Ühe toote hinnapõhise hüsteeriaga saavad kaasa minna vaid need, kellel on terve päev aega bussiga kõik poed läbi sõita ja osta piima ühest kohast, kuivaineid teisest, neljandast õli ja viiendast hakkliha. On kindel grupp tarbijaid, kes seda ka teevad. Enamikule meist ei ole see aga realistlik ega ka majanduslikult mõistlik.

Need, kes kuuluvad teise gruppi, ehk kelle tunnihind tööturul on kordades kõrgem kui viis eurot kokkuhoidu toidukorvilt poest poodi käies, või kes tahavad natukenegi lähedastega kvaliteetaega veeta, peaksid lähtuma toidukorvi kogumaksumusest.

Iga toidupoekett proovib mingid tooted panna müüki ülimadala hinnaga, et tarbija enda juurde meelitada. Lihtsamalt väljendudes on tegemist n-ö sisseviskamishindadega. Erinevates riikides on teatud tooted, mida tarbijad eelistavad ja poest otsivad. Poeketid vaatavad uuringute põhjal, millised tooted selles riigis on eelistatud ja panevad vastavale valikule odavama hinna või teevad neile sooduspakkumisi.

Praegu käib Eesti poekettide vahel näiteks aktiivne piimasõda. Aga me ei ole vasikad, kes elavad ainult lehmapiimast. Tavaliselt ei osteta poest ainult piima, vaid ka muid tooteid ning ülejäänud ostukorviga katab tarbija selle ühe nullilähedase või negatiivse marginaaliga toote hinna.

Seega vaatab tark tarbija toidukorvi kogumaksumust. Kust sellist ajakohast infot leida? Ajakirjandus teeb tänuväärselt vahel hinnavõrdlust ja vaatleb peamiste toiduainete hindu poekettides, aga kindla intervallita. Seni on aeg-ajalt avaldanud analüüse Eesti Konjunktuuriinstituut, aga jällegi, vaja oleks vähemalt igakuist ülevaadet.

Suuremad poeketid teevad ka hinnavõrdluse uuringuid, kasutades selleks uuringut tegevat ettevõtet või külastavad keti töötajad ise konkureerivaid poode. Seegi ei aita tarbijat, sest poekettide tehtud uuringud pole avalikud, tulemusi kasutatakse ise oma hinnakujunduses.

Üks võimalik lahendus oleks kunagine Leedu praktika, kus riiklik asutus viis läbi ja avalikustas tarbijatele igakuiselt poekettide ostukorvide hinnavõrdluse.

Mis puudutab ostukorvide võrdlust, siis ostukorvi tuleks võrrelda mitte ainult kindlate toodete ning brändide põhiselt, vaid vaadata iga poeketi puhul veel omakorda erinevate omamärgitoodete (private label) ja/või soodsaima alternatiivse kauba hindu. Omamärgitooted on sellised tooted, mis toodetakse eritellimuse baasil ning mida tellija müüb oma brändingu alt. Nii nagu Rimis on näiteks Rimi tomatipasta, Rimi kuivained, Rimi hapukoor jne.

Nii saab tarbija maksimaalselt informatsiooni, sest selgub ostukorvi hind erinevates poodides ja samal ajal kahe ostukorvi hind poesiseselt. Vaid sellisel viisil saab tarbija valida, kust on tal soodsaim toit lauale osta.

Kuuldavasti koguvad ja analüüsivad järgmisest aastast Eesti Konjunktuuriinstituudi asemel regionaal- ja põllumajandusministeeriumi ülesandel põllumajandustoodete turuinfot Maaelu Teadmuskeskuse spetsialistid.

Kui riik seda infot nagunii kogub ja analüüsib, siis võiks see avalikkusele edaspidi kergelt kättesaadavaks teha. Kindlasti on oluline, et ostukorvide võrdluse metoodika ja analüüs oleks igas mõttes sõltumatu.

Eesti Konjunktuuriinstituut tagas uuringu erapooletuse ja teatud perioodi tagant andmete avalikustamise. Kui uuringu tegemine liigub otseselt ministeeriumi või ministeeriumi allasutuse kätte, siis loodetavasti kujundatakse ka metoodika, analüüs ja hilisemad järeldused ühelt poolt päevapoliitikast sõltumata ning teisalt oluliste tegurite koosmõju arvestades.

Mis puudutab oluliste tegurite koosmõju, siis kord kuus avaldab statistikaamet täpse tarbijahinnaindeksi ning selle, millised grupid hinnatõusu või -langust enim mõjutasid. Kui riik juba omab ja kogub algandmeid, siis võiks lisaks kuivale inflatsiooniinfole väljastada ka tegelikult tarbijale ja inimesele kasulikku infot ning toidukorvide hinnavõrdlus oleks üks neist.