Lõuna-Eestis elav Madis ja pealinlane Aivi esinevad selles loos pseudonüümi all, sest nende lugu on isiklik ja piinlik. 60-aastane härra ja 62-aastane daam ei tunne küll teineteist, kuid nad on saatusekaaslased. Üksikute inimestena otsisid mõlemad eelmisel aastal uut suhet ja tegid seda moodsale ajale kohaselt internetiavarustes. 

Madis rääkis "Pealtnägijale", et otsis eelmise aasta veebruaris kaasat, kuna eelmistega olid teed lahku läinud, ning sattus sellise firma peale nagu Dateblaster AG, kellel on erinevaid veebilehti, nagu kohtingud50pluss.com, sekskohtingud.com jms.

Aivil jäid suvel ilusad sümpaatsed mehed silma portaalis kohtingud40pluss.com.

Tol hetkel ei pööranud Madis ega Aivi tähelepanu, et lehtede taga, mille nad reklaamide abil leidsid, on firma Dateblaster AG, mis on registreeritud Šveitsis ja millele kuulub suur hulk sarnaseid suhteportaale. Mõlemad otsustasid eestikeelsetes suhteportaalides luua konto. 

"Fotot ei pidanud panema. Küll oli selle profiili täitmisel loomulikult vaja sisestada meiliaadress, kuhu tulevad need teated. Siis muidugi tahtis ta saada pangakaardi andmeid, siis tahtis seal loomulikult isikuandmeid saada," jutustas Madis. Vestlust alustas ta seal paari naisega, kes väidetavalt pidid elama tema lähikonnas.

Vahekommentaariks ütleb Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) osakonnajuht Kristina Tammaru, et inimene sellistel puhkudel enda arvates ei sõlmi lepingut. "Ta ei saa aru, et kui ta linnutab ära seal nõustunud tüüptingimustega, esitab enda andmed, et see ongi lepingu sõlmimine. Et ta enda arvates lihtsalt registreerib kuskile portaali, kuskile saidile ja hakkab siis sealse sisuga tutvuma, aga sealt tutvumisportaalide poolt probleemid siiski algavad."

Erinevalt Madisest ei sisestanud Aivi konto loomisel oma krediitkaardiandmeid, vaid lõi tasuta konto. See tähendas, et šarmantsed härrad veebilehelt hakkasid talle saatma küll e-kirju, aga kirjade sisu naine ei näinud.

"Lõpuks ma augustikuus maksin siis selle liikmetasu 18 eurot. Mõtlesin, et see pole kuigi suur, vähemalt saan näha, mida nad kirjutavad. Maksin selle ära, aga ikka ei saanud ligi. Ja lõpuks ma lõin sellele käega, kustutasin oma andmed ära ja arvasin, et nüüd on kõik," rääkis Aivi.

Kui Aivi muutus kahtlustavaks õige kiiresti, siis Madisel olid rauad tules lausa viies erineva nimega, aga sisuliselt samas portaalis. Kusjuures mitmed võluvad prouad väitsid, et elavad temaga samas kandis.

Madisele hakkas asi kahtlane tunduma siis, kui pärast poolteise kuu pikkust suhtlemist temaga väidetavalt samas kandis elav naine temaga kokku saada ei soovinud. Naine väitis end Põlvast pärit olevat, aga Madise küsimuse peale, kes Põlva linnapea on, ta vastata ei osanud. "Enne ma küsisin, et kaua sa oled elanud siis Põlvas. Üle 20 aasta. Kuidas see on võimalik, et sa elad Põlvas nii kaua aega, sa ei tea, kes on Põlva linnapea?"

Kui naine veel mõnele kontrollküsimusele vastata ei osanud, lõpetas Madis temaga suhtlemise ära. Seejärel hakkas ta suhtlema naisega, kes väidetavalt elas Võru lähistel, ning kordus sama muster.

Põhjalik armudetektiiv Madis pani seepeale sarnaselt Aivile diagnoosi, et kõik ei vasta tegelikkusele ja jättis viies portaalis õnne kaevandamise seisma.

"Mina väidan niimoodi, et selles portaalis ei ole ühtegi reaalset inimest, kes tegelikult on seal nagu välja pakutud. Lihtsalt kõik on väljamõeldised ja lihtsalt teenitakse sellega raha."

