Himma: Erinevad poliitilised jõud on väitnud, et seda uuringut oli vaja kindlasti selleks, et varasemalt ei ole taolist asja uuritud ja et see on väga ainulaadne. Kas te sotsiaalteadlasena teate, et on olemas ka teisi uuringuid sel teemal?

Minu jaoks on niisugused uuringud üks osa ühiskonnatunnetusest. Vajaduse niisugust teemat uurida just nüüd ja praegu tingis see, et varasemad andmestikud samasugusel kujul pärinevad kümme aastat tagasi olevast ajast või veel kaugemast minevikust. Ühesõnaga, see motivatsioon tuleb rohkem selle kandi pealt, et meil ei ole aktuaalset teavet teatud küsimustega.

Himma: Kas see on ikka nii? Euroopa sotsiaaluuringus eelmisel aastal just koguti selliseid andmeid ja need on kasutamiseks kõigile avalikult kättesaadavad!

Jah. Selleks, et mingisugustest trendidest eraldusi teha ja neid jälgida, on hästi oluline küsitluste puhul see, et küsimused oleksid küsitud enam-vähem samal viisil ajas erinevates punktides. Ja need asjad, millele mina viitasin, ilmselt ei ole võrreldavad sellega, mis on Euroopa sotsiaaluuringus. Siin peitub saatan detailides.

Libe: Kuidas need küsimused tekkisid? Kas teie sõnastasite need küsimused ja vastusevariandid? Oli teil keegi abiks ja kuidas see protsess käis?

Päris üksi ma seda tööd ei teinud. Paar inimest olid sihtkapitali poole pealt, siis üks mu kolleeg ja ka Raul Eamets oli pisut kaasas selles tegevuses. Ütleme kusagil viis inimest. Aga jah, mina võtsin lõpptoimetamise rolli enda peale.

Ja kui küsida, kuidas need küsimused tekkisid või kust need pärit on, siis nagu varem ütlesin, soov olla võrreldav varasema ajaga ja aru saada, mis on selles valdkonnas muutunud, oli läbiv tegevuse juures. Selle tõttu oli meil kaks eeskuju. Üks uuringute liin on rahvastiku-uuringud, mida on Eestis tehtud esimene ring 1990-ndatel sündimuse ja perevaldkonnas ning teine siis nullindatel 2004-2005. Ja teine on uuringute sari, mida on teinud rohkem terviseteadlased ja uuringu pealkiri on "Naiste tervise uuring" ja see on tehtud 2004 ja 2014. Need olid kaks lähtematerjali, millest me asja enam-vähem kokku komplekteerisime. Mõlemal uuringul on omakorda rahvusvahelised analoogid. Niimoodi on ta tekkinud. Ega seal väga palju originaalset nüüd ei ole.

Libe: Ma pean tunnistama, et kui nendest küsimuste sõnastustest rääkida, siis on mul mitmeid naistuttavaid, kes tahaks teile ilmselt kõrvakiilu anda. Vähemalt tagasiside põhjal, mis ma olen kuulnud nende käest. Kas teie jaoks on üllatus, et tagasiside just küsimustiku sõnastusele on olnud väga valuline?

Kui ma ausalt tunnistan, siis ikka on küll. Võib-olla on see seotud sellega, et ma olen küll nende varasemate uuringutega seotud olnud, aga kui ma neid aastaarve nimetasin, siis te saate aru, et me räägime ajast, mis oli võib-olla 15 aastat tagasi. Ja tundub, et ühiskond on küllalt palju muutunud selle selle aja jooksul. Küsimused olid tegelikult samad ja selle tõttu mina ei osanud oodata niisuguseid reaktsioone teades, et neid on varem tuhandete ja tuhandete Eesti inimeste käest samamoodi küsitud.

Himma: Mina pean tunnistama, et mul tekkis selline kõhe ja alandatud tunne. Naisena ma küll ei ole selles valimis, sest et mul on lapsed. Ja olgu ka öeldud, et kaks last ja siis ma vist ei tohi sõna võtta, nagu mõned siin ütlesid. Aga lugedes küsimust, "kas teil on olnud seksuaalkogemusi (seksuaalvahekord, petting) teiega samast soost partneriga, siis tekib küsimus, et see ei ole vist informatsioon, mida ma isegi oma abikaasaga tahaksin jagada. Kuidas teie tahaksite vastata sellisele küsimusele?

Ja kõigi nende ankeedi küsimustega on ju niisugune asi ja seda on uuringukutses ka öeldud, et vastamine on vabatahtlik, eks.

Himma: Aga kuskil ei olnud hoiatust, et need on väga-väga intiimsed küsimus.

Jah, see on nüüd niisugune asi, et kui kirjutada uuringukutsesse, et küsimused on väga-väga intiimsed, siis tuleb teistpidine kaalutlus või risk, et siis jääb vastamismäär sedavõrd väikeseks, et inimene ei jõuagi selle küsimuse kaalumiseni. Tavaliselt on kaks filtrit, mis peaksid seda süsteemi kaaluma. Üks on küsitlusfirma, millest see läbi läheb ja nende kogemus. Ja teine on eetikakomitee, mis kahjuks, ütleme traagilise eksituse tõttu on nüüd hetkel sellest protsessist väljas olnud olnud.

Himma: Aga mis see "petting" ikkagi siis on, mida küsimuses on kasutatud? Mina isiklikult seda sõna ei tea. Mis see siis on?

See küsimus on üle võetud naiste terviseuuringust, mis oli 2014. Ma mäletan seda ankeeti üsna detailselt. See küsimus on niisugusena just seal kirjas. Ja see inglisekeelne sõna sulgudes seal ka figureerib.

