Murdelised hetked poliitikas muutuvad ilmsiks tavaliselt alles siis, kui on juba juhtunud. Ainult läbi tagantjärele tarkuse on need selgelt näha. Kuid vahel on aimata, et olukord on muutusteks küpsem, õhk pingetest paks.

Kaja Kallase perekonna idavedude skandaali vältel on Reformierakonna toetus püsinud. Sellega paralleelselt on viimastel nädalatel olnud kuulda ka vägagi laiapõhjalist kriitikat valitsuse eelarveprotsessi ja selle lõpptulemuse kohta.

Üldine ootus väljaspool Reformierakonna lojaliste paistab olevat, et millal küll erakonna kandepind nüüd lõpuks mureneb. Küsitlused näitavad, et enamus valijaskonnast arvab, et peaminister ja valitsus ei saa oma tööga hakkama ja et peaminister peaks oma ametist tagasi astuma. Aga erakonna toetus püsib.

Valimiste vahelistel perioodidel on oravatel toetuspõhi korduvalt alt ära kukkunud, aga valimisteks on alati õnnestunud see taastada. Küllap selle pärast erakonnas ilmselt väga ei muretsetagi. Lisaks on emotsionaalne polariseeritus ja sellega kaasnev pime lojaalsus kõrge.

Valijad annavad omadele üha suuremaid eksimusi andeks või ei hooli nendest. Ja kui need samad omad tajuvad, et neile seda võimaldatakse, siis seda vähem on neil takistusi järgmisi piire kombata ja ületada. See on surnud ring, mis viib palju halvema poliitika tegemise poole. Ilmselt lõpuks miski või keegi siiski murdub pinge all.

Keskerakonna kohal ripub samuti küsimärk. Selge on see, et uus juht toob erakonnale uue näo ja erakond muutub. Erakond juba on muutunud. Kuhu need muutused aga välja jõuavad ja kuidas nad erakonna positsiooni mõjutavad, see ei ole veel kaugeltki selge. Ainult esimesed ebalevad sammud on näha.

Viimastel nädalatel on Keskerakonna toetus langenud eesti valijate hulgas ja tõusnud vene valijate hulgas. Kui varem on peaaegu alati olnud nii, et erakonnal on puht arvuliselt eestlastest toetajaid rohkem kui muust rahvusest toetajaid, siis praegu see enam nii ei ole. Ning praegu on rohkem potentsiaali kui varem, et nii see ka jääb.

Keskerakond saab uuesti suureks ainult siis, kui nad taastavad oma toetuse eesti valijate hulgas. Uus Keskerakond pääseks kitsikusest, kui vene valijat hoida ja eesti valijat püüda ning veenda oleks võimalik nii, et mõlemale räägitakse täpselt sama juttu. Mis puudutab identiteeti ja sulandumist Eesti ühiskonda, siis pole see ilmselt võimalik. Identiteedipoliitika ajastul saab Keskerakonnal olema väga raske, kui nad ei saa üle ega ümber oma valijaskonna erinevatest identiteetidest.

Kui Reformierakonna ja Keskerakonna kohal hõljuvad tumedad pilved, siis Isamaa on praegu paremas kohas, kui nad ammu on olnud. Nende juhivahetus mõjus neile hästi. Urmas Reinsalu jätab ilmselt palju dünaamilisema ja teravama mulje kui Helir-Valdor Seeder. Ning Isamaale mõjus hästi ka Keskerakonna juhivahetus. Seeläbi said nad endale juurde mõne väga võimeka kõrge profiiliga liikme.

Reformierakonna kitsikused ja kogu valitsuse kimbatus mõjub Isamaale samuti hästi, sest EKRE kõrval ja Keskerakonda seljatades on neil väga hea võimalus võtta endale opositsiooni juhterakonna roll. Isamaa on potentsiaalselt palju enamatele valijatele aktsepteeritavam kui seda on EKRE või Keskerakond.

Kui Isamaal läheb hästi, siis Margus Tsahkna kaudu Isamaast välja kasvanud Eesti 200-l läheb mitte väga üllataval kombel halvasti. Valijate pettumus, kahtlase väärtusega kandidaadid, sisemised võimuvõitlused, kõik see on oma lõivu võtmas

Valimiste eel ja järel vannutud vankumatu lojaalsus Reformierakonnale viis Eesti 200 küll valitsusse ja hoiab neid seal, kuid lõpuks võib see saada ka nende kirstunaelaks. Vähesed usuvad veel, et Eesti 200 toob mingit uut poliitikat või pikka plaani Toompea lossi või Stenbocki majja. See trump on ära põletatud. Ja mida aeg edasi, seda raskem on neil ennast Reformierakonnast eristada.

Kui varem tähendas oravate madalseis Eesti 200 toetuse kasvu, sest ühes pettunud valijaid liikusid parema lootuses teise selja taha, siis enam sellist alternatiivi ei ole. Pigem muutub tõenäoliseks see, et ühe kaotus on mõlema kaotus, kuna valijate jaoks on nad sukk ja saabas. Seetõttu on Eesti 200 reaalseks väljakutseks praegu oma nina vee peal hoida, valimiskünnise kohal püsida. Kui nad lõpuks kukuvad, siis keegi neid päästma ei tule, pigem vaadatakse pealt.

Kui kõik need trendid peaksid täiel määral realiseeruma, siis näeksime kuni järgmiste riigikogu valimisteni olukorda, kus võib veel täiendavalt nii mõndagi uut ja huvitavat käärida. Need valijad, kellel on natukenegi mälu, on ilmselt juba aru saanud või hakanud aru saama, et jutud, millega Reformierakond ja Eesti 200 valitsusse purjetasid ja oma positsiooni kindlustasid, ei olnud midagi muud kui valimiste ajaks välja mõeldud jutud.

Paljud tahtsid neid jutte kuulda ja neisse uskuda, aga see oli soe õhk. Nendele järgnenud valitsemise reaalsus on jäädavalt midagi väga erinevat. Riigikogu kohad ja sellest tulenev võim on neljaks aastaks suhteliselt lukus. Kui aga suurema osa sellest neljast aastast soovib valijaskond näha keskeltläbi teistsugust võimude tasakaalu või valitsust, siis ilmselt nii mõnegi valija kannatus katkeb.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.