Nädalavahetusel tegin sotsiaalmeediasse sissekande. See oli säärane: "Arutame kallis mõisahotellis, kuidas Eestis odavalt hakkama saada... See on tase!"

Sissekanne tekitas Facebookis parajat elevust ja andis põhjuseid ka kurjadeks kommentaarideks. Ju oli ka põhjust. Eks me siin Eestimaal kuule ju iga päev meie valitsuse kurba, lausa ahastama panevat juttu sellest, kui kitsas rahaga on. Hiljuti saime teada suisa sellisest kitsikusest, et me presidendil jäävad rahvusvahelised ametikohustused täitmata. Raha pole.

Ja siis selle suure vaesusejutu taustal läheb valitsus kaheks päevaks Vihula peenesse mõisahotelli ja paneb hakkama 17 700 eurot maksumaksja raha. Ja tulemus? Tulemust ei miskit. Tuleb välja, et kokkuhoidliku eelarve kokkuseadmine ei õnnestunud isegi kalli mõisahotelli õdusas õhkkonnas, nii tuli kahjuks tõdeda.

Olen kaugel kurjast nõudmisest, et valitsus peaks oma väljasõiduistungeid skautidena telkides ja lõkke ääres. Küll aga võiks valitsejate igapäevasest tegevusest välja paista kasvõi mõningane solidaarsus nendega, keda valitsetakse. Näiteks nii, et riigi tipud mitte üksnes ei räägi kitsast ajast, vaid tegutsevad ka kitsale ajale kohaselt. No näiteks maksavad ise kinni oma hotelliarveid. Vähemasti poole ulatuses, kui tervet rehkendust ei jõua või ei taha teha.

Hotelliarvete tasumine olnuks valitsuse liikmeilt ju kena žest. Aga see jäi tegemata. Võis näida, et meilt igal päeval suurt kokkuhoidu ja aina suuremaid makse nõudev valitsus ise elab kui Kuu peal. Seal, kus ei kummita miskid lihtrahva lihtsad mured. Nagu näiteks rahakotte rebestavad laenude intressid.

Või äkki on asi selles, et valitsus ei julge lihtsat lihtrahvaga solidaarne olla? Äkki kardab näiteks mainekadu? Valitsuse liikmeil puudus ju mäletatavasti ka julgus Vihula mõisatee ääres piketeerivate päästjatega suhelda. Neile silma vaadates rääkida, et mis kamm siis alatihti nende päästjate palgaga on. Päästjad said siiski kogeda, et kogunisti kaks ministrit julgeb lihtinimestega suhelda. Arenguruumi on.

Nädalavahetusel peeti aga saunapealinnas Kadrinas sauna-aasta saunakonverentsi. Selle järel oli mul au ja võimalus tutvustada Eesti kirjandusmuuseumi ja Viru instituudi rahvale me saunamuuseumi. Tavapäraselt pälvis suurt tähelepanu külarahva külalisteraamat sauna seinal. Seal on kirjas kõik need 17 Eesti Vabariigi ministrit, kes on paarikümne aasta jooksul julgenud Kadrinas lihtrahvaga saunas käia. Nende küsimustele vastata, ilmaelu ilu ja veidrusi arutada.

Paraku pean nende poliitkohtumiste ühe korraldajana nentima, et mida aeg edasi, seda vähem tahavad tavalised külainimesed üldse ministreid maal külas näha. Inimestele on jäänud tunne, et nendega, kes elavadki kui Kuu peal, nagu polegi enam millestki rääkida.

Ja tundub, et tunne on tihtipeale vastastikune. Varem õnnestus Eesti juhte sauna silm silma vastu ja hammas hamba vastu vaidlema saada suurema pingutuseta. Aga mida enam aeg edasi, seda enam energiat see võtab. Aina enam äraütlemisi ja puiklemisi tuleb. Nii rääkisin nädalavahetusel saunapealinna saunas me külalistele.

"Äkki nad kardavad rahva ette tulla," kõlas küsimus uudistajate poolelt.

"Vist kardavadki," olin sunnitud vastama. Täiesti siiralt. Ja täiesti kurvalt.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.