Selle pikem perspektiiv on otsuste lihtsustamine olukorras, kus liikmeid võiks praeguse 27 asemel olla näiteks 35 või enam.

Dokumendi järgi tuleks esiteks fikseerida europarlamendi liikmete arv 751 peal. Teiseks loobuda ühehäälsuspõhimõttest julgeoleku ja maksupoliitikas nõukogu hääletustel. Kolmandaks vähendada Euroopa Komisjoni koosseisu ning muuta selle presidendi valimine selgemaks.

Ideid on dokumendis veel omajagu ning tegemist pole riikide ametliku seisukohaga. Kuid europarlamendi liikme, sotsiaaldemokraadi Marina Kaljuranna sõnul on paber märk sellest, et riigid võtavad laienemist tõsiselt.

"Kui siiamaani me olime harjunud sellega, et prantslased olid väga skeptilised ja sakslased olid väga skeptilised Euroopa Liidu laienemise suhtes, siis minule näitab see paber ja need konkreetsed ettepanekud, et laienemisse suhtutakse tõsiselt. Seal on ka tähtajad. On ette nähtud mingid toimingud, mis tuleks teha praegu enne parlamendi valimisi, pärast parlamendi valimisi ja perspektiivis räägitakse siis laienemisest 2030. aastaks. Ja suurusjärgus kaheksa pluss-miinus riiki," ütles Kaljurand.

Teine Eesti saadik europarlamendis, EKRE ridadesse kuuluv Jaak Madison näeb aga ohtu selles, kui nõukogus loobutaks ühehäälsuse põhimõttest.

"Meie huvi peaks kindlasti olema see, et välis-, majandus- ja rahandusküsimustes ei oleks võimalik sõita Eesti seisukohtadest üle, sest me oleme liitunud Euroopa Liiduga teadmisega, et meie sõna maksab ja me oleme võrdsed. Nii et meie huvides ei ole see, et me ei ole enam võrdsed, et mingid riigid otsustavad meie eest ära ja meie peame seda järgima," sõnas Madison.

Ka Eesti ametlik seisukoht on see, et ühehäälsuse põhimõttest loobuda ei tuleks.

Marina Kaljuranna sõnul on tema arvamus selles küsimuses ajapikku arenenud.

"Ma ise olen olnud tavaliselt väga skeptiline kvalifitseeritud enamusega hääletamise suhtes. Aga ma olen nüüd näinud, kuidas Euroopa Liit praktikas töötab. Ja ma olen näinud, et sisuliselt ei ole selliseid küsimusi, kus riik jääb üksi – kui tegemist on demokraatliku riigiga. Sest kes on täna üksi jäänud? On jäänud Ungari ja on jäänud Poola. Kui Eesti peaks olema kunagi sellises olukorras – mida ma loodan mitte kunagi ei juhtu – nagu Ungari ja me oleme üksi, siis ongi vaja Euroopa Liidu sekkumist," ütles Kaljurand.

Jaak Madisoni sõnul peaks sedasorti reformiga kindlasti kaasnema referendum.

"Eesti liitus Euroopa Liiduga 2004. aastal, mil liit oli väga teine enne Lissaboni lepingut. Ja me liitusime majandusühendusega. Täna see Saksa-Prantsuse ettepanek, mis ei ole küll ametlik, aga justkui tungiv soovitus liikumissuunaks, kujutab ikka väga teistsugust Euroopa Liitu kui see, millele andsid Eesti või Läti inimesed liitumismandaadi," lausus Madison.