarkust

Targalt kogutud ja usaldusväärselt hoitud andmed on tänapäeva ühiskonna ühine vara. Uuringud on möödapääsmatu viis selle vara loomiseks ja kasvatamiseks ning loomulik osa meie igapäevaelust. Eri eluvaldkondades hakkamasaamiseks vajame erisuguseid tarkusi ja pädevusi – rahatarkust, terviseteadlikkust, meediapädevust.

Samamoodi vajame uuringutarkust – teadlikkust oma õigustest ja võimalustest, mis aitaks teha tarku valikuid uuringukutsetele vastamisel ja andmete annetamisel. Uuringutarkuse alla kuulub ka teadmine, et vajadusel saab igaüks uuringutegijatega suhelda ja neile tagasisidet anda.

Ka uuringute tellijad ja tegijad peavad pidevalt oma oskusi arendama ja arusaamu kohandama. Juba mõnda aega pole sünnis suhtuda inimestesse kui uuritavatesse ehk objektidesse, kellelt võib küsida mis tahes küsimusi, arvestamata vastajate tunnete ja läbielamistega. Tänapäevane sotsiaalteaduslik eetika näeb inimesi uuringutes osalejatena – uuringutegijate võrdväärsete partneritena – ja andmekodanikena, kelle õigusi ja väärikust tuleb alati täiel määral austada.

Kas alati on vaja eetikakomitee luba?

Skandaalse sündimusuuringu järel on jäänud kõlama seisukoht, et teadusuuringu usaldusväärsuse tagatisena tuleb ette näidata eetikakomitee luba.

Tegelikult on uuringu kvaliteedi ja eetilisuse tagamise võimalusi rohkem. Suur osa tavalisi sotsioloogilisi uuringuid, milles andmeid kogutakse anonüümselt ehk isikust "lahti seotult" ning milles osalemine ei ole vaimselt sekkuv ega koormav, ei vaja eetikakomitee luba. Niisuguste uuringute hulka kuuluvad Eesti inimeste jaoks harjumuspärased küsitlused, millega uuritakse näiteks avalikku arvamust, väärtushinnanguid või meediakasutust. Nende uuringute tegijad peavad järgima erialaseid eetikakoodekseid ja head teadustava.

Eetikakomitee luba on vajalik siis, kui uuringus osalemisega kaasneb teatud risk inimese privaatsusele ja/või vaimsele heaolule või kui uuritakse haavatavaid isikuid. Näiteks on eetikakomitee luba nõutav, kui uuringus kasutatakse tundlikke või eriliigilisi andmeid (millest ilmneb näiteks rassiline või etniline päritolu, usulised veendumused, poliitilised vaated või seksuaalne sättumus) ja kui uurijal on võimalik seostada need andmed konkreetse isikuga. Sotsioloogiliste uuringute puhul tuleb seda ette harva. 

Mida tasub uuringutargal inimesel silmas pidada?

Iga korralik küsitlus algab uuringukutse või lühikese sissejuhatusega. Juba selle põhjal saab vastaja suures osas hinnata, kas tegemist on usaldusväärse ja tõsiseltvõetava uuringuga või pigem amatööride poolt koostatud küsitlusega. Mida siis peab üks korralik uuringukutse sisaldama?

1. Mis on uuringu eesmärk – et vastaja saaks hiljem hinnata, kas uuringu  eesmärk ja ankeediküsimused läksid omavahel kokku;
2. Kes uuringut korraldab ja rahastab – kui see pole selgelt mainitud, võiks vastaja jaoks koheselt süttida hoiatustuluke;
3. Mida kogutud küsitlusandmetega hiljem tehakse – kas neid kasutatakse teaduslikel eesmärkidel või mõnes valdkonnas (näiteks keskkonnapoliitikas) otsuste tegemiseks;
4. Kes andmeid näevad ja kasutavad – lisaks lühikesele teemakohasele selgitusele peaks olema toodud uuringutegijate kontaktandmed, mis lisavad kindlust, kelle kätte andmed lähevad, ja võimaldavad soovi korral ühendust võtta;
5. Kinnitus osalejate anonüümsuse või konfidentsiaalsuse tagamise kohta – kuigi see on sotsioloogiliste küsitluste puhul enesestmõistetav, peaks selle mainimata jätmine vastaja jaoks punase tulukese põlema panema; 
6. Kinnitus, et uuringus osalemine on vabatahtlik ning vastaja võib küsitluse igal hetkel katki jätta, kui ta tunneb, et küsimused riivavad tema privaatsust või veendumusi või tekitavad muul viisil ebamugavust; 
7. Kuidas ja mis kanalite kaudu saab vastaja soovi korral uuringu tulemustest teada.

Uuringu kvaliteeti näitavad muidugi ka küsimused ise. Kui tunned, et need on kallutatud, sisaldades hinnanguid ja suunates sind omaks võtma teatud seisukohti, või kui ilmselgelt vajalikke vastusevariante pole üldse esitatud, tasub samuti olla ettevaatlik.

Miks ikkagi uuringutes osaleda?

Meist igaühe kogemus ja arvamus on väärtuslik ja oluline, päriselt. Demokraatlik ühiskond vajab usaldusväärset peeglit ja selle loome me uuringutes osalemisega ise.

Ehkki me sellest enamasti nii ei mõtle, on sotsioloogilistes uuringutes osalemine tavapärane kodanikuosaluse ja ühiskondliku tagasiside vorm. Otsekohest tagasisidet uuringute kohta, olgu kriitilist või positiivset, tasub anda ka uuringute tegijatele. Nii areneb meie uuringukultuur. 

Veronika Kalmus on Tartu Ülikooli sotsioloogia professor, Tõnis Saarts on Tallinna Ülikooli poliitikateadlane, Mai Beilmann on Tartu Ülikooli empiirilise sotsioloogia kaasprofessor ning Signe Opermann samas meediasotsioloogia teadur. Anu Masso on Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteaduslike suurandmete kaasprofessor.