Himma: Lihtsalt sotsioloogilistes küsitlustes on mitte hea tava, vaid reegel, et ei kasutata sõnu, mis ei ole vastajale üldteada. Tegin eile katse ja küsisin sedasama sõna 50 inimeselt, kellest pooled ei teadnud, mida see tähendab. Mis tähendab seda, et omakorda ei ole võimalik vastata küsimusele kindlalt teades ja valikut tehes. Miks selline valik?

Ütleme nii, et ankeetide tegemisel võib juhtuda ka selliseid tähelepanematuse vigu. Esiteks, ta tuli ühest varasemast uuringust ja meie ei filtreerinud seda välja ja küsitlusfirma ei filtreerinud seda välja. Ju see on midagi niisugust, mis siis paljude inimeste jaoks... No ta ei mõtle, et kas kõik saavad sellest aru ühtemoodi. Ma arvan, et see oleks võinud olla seal ära seletatud.

Libe: See traagiline eksimus, mille te välja tõite, oli siis see, et hakati andmeid koguma enne, kui oli eetikakomitee poolt tulnud kooskõlastus. Postimehest võib lugeda, et sihtkapitali hinnangul oli olukord selline, et võib andmeid koguda ja alles siis, kui andmeid töödeldakse, on vaja eetikakomitee kooskõlastust. Mina ei ole teadusega kunagi tegelenud, aga ma ise suudaks küll välja mõelda, et selline andmete kogumine on veidi kahtlane. Millega te tegelete üldse seal, et sellised traagilised eksimused tulevad?

Ankeedi koostamisele kulunud tundide arv oli päris suur, aga võib öelda, et ju ta oleks pidanud veelgi suurem olema. Ma ei julge sõna võtta sihtasutuse tegevinimeste poolt, kes vastutasid ja korraldasid selle uuringu läbiviimist, suhtlust küsitlusfirmaga ja kelle eksimuse kaudu see asi käiku läks. Seda oskavad nad ise paremini vastata.

Himma: Te ütlete, et tegemist on longituud-uuringuga ehk et see peaks siis pika aja vältel olema korratav. Mis aja tagant oli plaanis korrata seda?

See on nüüd natukene eksitavalt käibesse läinud. Longituud-uuringuga tegemist ei ole selle seose mõttes, et me küsitleme ühtesid ja samu inimesi mitu korda väga pika aja jooksul. Seal küsimustiku lõpus oli küsimus, et kas inimene on nõus sellega, et kui tema tuleviku kavatsuste realiseerumise hindamiseks ja tegurite hindamiseks, mis seda mõjutavad, ühendatakse tulevikus rahvastikuregistri peret või laste sündi puudutavad andmed sinna juurde. See oli see algne mõte.

Kuna niimoodi väga sageli tehakse, sest see võimaldab inimeste tülitamist sellega vältida ja teisipidi saada paremini aru, millised tegurid kavatsuste realisatsiooni mõjutavad. Et see longituudsus on siin natukene eksitavalt omaette elu elama läinud ja tõenäoliselt sihtkapital otsustab ka sellest elemendist üldse loobuda, et inimestel oleks turvatunne suurem.

Himma: Me teame, et eetikakomitee loata need andmed on kogutud ja ka kõik ei ole kooskõlas ilmselt ka isikuandmete kaitse üldmääruse GDPR-iga. Mis nende praeguseks kogutud andmetega tehakse?

Praegu on kogutud andmed küsitlusfirma valduses (andmed RAIT Faktum & Ariko - toim) ja eks see otsus tuleb koostöös andmekaitse inspektsiooni ja eetikakomiteega. Ma ei hakka ennustama. Ajakirjanduses on kõlanud, mis need variandid või mis tõenäoline variant on, aga ootame selle protsessi lõpuni.

Libe: Kokkuvõtteks, väga paljud teadlased on ka tänastes lehtedes välja toonud, et see kõik on meie teaduse usaldusväärsust õõnestanud. Mis teie sõnum on, mida sellest kõigest võiks õppida?

Kaasteadlastele kindlasti vabandus kõigi nõukogu liikmete poolt, et meie oleme olnud selle protsessi juures mitte piisavalt hoolsad. Ise teades, millised regulatsioonid ja nõuded on, siis usaldus on üks niisugune kapital, mida on väga lihtne kaotada, aga väga raske tagasi teenida. Ma usun, et ainus asi, mida praegusel juhul saab teha, on võimalikult palju selgitada, mis oli selle tegevuse eesmärk. Kus täpselt ja mil viisil need eksimused juhtusid. Et teadust kui niisugust laiemat nähtust, mis panustab sellesse, et me oma ühiskonnas paremini aru saame, ütleme konkreetsete inimeste konkreetne eksimus ei tohiks usalduse mõttes lammutada. Seda me peame siis nüüd püüdma teha.

Himma: Praegu teadaoleva põhjal, mida te teeksite tagantjärgi mõeldes teistmoodi?

Sisulise korralduse poole pealt ilmselt tuleks seda küsitlusinstrumenti rohkem testida. Siin võib kommentaariks öelda veel seda, et varasemates uuringutes on sedalaadi küsimused olnud mitte fokusseeritud ühele sihtrühmale korraga, millest me praegu räägime, vaid ühe uuringu raames on siis üheaegselt küsitletud erineva peresuurusega vastajaid. Ja praeguses olukorras oli mõte teha siis niimoodi, et neid erinevaid sihtrühmi mitte korraga, vaid nii-öelda üksteise kõrval või eraldi küsitleda. See on võib-olla ka asi, mis on valesti läinud. Ja loomulikult tõhusam järelevalve ja enesekontroll korralduse poole pealt.