23. augusti "Aktuaalses kaameras" olime tunnistajaks peaminister Kaja Kallase pagemisele Eesti Rahvusringhäälingu kõige malbema reporteri Madis Hindre eest. Okupatsiooniohvrite memoriaali juures tehtud Hindre intervjuu Kallasega läheb kindlasti Eesti ajakirjandusajalukku.

See uudislugu mõjus ühtlasi tillukese tõsieluseriaalina peaministrist, kellest ootamatult sai pagulane omaenda riigis. Peaminister ei pagenud tol päeval mitte ainult rahvusringhäälingu reporteri, ega ka mitte ainult oma poliitiliste vastaste, vaid ka suure hulga oma seniste toetajate eest.

Mainitud intervjuuklippi tagantjärele üle vaadanuna pean tõdema, et kommunikatsioonis on Kaja Kallas kriisi algusest peale järjekindel olnud.

Kallase – olgu plaanitud või lihtsalt sündmuste käigus kujunenud – kommunikatsiooniplaan koosneb kolmest punktist.

Esiteks: vältida ja viivitada küsimustele vastamisega nii kaua kui võimalik. Teiseks: kehastuda ohvriks. Kallase kommunikatsioonikava kolmandat oletatavat punkti: anna ebatäpseid või ebapiisavaid selgitusi, mida on vaja hiljem korrigeerida, võib pidada ka lihtsalt halbade juhuste kokkulangemiseks, olgugi neid juhuseid palju. Viimati tekitas peaminister segadust väitega, et tema abikaasale Arvo Hallikule on hiljuti kapos tehtud täielik vabatahtlik julgeolekukontroll.

Kaitsepolitseiameti pressiesindaja Harrys Puusepp lükkas selle väite 13. septembril ajakirjanikele vastuseks saadetud e-kirjas ümber. Puusepp kirjutas, et Arvo Hallik pole julgeolekukontrolli läbinud, küll aga peeti temaga vestlus.

Tähelepanuväärne on viis, kuidas kapo pressiesindaja oma vastuse Arvo Halliku julgeolekukontrolli kohta on üles ehitanud ja verbaalselt n-ö raamistanud. Pressiesindaja e-kiri algas ja lõppes sedastusega, et julgeolekuasutuste töös on omajagu julgeolekuvaldkonna spetsiifilisi mõisteid, "mis tavakeeles tekitavad pisut arusaamatust. /-/ Inimesed, kes ei tegele igapäevaselt julgeolekuohtude ennetamise ja tõkestamisega või riigisaladuse kaitsega kitsamalt, ei pruugi ega peagi nii täpselt orienteeruma, millega spetsiifiliselt tegu ning milline on selle õiguslik regulatsioon või täpne tähendus." 

Faktiküsimusele Arvo Halliku julgeolekukontrolli läbimise kohta vastas julgeolekuasutus lisaks ka üsna paljusõnalise oletusega selle kohta, miks peaminister eksitava väitega esineda võis. Põhjendusi selle kohta, miks poliitik üht- või teistmoodi lauseid väljendab, peaks andma esmalt poliitik ise ja alles siis julgeolekuasutus ning sedagi hädavajadusel. 

Kui korraks veel detailidele keskenduda, siis kapo pressiesindaja vihjas oma kirjas, et sõna "julgeolekukontroll" võidakse näiteks segi ajada näiteks sõnaga "julgeolekuvestlus". Peaminister võis need terminid omavahel lihtsalt sassi ajada.

Seletus kõlaks veenvalt, kui sõna "julgeolekuvestlus" oleks mõistena Eestis käibel. Küsisin ühelt endiselt kapokalt, kas ta on sellist sõna kohanud. Ta vastas, et ei ole. Kapo viidatud julgeolekuasutuste seadus mõistet ei tunne. Viimase viie kapo aastaraamatu sõnaotsing ei anna otsingule "julgeolekuvestlus" ühtki vastet, "julgeolekukontrollile" on samas pühendatud terve peatükk.

Kapo kodulehelt ei leia tõendust sõna "julgeolekuvestlus" kasutamise kohta. "Julgeolekuvestluse" guugeldamine annab üllatuslikult ainult ühe eestikeelse viite Euroopa Parlamendi resolutsiooni eelnõule, mis puudutab kolmandatest riikidest pärit isikute rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemist. Ülejäänud eestikeelsed viited olid kõik Postimehe ja ERR-i uudistele, mis Harrys Puusepa e-kirjas sisaldunud sõnaseletusi vahendasid.

