Kas Venemaa on suhetes Hiinaga partner, sõber või väike vend?

Kui vaadata objektiivsete tingimuste alusel nagu sisemajanduse koguprodukt (SKP), sõjaline võimekus, siis Hiina on tõesti suur vend ning Venemaa on väike vend, kuna Hiina on ka globaalne jõud. Hiinal on globaalne haare ja kohalolek kõikides maailma regioonides. Samas kui Venemaa püüab kaasas püsida Hiina Aafrika-pühendumisega, siis on Venemaa regionaaljõud.

Siiski vaadates, kuidas Hiina käitub Venemaaga, siis Hiina ei taha, et Venemaa oleks väike vend, kuigi see võiks neile isegi kasulik olla. Kui nad läheksid mööda sellist hierarhilist suhteteed, siis kaotaks Hiina eelised, mis on Hiina jaoks kõige tähtsamad. Hiina vajab Venemaad kahetasandilise dilemma loomiseks USA liitlassüsteemile nii, et USA, Euroopa ja Indo-Vaikse ookeani liitlased Jaapan, Lõuna-Korea, Austraalia tunnetaksid ohtu mitte ainult Indo-Vaikse ookeani ruumis, vaid ka NATO piiril Euroopas alates Arktikast kuni Vahemereni.

Nüüd võiks argumenteerida, et Hiina on praegu päris suur sõjaline jõud, mitte üksnes majanduslik ja poliitiline, ning isegi kui ta pole hiljuti sõdu pidanud, on tal ikkagi palju sõjalisi võimekusi, mistõttu võiks ta üksi olla sõjaline jõud. Aga Hiinal ei ole huvi avada Euroopas teist püsivat sõjalist kohalolekut, millele lääs reageeriks väga tugevalt.

Hiinal on mitu sõjalis-strateegilist väljakutset Indo-Vaikse ookeanis, Taiwani väinas, Lõuna-Hiina meres, Ida-Hiina meres, Korea poolsaarel ning üha kasvavalt ka väikeste saartega Vaikses ookeanis. Seega viimane asi, mida Hiina vajab, praeguste väga tõsiste majanduslike probleemide valguses, on uue rinde avamine Euroopas. Teine põhjus, miks Hiina ei taha olla sõjaline jõud Euroopas, on see, et ta eristab USA-d ja Euroopat, ning loodab lähemat ja kasulikku suhet Euroopaga hoida veelgi lähemal ja majanduslikult kasumlikuna. Ja taas kord, Hiina päris halb majanduslik seis on Hiina jaoks palju tähtsam. Seega Hiina proovib Euroopas hoida jalga ukse vahel oma investeeringute, poliitilise seotuse ja muuga, et ei peaks eriti midagi tagasi Euroopale maksma.

Seega on Hiina jaoks palju parem, et Venemaa on strateegiline partner, kel pikaaegne kogemus kõva jõu kasutamisel, mis on midagi, mida Hiina ei tee. Hiinal ei ole suurt sõjakogemust ning Hiina rahvavabastusarmeel tekiksid mõned puudused, kui nad peaksid päriselt sõdima. Hiina jaoks on palju parem, et Venemaa kujutab Euroopale ohtu tema asemel. Olukord on aga pisut keeruline, sest Venemaal ei lähe Ukrainas hästi. See loob Hiina jaoks probleeme, sest Euroopa on just Hiinale avaldanud survet, et ta survestaks Venemaad sõda lõpetama. Hiina huvi luua kahetasandiline dilemma USA liitlassüsteemile trumpab üle peaaegu kõik muud huvid strateegilise konkurentsi pärast USA-ga, et nende suhted ei põhineks enam koostööl, vaid konkurentsil ja üha kasvaval ühisohtude arvul.

Selleks on Hiinal vaid Venemaa, kes suudab kahetasandilise dilemma luua. Hiina peab püsima madalal, et mitte Euroopast liiga palju võõrduda, kuid Hiina näeb kogu olukorda nii nagu nad tegid seda Põhja-Korea viimase tuumakriisi ajal.

Ka toona arvas lääs, et survestame Hiinat olema karm Põhja-Korea suhtes, sest Hiina ju tahab ka Põhja-Korea tuumarelvadest lahti saada. Paljud inimesed arvasid, et see oli võimalus. Hiina väitis isegi, et järgis sanktsioone, kuid kõik, kes olid Põhja-Korea-Hiina piiril, teadsid, et see pole tõsi ning et sanktsioone ei järgita. Hiina ei kavatsenud kunagi survestada Põhja-Koread tuumarelvadest loobuma. Kui Hiina seati rambivalgusesse, siis nad vähetähtsustasid oma suhtlust Põhja-Koreaga, Venemaa võttis koha üle ning tegi asju, mida Hiina ei saanud mõnda aega teha. Hiina ootas aega, sest teadis, et lõpuks pöördub maailma tähelepanu mujale. Ja täpselt nii juhtuski. Samasugune on Hiina kalkulatsioon ka Venemaa sõja puhul Ukrainaga. Seepärast jätkabki Hiina Venemaa abistamist ja proovib aidata Venemaal end üles ehitada. Venemaa on korduvalt pikali olnud, näiteks 2008. aastal oli olukord väga halb, aga nad leiutasid end uuesti.

