Kas Ülle Madise on nüüd see, kelles riigikogu leiab ühisosa?

Loota võib, aga reaalsus on midagi muud. Numbrid räägivad seda keelt, et lihtne see olema ei saa. Kuna otsus on tehtud, kolmapäevast hakatakse allkirju koguma ja keegi ei ole otseselt vastumeelsust väljendanud, siis on võimalus olemas.

Kuidas peaks suhtuma Urmas Reinsalu ja teiste poliitikute soovi tutvuda Ülle Madise ning tema mõtetega? Kas Madise on poliitikutele tundmatu suurus?

Ilmselt päris tundmatu ta ei ole ja usun, et nad on oma poliitilise karjääri jooksul kõik temaga kokku puutunud nii otse kui ka läbi avalikkuse. Samal ajal ei saa kuidagi mõistetamatuks pidada soovi temaga kohtuda, et kuulata konkreetsemalt Ülle Madise vaateid näiteks välispoliitikas, julgeolekuküsimustes ja miks mitte ka siseriiklikus vaates, perepoliitikas ja nii edasi. Seda tuleks igal juhul teha.

Näha on, et praegu on arusaamatus selles, et millal on õige hetk, aga kodanikuvaatest tahaks ma küll esimesel võimalusel kuulata Madise kui võimaliku presidendikandidaadi mõtteid.

Kuidas suhtuda Tiit Landi kandidatuuri? Kas tema on välja käidud selleks, et viia valimised riigikogust kindlasti valimiskogusse ja opositsiooni soovide järgi läheks asi sinna?

See võimalus on alati olemas. Presidendivalimiste protsessis tuleb jälgida ka seda, et me oleme kuue kuu pärast riigikogu valimistes ja opositsiooni ülesanne on ikkagi kehtestada seda narratiivi, mis toetab neid vastu riigikogu valimistele minekut. Sellest lähtuvalt ei minda kohe kaasa koalitsiooni kandidaadiga, kelleks Ülle Madise praegu siiski kujunemas on, kuigi ta ise ei soovi seda olla. Ta tahab olla kõigi kandidaat, olles selgelt väljendanud soovi jääda erapooletuks. Opositsiooni eesmärke teenib igal juhul see, kui on alternatiivsed kandidaadid. Täna tahe riigikogus kokku leppida on olemas, aga realistlikum tundub siiski, et asi jõuab lõpuks valimiskogusse.

Kui tõenäoline on, et valimiskogus arutatakse neid kandidaate, kes juba välja on käidud? Või on must hobune veel välja toomata?

Kandidaate on viimastel nädalatel järjest juurde tulnud ehk midagi ei tohiks välistada. Kuna ajaaken on kandidaatide esitamiseni siiski üsna lühike, võib uusi nimesid tulla alles sel hetkel, kui on selge, et riigikogu ei suuda ära valida.

Kõik räägivad, et presidendidebatti peab pidama. Kas te kujutate ette, et kõik need lugupeetud inimesed hakkavad omavahel vaidlema ja vihaselt üksteisele argumente viskama? Mis see debatt endast peaks kujutama?

Kui see debatt toimuks, võiks see olla sisuline. Rahvusringhäälingul on kõik võimalused selline sisuline arutelu püsti panna. Kui ma vaatan põhjanaabrite presidendivalimisi, kus valimiskord on küll erinev, siis seal arutlevad presidendikandidaadid välispoliitika ja majanduspoliitika üle. Samuti ka muudes küsimustes. Kõik kandidaadid saavad võrdselt sõna ja vestlus ei ole teineteist vastandav, vaid sisuline. Usun, et Eesti vajab seda samamoodi.