Ma ei peatuks sellel küsimusel praegu nii pikalt, kui kapo pressiesindaja poleks ise oma e-kirjas nii pikalt seletanud, mis Kaja Kallasega juhtus enne seda, kui ta ajakirjanduses ja riigikogu eeski väitis, et ta abikaasa on läbinud täieliku vabatahtliku julgeolekukontrolli.

Kummalisel kombel ongi Kaja Kallase kõige tegusemaks õigustajaks selles kriisis sattunud kaitsepolitseiamet, mis seni pole omal algatusel avalikku debatti teadmist juurde toonud, peale selle, et tehti lisakontroll ja julgeolekuriske ei tuvastatud.

Kapo endine peadirektor Arnold Sinisalu ütles 5. septembri "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus, et igasugune peaministri ja kaitsepolitseiameti vaheline suhtlus on rangelt konfidentsiaalne ja mitteavalik. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse kord, milles on ära toodud kogu Eestis riigisaladuseks oleva teabe loetelu, Sinisalu väidet ei kinnita. Peaministri ja kaitsepolitseiameti vahelist "igasugust" suhtlust laialdaselt salastavat sätet sealt ei leia, kuigi paaris kohas on juttu ohuhinnangute ja valitsuse antavate ülesannete salastatusest.

Selgituste asemel on salastamisteateid väljastanud ka teised kapo juhid. Kaitsepolitseiameti asejuht Martin Arpo ütleb 11. septembri intervjuus ERR-ile, et kapo ei saa vastata küsimusele selle kohta, kas nad teadsid Arvo Halliku ärisidemetest Venemaaga, sest info sellise teadmise kohta on eriliselt tundlikku laadi riigisaladus.

Kui kapo asedirektori väited peaministri julgeolekukontrolli puudutava info ülisalastatusest vastavad tõele, ei ole kapo saladust kuigi hästi hoidnud. Sest nagu öeldud, teame nüüdseks, et Arvo Hallik käis pressiesindaja Harrys Puusepa sõnul enne riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni 5. septembri istungit kaitsepolitseiametis vestlemas. Täpset kuupäeva, millal vestlus toimus, kapo pressiesindaja ütelda ei taha. Ilmselt arutatakse, mitme nädala täpsusega tohib kaitsepolitseiameti kalendrisündmusi avalikustada.

Kapo ütles pärast hiljutist järelkontrolli, et riske peaministrile ei esine. Selles mõttes tuleb kapo uut peadirektorit Margo Pallosoni tunnustada, et ta võttis sellise usaldusmeetme kasutusele, olgugi tegevus ise vastuolus kapo väitega, et peaministri abikaasa Vene-sidemed Kaja Kallase julgeolekukontrolli väga ei puutugi. Kapo on selgitanud, et kuna sanktsioone pole rikutud, siis kapot see teema ei peakski puudutama. Miks tehti siiski lisakontroll, kui see olukord kapot ei puuduta? 

Kaitsepolitseiameti kodulehelt võib "julgeolekukontrolli" kohta selgituseks lugeda, et selle "eesmärk on selgitada välja isikuga seotud võimalikud julgeolekuriskid, mis võivad seada ohtu talle usaldatud riigisaladuse kaitse."

Kui Kaja Kallase perekondlikud ja rahalised sidemed Venemaal toimuva äriga ei ole selline risk, miks siis peab kapo peadirektor Palloson julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonile käima kinnitamas, et Kallas ei ole Venemaa poolt mõjutatav isik? Kas ökonoomsem ja ka julgeolekukontrolli läbiva isiku suhtes hoolivam poleks tema endaga nendest teemadest kõnelda, et julgeolekukontroll täidaks seda eesmärki, mida kapo kodulehel lubatakse, et see täidab?