Nüüd teeb Venemaa seda uuesti Hiina abil. On mõningaid uudiseid, et Hiina on müünud Venemaale sõjalisi varasid, aga see pole meie jaoks põhiprobleem. Põhiteema on see, et Hiinal, vaatamata oma majanduslikele probleemidele, on majanduslikku, finants- ja tehnoloogilist musklit aidata Venemaa taas jalule, et Venemaa jätkaks meie ohustamist.

Hiinal on mitmeid asju, mida Venemaa vajab. Üks näide. Hiinal on üks maailma arenenumaid logistikasüsteeme, mis hõlmab õhu-, mere- ja maatransporti. Seda saab kasutada ka Venemaa, sest sellised asjad on kahese kasutusega. Hiina on Venemaast möödumas kosmose valdkonnad. Nad ei pruugi tahta jagada kõike, seega võib neil mõlemal tekkida oma GPS süsteem. Nad võivad need süsteemid ühendada ja see tähendaks suuri eeliseid. Samas ei pruugi nad süsteeme ühendada, sest nad ei usalda teineteist nii palju. Hiina jätkab Venemaaga luure- ja jälgimisandmete ning tehnoloogia jagamist, mida Venemaa muidu ei saaks. Lisaks on Hiina ilmselt kõige arenenum jõud tehisaru valdkonnas. Seega Hiinal on asju, mis aitavad Venemaad taas üles ehitada.

Ajal, mil räägime, ehk nad on nii haaratud sõjast Ukrainas, on Venemaal päris märkimisväärne sõjaline kohalolek Arktikas, sest see on Venemaa jaoks võtmepiirkond, mida nad ei jäta isegi sõja tõttu. See on peamine mure USA liitlassüsteemi jaoks ning see hoiab meid töös.

USA, Euroopa ja Indo-Vaikse ookeani liitlased püüavad peegeldada kahetasandilist dilemmat. USA, Euroopa ja Indo-Vaikse ookeani liitlased nagu Jaapan, Lõuna-Korea ja Austraalia teevad mitmes valdkonnas tihedat koostööd. Näiteks tarneahelate ümbersuunamisel, et ei sõltutaks nii palju Venemaast ja Hiinast. Vahetades parimaid praktikaid, et nad ei oleks nii ähvardavad. Koordineerimine ja arutamine, mida teha Taiwani puhul, sest nüüd, kui Jaapan pingutas päris palju Ukraina puhul, tuleks mõelda, mida Euroopalt oodatakse Taiwani puhul. Teatavat vastastikkust tuleb arendada ja mehhanismid luua.

Näiteks Itaalia, Suurbritannia ja Jaapan on loonud oma grupi, mis arendab ühist hävitajat. Seega on võimekuste arendamine alanud ning ei ole vaja NATO-t või Euroopa Liitu, mis on liitlasi kokku toonud, vaid juba on tekkinud mitmeid väikeseid, kolme-nelja riigi gruppe, mis teevad koostööd. Teised rühmad võivad kokku leppida teistsugustes projektides. Kui panna kõik kokku, siis on tegu päris arvestatava sõjalise strateegia pingutusega, mida saaks kasvatada koostöö- ja koordinatsiooni vallas. Koordineerimine on ehk isegi võtmesõna, kuid üha rohkem tõuseb esile koostöö. Kui need kõik kokku liita ning kui Hiina ja Venemaa sellesse tõsiselt suhtuvad, siis on tegemist suurema heidutusega näiteks Taiwani sõja vältimiseks.

Aga Hiina on öelnud, et Taiwani puhul on eesmärk isegi 2027? Taiwanil toimuvad järgmisel aastal valimistel. Kas ootate Hiinalt survet Taiwanile, näiteks kübervaldkonnas või sotsiaalmeedias?

Jah, kuid Hiina jaoks on see raske, sest rahvas hindab ise, millist parteid hääletada, sest ilmselgelt nad sõda ei taha. Taiwanit ei tunnustata isegi riigina. Ja see on ka põhjus, miks Taiwani jaoks on võrreldes teiste riikidega palju raskem koguda toetust või siis lubadusi abiks sõja korral. Samas on ka päris palju muutunud. Jaapan on väga pühendunud Taiwani väinas. Jaapan tunnetab end USA kõrval siiski üksi jäetuna, kuigi ta asub Taiwanile palju lähemal. Seega Jaapan ei saa endale lubada selle teema ignoreerimist. Taiwan sooviks näha suuremat pühendumust mitte ainult Euroopast, vaid ka Austraalialt, mis on üks võtmeliitlastest, kel on ligipääs arenenud tehnoloogiale. Need lubadused on aeglaselt tulnud. Liitlased peavad sel teemal rohkem arutama.

