"Mina võtsin endaga [roosiaiast] kaasa Jüri Adamsi (endine riigikogu ja põhiseaduse assamblee liige - toim.) mõtte, et tuleks algatada ühiskondlik arutelu sel teemal. Sest me ei saa võtta hoiakut, et meie põhiseadus on hea, korralik ja töötab ning ärme temaga mitte midagi ette võta," vihjas Hänni, et on aeg muuta 32 aastat kehtinud põhiseadust.

"Et riigi valitsemine kokku ei jookseks nagu meil praegu kipub jooksma, sest Toompeal ei suudeta paigast liikuda," selgitas Hänni ning lisas, et arutelu võiksid algatada õigusteadlased ning jätkata ühiskond. "Sest vaba mõtet ei saa keegi takistada ja ühiskond võib arutleda ka siis, kui poliitikud omavahel pusklevad."

Liia Hänni arvates on oluline märgata, milline on tegelik õhustik Toompeal .

"Kuna täna ma enam istungitesaalis ei istu, siis ei taju ma tegelikku õhustikku: kas ja kui palju on seal vihkamist või on see rohkem näitemäng publikule, oma pooldajatele, kes ootavadki emotsioone," mõtiskles ta ja meenutas ülemnõukogu aega, kus oli ka väga pingelisi hetki.

"Meil olid seal ju impeeriumimeelsed ja venekeelsed, kellele Eesti iseseisvus oli niivõrd vastukarva, et mõned saadikutest alustasid näljastreiki. Ja kuna üks tubli eesti härrasmees hakkas samuti näljastreiki tegema – selleks, et näidata, et ega eesti meeste tahe ole viletsam – siis sai minust läbirääkija, kes pidi streikijaid veenma, et nad loobuksid oma plaanist. Väga raske mu roll ei olnud, sest mehed olid üpris näljased. Jah, huumorit tuleb ka osata elus näha, sest muidu on kõik liiga tõsine."

Ajalugu tuleb elavana hoida

Kõneldes Eesti taasiseseisvumisest, tunnistas Liia Hänni, et ei vasta kunagi "ei", kui tal palutakse sel teemal rääkida.

"Sest see on meie ühine lugu ja on oluline, kuidas me oma ajalugu elavana hoiame. See ei ole lihtsalt üks sinimustvalge lipukene kalendris ja lõik kooliõpikus lastele pähe õppida. On oluline, et tunneksime ja kannaksime endas selle aja vaimu," rõhutas Hänni.

Hänni sõnul on tal olnud suur õnn seista ajaloole nii lähedal. "Neil hetkedel, kus määratakse rahva saatust, oma riigi saatust, tajud sa kõiki jõude, mis need muutused esile kutsuvad ja mis on tähenduslikud. Olen seda [putši] uudisega seotud tunnet võrrelnud sisemise terasvedruga – sa tunned, kuidas see sinu sees kokku surutakse ja sel hetkel oled praktiliselt kõigeks võimeline. Et oled nagu laetud ja võid teha kõike, mida vaja. Sa ei hooli oma elust ja teed, mida on sel hetkel tarvis teha. Nii tajusime me [Toompeal] kõik, et 19. ja 20. augustil 1991 on meil vaja midagi otsustavat teha," meenutab 20. Augusti Klubi liige Liia Hänni (20. Augusti Klubi moodustasid toonased rahvaesindajad, kes vajutasid nii-öelda rohelist nuppu, kui spiiker Ülo Nugis pani otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest hääletusele. Klubi tegevusest on saates ka lähemalt juttu - toim.).

Päris ilma ohvriteta Hänni hinnangul see pöördeline aeg ilmselt siiski ei möödunud ja ka hirmu oli neis päevades palju. "Võib-olla sai nendel ärevatel päevadel keegi lihtsalt südamerabanduse, kui oli jälle uudis, et sõjaväeosad liiguvad ja Eestisse tuleb lisavägesid. See kõik oli väga paljude jaoks suur ärevus, katsumus ja hirm. Sest mõeldi, mis minu perest ja lastest saab," meenutas ta.

Poliitikuks lapsepõlve õhustiku tõttu

Saaremaal asuvast Atla külast pärit Liia Hänni oma lapsepõlvest Siber-lugusid suurt ei mäleta, kuid meelde jäi muu.

"Kogu see õhustik ja tegelikkuse tunnetus – sõda (Teine maailmasõda - toim.) on just lõppenud, elasime piiritsoonis, mis tähendas, et rannarahvas ei tohtinud mere äärde minna või et meie klassis oli tütarlaps, kellel pommikild käe otsast rebis – on põhjus, miks minust poliitik sai. Kuid olen alati pidanud tähtsaks, et me elasime rahvana need rasked ajad üle ega nõustunud sellega, millega me pidime elama," avaldas ta.

Erimeelsused ei kao, tuleb leida kokkulepe

20. Augusti Klubist kõneldes sõnas Hänni, et liikmeskonnas on kõik endised poliitikud, kuid erimeelsusi tuleb ikka ette:

"Oleme endiselt ärksad ja vaidleme siiani – nagu me vaidlesime Ülemnõukogus. Ega erimeelsused pole kusagile kadunud. Arvata, et oleme kogu aeg ühes suures üksmeeles ja sõpruses klubis – nii see ei ole. Teinekord on eriarvamused üsna teravad. Ja on teemasid, mille puhul olen tõepoolest mõelnud, kas mul on õige kuuluda 20. augusti klubisse, sest poliitikaelu ja päevapoliitika mõjutab inimesi."

Hänni rõhutas, et otsustavatel hetkedel tuleb leida kokkulepe selleks, et koos edasi minna. "Kui me oleksime tol päeval, 20. augustil 1991, jäänud vaidlema – no ma ei tea, kuidas see ajalugu meil oleks kulgenud," vangutas Hänni pead.

Kompromissidest rääkides on Hänni kindel, et vorst-vorsti vastu mõtteviis pole korrektne.

"Ei saa mõelda, et meie anname teile nii palju võimu ja teie meile nii palju võimu, sest see on inetu. Üks tõeline ja edasiviiv kompromiss on tegelikult mingi looming. See on midagi uut, mida kumbki pool ehk algselt ette ei näinud. Nagu oli ka 20. augusti sündinud mõte luua Eestile uus põhiseadus, moodustada Põhiseaduse Assamblee – ja nii me saime edasi minna." 

Liia Hännile meenus üks naiselik võte, mida ta pingelisel ajal Toompeal olla kasutanud. 

"Mäletan, et põhiseaduse tegemisel ajal olid Põhiseaduse Assamblees ja juristidega ikka väga-väga pingelised vaidlused. Tihtipeale oli selline olukord, et inimesed lähevad lihtsalt laua tagant lahku. Kuid ühel taolisel hetkel tõusin mina püsti ja läksin pirukaid tooma… ja see aitas asjaga edasi minna," muigas Hänni ning lisas, et jäik pusklemine ei anna lahendust.

"Abi on sellest, kui astutakse samm kõrvale ja vaadatakse asjadele uue nurga alt," kõlas Liia Hänni elutarkus.

Saates oli juttu ka Liia Hänni lapsepõlvest, perekonnast, heinateost ja tähistaevast. Ning sellest, et augusti lõpus tähistab naine ühtaegu nii abikaasa Uku 80. sünnipäeva kui ka nende 55. pulma-aastapäeva ehk juttu ka kooselu retseptist.