Tarbijakaitse esindaja Kristina Tammaru nimetab selliseid portaale lepingulõksudeks ja amet saab aastas 30 sarnast kaebust ainuüksi sama Šveitsi firmaga seotud saitide kohta. On eraldi teema, et vastaspoolel ei ole tegelikult õige inimene või vastab koguni kõnerobot, aga peamine mure on, et kord juba oma andmed sisestanud ja maksma hakanud inimest jäädaksegi lüpsma.

"Kaks stsenaariumi: üks on see, et tarbijad sisestavad oma krediitkaardi andmed ja annavad nõusoleku. See tähendab siis seda, et igakuiselt hakatakse sealt mingisugust kokkulepitud summat maha arvama tarbija krediitkaardilt. Ja teine variant, /.../ et tarbijad esitavad oma erinevaid isikuandmeid, kontaktandmeid igakuiselt näiteks sinna esitatud meiliaadressile tulema, millega siis ettevõte kohustab tarbijat maksma tasu," rääkis Tammaru.

Kohtinguportaal oli ka "Pealtnägija" loo peategelastele küüned taha saanud ega kavatsenud lahti lasta. Kui Aivi jõudis teha portaalile paar pangaülekannet ja lõpetas seejärel ära, siis Madis oli andnud krediitkaardi andmed. Et mehelt hakati selle kaudu iga kuu raha maha võtma, sulges ta lõpuks kaardi.

Nii Aivi kui ka Madis kulutasid armuotsingutele kokku ligi 100 eurot ja lugesid teema lõppenuks. Nende üllatuseks hakkasid aga paar kuud hiljem laekuma karmid nõudekirjad Saksamaa inkassofirmadelt, kus näiteks Madise kahjud ulatuvad tema sõnutsi ligi 1500 euroni. 

Madis rääkis, et kuigi firma väitis veebilehel, et lepingu lõpetamiseks piisab ühest hiireklõpsust ja makse tegemisest, siis tegelikkuses osutus asi keerulisemaks.

"Tegemist on seal tegelikult klassikalise lepingulõksuga. Tarbijad liituvad portaali teenustega, nad ei saa täpselt aru, millega nad liituvad, kas tegemist on tasulise või tasuta teenusega, ja seal on siis kasutusel ka sellised lepingulõksu tüüpilised võtted, kus tarbijal ei õnnestu lepingust vabaks saada. Talle esitatakse jätkuvalt arveid, kuigi ta enda teada ei ole sellise diili või lepinguga liitunud, kus oleks püsimaksed," selgitas TTJA esindaja.

Tarbijakaitse on avalikult isegi hoiatanud selliste suhteportaalide eest, aga ikka leidub armastuse huvilisi, kes neisse eksivad. Palju rohkem ei saa teha ei nemad, pangad ega politsei, sest – rangelt juriidiliselt võttes – on inimesed ise keskkonda kontot luues tingimustega nõustunud. Muu hulgas nõustunud regulaarsete maksetega.

Tammaru rõhutab aga inimestele, et kui nendele saadab Saksamaalt inkassofirma nõudekirju, kus on sees juba ähvardused, et hakatakse nende varasid arestima ja nii edasi, siis tasuks teada, et seda ei ole inkassofirmal võimalik teha ilma täitemenetluse ja kohtu poole pöördumata. "Ja ma väga kahtlen selles, et see Saksamaa inkassofirma kohtusse saaks pöörduda, sest tõenäoliselt nende nõuetele alust ei ole, need ei ole tõendatud nõuded tarbijate vastu," märkis Tammaru.

Kurb tõde on see, et kuna kahjud on kokkuvõttes väikesed ja kahtlaseid portaale pidav firma asub Šveitsis, mis ei ole isegi Euroopa Liidus, siis Aivi- ja Madise-taolised kergeusklikud oma raha tagasi ei saa ja nõudekirjade tõkestamiseks suurt midagi teha pole.

Politsei küll ütleb, et vaidlemiseks võib pöörduda firma vastu tsiviilkohtusse, aga arvestades, et tegu on välismaa juriidilise kehaga, siis see on kallis ja keeruline.

Põhja prefektuuri küber- ja majanduskuritegude talituse juht Hannes Kelt ütles "Pealtnägijale", et tema ei tea ühtegi juhtumit, kus armukelmiohver oleks oma raha tagasi saanud.