Miks te otsustasite Keskerakonnast lahkuda?

Keskerakond on olnud minu koduerakond viimased 15 aastat. 10. septembril Paides valis see erakond suuna, mille pärast mina Eesti poliitikasse ei ole tulnud ja mis tegelikult ei lange kokku minu maailmavaatega. Kuna see oli keskerakondlaste valik, siis seda valikut tuleb austada ja ausalt tunnistada nii endale kui erakonnakaaslastele, et siit enam üheskoos edasi minna ei ole võimalik ja need teed lähevad alates tänasest lahku.

Te kirjutasite, et "Keskerakond on liikunud tsentrist äärmusesse ja valinud vaid ühe kitsa valijagrupi hoidmise tee." Mis suuna Keskerakond oma kongressil valis?

Keskerakond on olnud läbi ajaloo tugev erakond üle Eesti, kes suudab kõnetada kõiki valijagruppe, kes seisab just nõrgemate valijagruppide eest, olgu need eakad või väiksema sissetulekuga inimesed. Keskerakonnal on olnud tugev regionaalpoliitiline ja sotsiaalne programm.

Täna ma näen, et see erakond ilmselgelt keskendub rohkem ainult pealinna tegemistesse, nii et ääremaale ei jõuta. Teine probleem on kindlasti see, et sõnumid on suunatud kõnetamaks muukeelset valijaskonda. Ja ega lühidalt võib ka öelda selle välja, et läänes ei saa ajada idapoliitikat.

Kas te tunnete, et Keskerakonna praegune juhtkond võib hakata ajama või ajabki idapoliitikat?

Küsimus on see, milliseid sõnumeid Keskerakonna juhtivad poliitikud erinevates olulistes küsimustes annavad. Ma arvan, et peale eelmise aasta veebruarikuud ei ole maailm enam endine ja väga paljud olukorrad on mustad või valged. Otsides seal vahel värve, ei ole see kindlasti läänelik poliitika.

Mis on erakonnas toimunud pärast kongressi?

Pärast kongressi on toimunud, ma arvan, eelkõige see, et võitjad on saanud tunda võidu üle rõõmu. Need, kes jäid kongressil piltlikult öeldes oma meeskonnaga teiseks, on võtnud mõtlemisaja, et aru saada, kas seda erakonda on võimalik ühtseks tervikuks liita või peab igaüks siin poliitika teel endale uue suuna valima.

Ja ma arvan, et neid mõtteid mõlgutavad paljud keskerakondlased. Mis on nende valikud – eks viimased nädalad on näidanud seda, et nii mõnigi Keskerakonna veteran või tipp-poliitik on neid otsuseid langetanud nii, et Keskerakonnast on lahkutud. Kas neid tuleb ka lähinädalatel veel? Pigem ma arvan, jah. Aga eks iga inimene peab need otsused ise langetama.

Usute, et Keskerakonna fraktsioonist võib samuti tulla veel lahkujaid?

Ma arvan, et, Keskerakonna fraktsioon sellisel kujul, nagu ta sai valitud käesoleva aasta kevadel 16-liikmelisena... Neist 16 liikmest on juba tänaseks mõned inimesed lahkunud ja ma arvan, et see lahkujate ring saab olema aastaks 2027 oluliselt suurem.

Mis Keskerakonnast endast edasi saab? Kuhu ta asetub edaspidi Eesti poliitilisel kaardil?

Eks seda näitab aeg, kas minu mõttekäik on õige või kas minu ennustus ja poliitiline tunnetus on õige, aga mulle tundub, et Keskerakonnast saab väga selgelt pealinnakeskne munitsipaalpartei, kes ikkagi kõnetab väga selgelt kitsast ringi valijagruppi.

Keskerakond ei suuda olla selles rollis, mis ta oli viimased paarkümmend aastat, kus üle Eesti oli toetus kas hea või väga hea ja kus suudeti just kõik ühiskonnagrupid omavahel kokku liita niimoodi, et kõik Eestimaa inimesed tunneksid ennast võrdsetena.

Mis saab sellel poliitilisel kaardil Isamaast? Kas tema positsioon võrreldes tänasega muutub?

Ma arvan, et Isamaa erakonnal on potentsiaali saada väga tugeva toetusega konservatiivseks avatud rahvaerakonnaks. Just nimelt niimoodi, et kõnetada Eestimaa inimesi üle Eesti.

Milline saab olema Isamaa erakonna resultaat järgnevatel valimistel, eks seda näitavad aastad ja kindlasti Isamaa peab tegema väga palju tööd selle nimel, et kõnetada üle Eesti suurt valijaskonda. Aga minu selge nägemus on, et isamaal on olemas see potentsiaal pakkuda just valitsuskoalitsiooni tagurlikule poliitikale head alternatiivi. Ja eesmärk peabki olema see, et Eesti inimestel tekiks tõsiseltvõetav alternatiiv Reformierakonnale.

Aga ikkagi, miks Isamaa? Parandage mind, kui ma eksin, aga ma ei ole teid kunagi pidanud väga konservatiivseks.

Isamaa on olnud see erakond, kelle poliitilised mõtted ja vaated on mulle alati olnud sümpaatsed. Ma arvan, et Isamaa mõned sammud, mida on tehtud peale eelmise aasta veebruari, on olnud väga selge suunaga. Just selles osas, millisena nähakse Eesti julgeolekupoliitikat, millisena nähakse Eesti välispoliitikat.

Aga ma arvan, et veel olulisem on ka see, millisena nähakse Eesti majanduse tulevikku ja Eestimaa inimeste käekäiku seeläbi, ja need on olnud ideed, mis mind on kõnetanud. Ma arvan, et Isamaas on kindlasti potentsiaali tegeleda veel tugevamalt nii regionaalpoliitikaga kui ka keskkonnapoliitikaga.

Nii et see meeskond tundus mulle sümpaatne. Ja teha vahepeatust riigikogus niimoodi, et jääda poliitmaastikul nii-öelda üksikuks, see tundus väheperspektiivikas tulevik. Poliitika on teadupärast meeskonnamäng ja et teha midagi suurt Eestimaa inimeste ja valijate heaks, tuleb leida sellel maastikul endale meeskonnakaaslasi.

Uude erakonda minnes on teil käes kogu eelmise koduerakonna nii-öelda siseteave. Te teate Keskerakonna sisemisi arutelusid, mure- ja valukohti. Kas selle kohta on mingi poliitilise kultuuri reeglistik, et mida hoida enda teada ja millest kirjutada pikk memo?

Ma tahaksin öelda, et lahkunust halba ei räägita. Ma arvan, et kõik need jutud, mis on olnud Keskerakonna sees, on Keskerakonna-sisesed asjad. Kõik need jutud, mis saavad Isamaa sees olema, need on isamaa erakonna siseasjad. Neid kahte asja ei seota omavahel kokku.