Niinimetatud uuringuskandaalis on häma ja müra, aga sellega seondub ka tõsiseid asjaolusid. Mitte politiseerituse tasandil, mis on ju ilmne, sest just nii need nügimised erakonnamaastikul käivad. Siin on kõigile õppetund, kellele valus, kellele magus: ei mingit loomupära, tavaõigust ega tervemõistuslikkust, kõik peab olema viimse kui formaalsuseni vormistatud (nagu moodsas manuaalis: ärge visake oma pesumasinat pilvelõhkuja rõdult alla!). Nõustavate juristide tööpõld laieneb üha.

Ent ikkagi: millal ja kas küsitletud tundsid, et kiputakse nende hinge kallale? Võiks arvata, et enamik sai teada, kui suurde ohtu nad ankeedile vastates end seavad, alles siis, kui see neile nina peale kirjutatati.

Toimunut tuleks vaadata üldisel eraelu puutumatuse taustal. Mitmed vabaduse liigid pole inimestele igapäevas väga tähtsad, küll aga muutuvad need selleks siis, kui keegi deklareerib, et inimesel pole neile õigust. Siis hakatakse neid vabadusi raevukalt kaitsma. See on tavaline. Praegu on sel lisaaspekt, sest "nuhkimise" suhtes on nüüdisühiskonna moraal täiesti skisofreeniline. Tihti tulevad samad inimesed, kes ühel hetkel nõuavad oma "jälgimise lõpetamist", järgmisel hetkel kogu oma eraeluga lagedale ja riputavad selle välja (eelkõige sotsiaalmeediasse).

Ekshibitsionism ruulib praegu täiega. Vahe on selles, et kui keegi võib oma intiimsusi miljonitele vabatahtlikult näidata, siis keegi teine, kõige vähem veel riik, ei tohi seda teha. Ikkagi vähendab see kaebajate usaldusväärsust.

Kuidas on andmete kuritarvitamisega? Selge, et kui andmed on kord kogutud, siis on võimalus neid ka kasutada. Siiski tuleks hinnata vastava võimaluse tõenäosust. Samuti pidada silmas, et põhimõtteliselt saab kõiki isikuga seonduvaid andmeid tema vastu ära kasutada (me teame, kus te elate!). Oht võiks olla, kui andmeid kasutataks valikuliselt, näiteks poliitiliste vastaste kohta, näiteks kirjutab keegi kokku, et kuigi mingi erakond propageerib laussünnitamist, on selle erakonna enda liikmete keskmine lapsekülv hõre vms.

On veider, et säärases uuringus nähakse tohutut ohtu, samal ajal kui kellelegi pole saladus, kui suured on muud võimalused meie järele nuhkida. Muide, Hiinas on ainuüksi avalikus ruumis ca 600 miljonit valvekaamerat, aga Hiina on võib-olla meie kõigi tulevik. Totaalne nn pihu peal olek on aja küsimus. Ankeet on ses mõttes nagu hobuvanker kiirteel.

Vahel tahaks südametäiega küsida, miks arvab iga suvaline kodanik, et just teda jälgitakse, et tema ainukordne isik pakub tohutut huvi. Selles tundub veidrat arrogantsi. Siiski sobitub see kogu meie üldise elukäsitlusega, mille järgi inimese elu on piiratud, igavikku ei ole, oma lühike eksistentsi jooksul on tal õigus saada nii palju kui võimalik. Selle üle ilkuda on tõesti ebahumaanne.

Las siis pealegi jääda kõikidele uhke teadmine, et nende isik on erakordse jälgimise all ja riiklikult tähtis. Kuigi... miks jääda poolele teele? Mõttekas oleks ju oma protest edasi lükata ja hiljem esitada konkreetne süüdistus, kuidas su karjäär ongi sellele uuringule vastamise pärast nurjunud. Millised mõnusad prisked kohtukeissid võivad sellest kasvada – reportaažide ja hüvitisrahadega? See on tänapäeval terve tööstusharu.

Naised ei ole sünnitusmasinad, see mõtegi on koletu. Ja ma ei ole kuulnud, et meie ühiskonnas keegi seda propageeriks, see on ikka üks äärmusfeministide "õlgmehikesi". Aga... naistel on sünnitusmasin. Seda ei saa eitada, kuigi selle vastu ka protestitakse, millest muidu need trans- ja muud värgid. Võib-olla mõne aja pärast hakatakse käima salaja välismaal sünnitamas, nagu kunagi käidi aborti tegemas, sest sünnitamine on out? Muide, Aldous Huxley 90 aastat tagasi kirjutatud "Heas uues ilmas" oli see lausa häbiasi.

Kui kellelgi on kuuri all või garaažis masin, aga ta ei sõida sellega, siis on ju loomulik tunda huvi, mispärast? Miks käib omanik tööl või muidu linnas jalgrattaga, aga võib-olla koguni neljakäpakil? Muidugi võib uuringu käigus ilmneda igasuguseid asju, näiteks et viimati rehve vahetanud mehaaniku vanaema kinganumber oli 9 1/2 ning muud kompromiteerivat (kui parafraseerida Švejki).

Miks üks osa naisi lihtsalt ei tunnista, et elu ilma lasteta on mugavam? Et nad on seda meeste pealt näinud ja tahavad ka elu nautida nagu mehed? Selles avaldub ärapöördumine loodusest, nõus, aga andmetega manipuleerimise oht, ahistamine ja inimõigused on ettekäändena pelk suitsukate.

Loomulikult tuleb uurida ka mehi ja ka vanavanemaid jt. Ju siis alustati praegu valest sugupoolest.

Lõpuks on siin veel üks aspekt, millega seostuvad ähmased kontuurid tekitavad masendust. Maailma teadusrahastusega seotud hiigelsummasid panevad liikuma hoovused, mis on osalt formaalsed, osalt mitte, rajanedes mitmesugustel kuvandilistel ja muudel asjaoludel. Siin on segamini koolkonnad ja isiklikud suhted, riigid, tööstus ja palju muud. Eelkõige on sellesse segatud "õiged" mõtteviisid ja see puudutab niihästi pehmeid kui ka kõvu teadusi, kuigi ei tohiks. See tundub kohati naeruväärne, aga on karm reaalsus, ja tõusuteel.

Väikeriigi teaduselu tippjuhid ei pääse sellele mõtlemisest, sest kõik globaalne puudutab meid rängalt. Karjane peab rehkendama ja vahel ohverdama väiksema kasu mingi suurema arvelt – vähemasti oma sisetunde skaalal, kusjuures kahingu mõttekuses ei saa ta üldse kindel olla. Mõnes asjas tuleb mõnel inimesel ikka munade peal käia, kui meenutada postipapa Jannsenit. Ja nii see jääb.