5. septembril üritas "Aktuaalse kaamera" reporter Kadri Põlendik riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni istungi järel värskelt kapo peadirektorilt Margo Pallosonilt teada saada, kas julgeolekuasutus on Kallasega Arvo Halliku ärisidemete teemal suhelnud. Küsimust esitada ajakirjanik ei jõudnudki, sest peadirektor Palloson ütles kaamera ees, et abikaasa ärisidemed pole julgeolekuoht ja läinud ta oligi, küsimustele vastamise asemel lubati kirjalikku vastust.

Hilisemas vastuses väljenduti, nagu kapole selles kriisis kombeks, krüptiliselt: "Mis puudutab küsimusi, kas ja mille osas kaitsepolitsei on või ei ole peaministrit hoiatanud, siis sellele on peaminister ammendavalt vastanud ja sellele meil midagi lisada pole." 

Kaja Kallase ja kaitsepolitseiameti kommunikatsioonimustrist paistab silma, et nii Kallas kui ka kapo toetuvad või viitavad selle kriisi ajal oma sõnumites ootamatutes kohtades üksteisele, tehes seda ka siis, kui see pole ajakirjanike küsimustele vastamiseks otseselt vajalik.

Kapot puudutav peamine küsimus idavedude skandaalis on siiski selles, kas kapo teadis Halliku idavedudest, ja kui teadis, miks siis seda Kallasega kordagi teemaks ei võetud. Ja kui kapo seda ei teadnud, jääb endiselt õhku küsimus, kas nad oleksid pidanud seda teadma.

Arnold Sinisalu hoiatas "Aktuaalses kaameras" "populistlike" algatuste eest seaduste muutmiseks. Kui Sinisalul on õigus ja regulatsioon on piisav, siis on täitsa võimalik, et kapol oleks kohane oma lähenemistes üht-teist sättida, et järgmise taolise skandaali ajal ei jääks vägisi muljet, et kapogi sai Halliku tegevusest teada meedia vahendusel, aga ei julge seda tunnistada.

Selles, et julgeolekuasutused millestki lehest loevad, poleks midagi ebatavalist, ja seda poleks vaja ka ilmtingimata häbeneda mitte. Asjaolu, et ka kolm nädalat hiljem pole kapo informeerituse küsimuses sisulist selginemist olnud, viitab võimalusele, et keegi siiski kusagil asjatult häbeneb. Väidetavalt ei saadud kapolt selgeid vastuseid informeerituse osas ka riigikogu julgeolekukontrolli järelevalve erikomisjoni 5. septembri istungil. 18. septembril kogunetakse uuesti, et asjas selgusele jõuda. 

Mõlemad vastusevariandid (kapo teadis või ei teadnud) päädiksid kapo jaoks mingil määral mainekahjuga. Aga see kahju on ajutine ja väike ning see on siiski ainult maine. Palju hullem oleks kaotada usalduses, see risk on juba tekkinud, sest julgeolekuasutus on ka riigikogu erikomisjonis selgitustega viivitanud ja seda üsna lihtsa faktiküsimuse puhul.

Vastustega venitamine jätab muidugi alati võimaluse, et asi peagi ununeb ja kapo ei pea hakkama tüütuid jätkuselgitusi andma. Mine tea, äkki esitab kapo erikomisjoni liikmetele tingimusi, et mitut küsimust nad võivad endale lubada, nii nagu Kaja Kallas riigikogu korruptsiooniennetuse komisjonis üritas.

Kui riigikogu erikomisjoni liikmed 18. septembril kapolt selget, kasvõi salajast, vastust ei saa ameti informeerituse kohta, siis oleks ausam erikomisjon laiali saata. Tsiviilkontrolli teesklemine julgeolekuasutuse üle on pikas perspektiivis riigile kahjulikum kui sellisest teesklusest loobumine.

Eksimine on inimlik, ka julgeolekuasutused eksivad. On võimalik ka, et seekord julgeolekuasutus ei eksinudki ja sel puhul jääb eriti arusaamatuks, miks kapo ei tõtta neid kahtlusi maha võtma lihtsate selgituste, mitte salastamisteadete või keeleuuenduse teel.

Peaminister Kaja Kallas küsis 11. septembri intervjuu käigus ajakirjanik Vilja Kiislerilt, mida ta tegema peaks, et teda usutaks. Kapole võiks esitada sama palve, mille Kaja Kallaselegi: rääkige arusaadavat juttu ja tehke seda oma ühiskondliku rolli vääriliselt.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.