Kui palju te olete jälginud seda, mis praegu eelarvekõnelustega on toimunud?

Ikka olen jälginud. Mida siis veel jälgida? See puudutab igaüht otseselt järgmisel aastal ja ka järgnevatel aastatel.

Milliseid mõtteid teis valitsusest tulnud sõnumid tekitavad?

Kurbi mõtteid, väga kurbi mõtteid. Kui minnakse suure raha eest mõisa arutama, kuidas panna kokku eelarvet ja kärpida sealt vajalikku raha, selleks, et asi tasakaalu poole nihutada ja siis vaatamata seal mõisas raha laiaks löömisele tullakse tagasi tühjade pihkudega, siis on see ikkagi väga häbiväärne. Ma mäletan, kuidas ma ise tegelesin ka üsna karmide eelarvekärbetega rahulikult istudes Stenbocki majas ja Toompeal. Ka Andrus Ansipi valitsus tegi seda Stenbocki majast. Kellelgi ei olnud vaja minna riigi raha laiaks lööma kuskile mõisa. Mulle tundub, et peaminister ei ole üldse aru saanud sellest, mida ja miks ta kärpida tahab.

Kui me räägime nendest plaanidest, mis on välja käidud, et on vaja leida 200 miljoni eest tulusid ning ministeeriume suunatakse veelgi rohkem kärpima...

Vaadake, küsimus on sellest, et praegu pole keegi midagi kärpinud. Nad on rohkem raha kulutanud. Kui valitsusel on raha mõisates selliste tühjade istungite pidamiseks, siis tundub, et valitsusel on raha küllalt veel.

Praegu tahetakse muuta eelarve baasseadust, et leevendada meie enda kehtestatud reegleid ja kehtestada need reeglid, mis on paika pannud Euroopa Liit, selleks, et eelarve oleks lihtsam kokku saada. Mis te sellest arvate?

Ma ausalt öeldes ei tea, kas naerda või nutta. Ilmselt nutta. Selle kohta häbiväärne öelda on väga leebelt öeldud. See on ikka täiesti absurdne.

Ehk siis tegelikult tuleks hakkama saada nende reeglitega, mis meil on praegu seaduses kirjas?

See oleks ikka loogiline, sellepärast et milleks siis neid reegleid üldse kehtestada. Niimoodi me võime kõige kohta öelda, et me ei saa sellega hakkama ja siis muudame reegleid. See on väga hukatuslik põhimõte, mida tahetakse sisse viia.

Argument rahandusministeeriumist on see, et Euroopa Liidu reeglid on paindlikumad.

Teate, me leiame kindlasti üsna palju neid reegleid, kus on Euroopa oma halvemad kui meie enda kehtestatud, aga... Fakt on see, et meil on ees üks seadus, mille me oleme ise vastu võtnud ja mida me siiamaani, kuni eelmise pühapäevani pidasime selleks, millest me peame lähtuma. Ja kui nüüd selgub, et me ei saa selle täitmisega hakkama, siis me leiame, et tegelikult ei olegi vaja seda täita, sest Euroopa Liidu reeglid võimaldavad meil seda mitte täita. See ei ole see, kuidas asjad peavad olema. See on ikka eriline silmakirjalikkus.

Kui teil oleks võimalus praegu mingeid otsuseid teha, siis kas on mingi valdkond, kus te näete, et kindlasti peaks kärpima?

Bürokraatiat. Kogu bürokraatiat, riigiaparaati. Mitte nendelt, kes tegelikult tööd teevad nagu õpetajad, politseinikud, päästjad, vaid riiki juhtivatelt ametnikelt. Igasuguseid korraldusi, käske ja regulatsioone teostavate ja välja mõtlevate inimeste poolt on asi läinud ikka üle igasuguste käte. Lisaks tohutu hulk kommunikatsioonispetsialiste, kusjuures ma nagu eriti tõhusat kommunikatsiooni ei näe kuskil.

Kevadel kirjutasite arvamusloos, et maksude tõstmine ei ole hea tee eelarveaugu lappimiseks.

Paraku praeguseks on vist elu näidanud, et mul oli kahjuks õigus. Asi on veel hullemgi. Selle maksudega lajatamise kaudu on Eesti majandus ikka päris käpuli löödud. Need ideed minna kärpima sealt, kus raha tõsiselt vaja on, nagu kõrgharidus, teadus ja õpetajate palgad, on erakordselt lühinägelik.

Ettevõtjad ütlevad ka, et nad ootavad ikkagi valitsuselt majanduskasvu ergutavaid tegevusi.

Valitsus ei saa majanduskasvu teha, seda saavad teha ettevõtjad, aga valitsus võiks ettevõtjad rahule jätta. Mitte niimoodi, et uutest maksude tõstmistest teatatakse neljapäevase etteütlemisega ja kogu aeg kõik muutub, pidevalt on uued maksud. Ja kui ma lugesin rahandusministri "suurepäraseid" mõtteavaldusi, et eelarvestrateegiasse pannakse 400 miljonit maksutõusu, ainult, et me ei ütle, mis maksu me tõstame, siis jälle ma ei tea, kas nutta või naerda.

Sellist asja ei saa riigieelarve plaanidesse kirja panna?

Kohe päris kindlasti mitte.

Mida võiks teha nüüd kohe, et majandust elavdada, aga samas ka riigieelarve paika saada?

Jätaks kõigepealt ettevõtjad rahule näiteks, lihtne nõuanne. Ja teeks seda, mida on 36 ettevõtlusorganisatsiooni öelnud. Et algatuseks räägiks ka ettevõtetega enne, kui hakkaks midagi tegema. Teiseks tuleb bürokraatiat ikka rängalt ja otsustavalt maha tõmmata ning hakata tõsiselt kärpima kohe ja viivitamatult, nagu ma kevadel kirjutasin. Seda ei tehtud ja tulemused ongi nüüd käes. Ehk et kõik see raha, mida oleks võinud kohe kokku hoida, on praegu aasta lõpus kokku hoidmata ja see auk, see puudujääk läheb ainult suuremaks. Seda katta nüüd siis sellega, et me hakkame muutma enda seadusi leebemateks, see on väga hukatuslik tee tuleviku jaoks.

Ma saan aru, et ettevõtete täiendavat tulumaksustamist te ei toeta.

Kindlasti mitte.

Aga see, mis puudutab pankade kasumite maksustamist?

Ka kindlasti mitte. Need on täiesti populistlikud, sotsialistlikud ideed. Ehk kui kellelgi läheb hästi, siis võtame raha ära. Ja me ei tea, kui palju me veel täpselt võtame, aga teil eelmisel aastal läks hästi, siis võtame takkajärgi. See pole isegi enam sotsialism, vaid kommunism või sõjakommunism.

Kas on üldse mõni maks, mida teie kehtestaksite praegu?

Kindlasti võiks kõigepealt rahulikult mõelda ja jätta ettevõtjad nende lühikeste tähtaegadega rahule. Istuda maha ja rääkida ning rääkida võib igasugu asjadest. Aga kõigepealt on riigil endal ruumi kokkuhoiuks. Kui ma vaatan, kuidas seda raha kulutatakse, kuidas seda tuulde lastakse ja kogu seda korralduste ja regulatsioonide laviini, mis on kaela kukkunud inimestele ja ettevõtetele, siis ma võtaks ikka kõigepealt sealt maha ja saaksime seda eelarvet tõsiselt paremasse olukorda. Maksudega ei aita majandust üles, seda ma võin küll öelda, sest ma olen majandust august välja vedanud mitu korda ja maksude tõstmisega ei ole see küll õnnestunud.