Samas väidan, et võimalused Taiwani sõja puhkemiseks on väikesed. Hiina liidrid seavad alati mingeid kuupäevi, millal tuleb valmis olla Taiwani ülevõtmiseks. See ei tähenda, et nad kavatsevadki seda ellu viia ning mõnikord lükkavad nad kuupäevi edasi. Hiina on sellistel juhtudel tegelikult päris paindlik. Tavaliselt on mingi poliitiline põhjus kuupäev välja kuulutada, kuid seejärel öeldakse, et kui midagi vahepeal muutub, siis vaatame üle. Hiina juhtkonnal on päris paindlik suhe lubadustega.

Lisaks, Hiina majandusel on väga tõsiseid probleeme, millest neil praegu ei ole eriti lihtne välja tulla. Neil oli probleeme ka 2008. aastal, mil oli globaalne majanduskriis ja millest Hiina vedas meid välja, kuid nad tegid seda nii, nagu ei oleks tohtinud ehk siis taristu ja kinnisvara ehitamine. See omakorda tekitas päris palju halbu võlgu ja laene Hiinas ning nüüd on nad jõudnud piirini, kus nii enam edasi minna ei saa. Evergrand oli esimene suurem kinnisvaraettevõtte, mis on endiselt raskustes. Hiina valitsus on varem sekkunud, kuid nad ei saa niimoodi jätkata. Nad on teinud reforme, et inimestel oleks odavam osta korter või maja.

Lisaks probleemidele Hiinas, on hiina rahvas aastakümneid läbi elanud suuri muudatusi, mille vedajaks oli Hiina kommunistlik partei. Hiinlaste mõtteviis on kaitsta end ebakindluse eest. Üheks oma raha turvalise paigutamise viisiks, kui nad on mingit raha teeninud ning neil on alati suuremad hoiused kui teistel inimestel tuleviku tarbeks, on kinnisvaraturg. Seega fakt, et tingimusi praegu ei täideta, on hiina rahva jaoks suur usalduse kuritarvitamine. Paljud investeeringud on seotud kinnisvaraturuga, mis tähendab, et kinnisvara 30-protsendiline hinnalangus ei puuduta ainult kinnisvara.

Hiinas on palju investeerimispakkumusi, mis on seotud kinnisvaraturuga, mistõttu inimesed kaotavad oma raha. Kuna see oli niivõrd suur šokk inimeste jaoks, kes arvasid, et tegemist on ohutu paigutusega, siis on äärmiselt raske neid veenda uuesti kinnisvara ostma. See on suur probleem ja see tähendab, et Hiina peab olema veelgi ettevaatlikum ning viimane asi, mida nad vajavad, on sõda, mis võiks muutuda katastroofiks.

Mõned inimesed argumenteerivad tähelepanu-kõrvale-pööramise sõja poolt, kuid pole mingeid tõendeid, et Hiina oleks varem ajaloos nii teinud. Seega ma ei pea seda legitiimseks argumendiks Hiina puhul. Kui vaadata Hiina sõjaväge, siis võib seda pidada üheks suureks kriminaalseks organisatsiooniks. See on äärmiselt korruptiivne, kuid ka väga suur ja mõjuvõimas. Nii mitmedki otsused teeb nende lõppfaasis ikkagi sõjavägi. Kui nad tahavad sõda pidada, siis ei saa otsustajad olla tsiviilisikud. Arvestades keerulist süsteemi ning raha hulka, mille RVA (rahvavabastusarmee) on taskusse pannud, siis see tähendab, et Hiina on küll ostnud võimekusi, kuid need eksisteerivad vaid paberil.

Neid varasid pole päriselt olemas, sest keegi Hiina sõjaväes on raha oma taskusse pannud. Selle asemel on varad, nagu näiteks tankid, millega ei saa sõita, kuna neid pole hooldatud ning pole võtta ka varuosi. Lisaks on neil ka inimressursi komponent, mida nad ei ole suutnud veel lahendada. Seega, kui nad tahavad Taiwanile sisse tungida, siis nad sõltuksid näiteks hävitajate pilootidest, kes otsustaksid iseseisvalt. Minu arvates ei ole piloodid välja õpetatud sellisteks väljakutseteks, mis tõelise sõja korra tekivad. Lisaks, nende õppuste viis näitab, et nad ei ole niimoodi treenitud nagu näiteks taanlane või ameeriklane olukordi lahendama. Kogu süsteem töötab iseseisva otsustamise vastu. Seega on Hiina jaoks palju tõsiseid probleeme, mis minu arvates muudab üpris ebatõenäoliseks invasiooni Taiwanile.

Kuid kalkulatsioon, mida USA praegu teeb, on see, et praegu on hetk, et tagada Taiwani jäämine meie poolele ning mitte kaotada teda Hiinale. See nõuab suuremat pühendumist Taiwani sõjastsenaariumile, sest just see heidutab Hiinat ja Venemaad. Euroopa ja Indo-vaikse ookeani riikide suurenenud koostöö ja koordinatsioon on tugev heidutus, eriti pärast Ukrainat, ning sellest, kuidas Hiina näeb Venemaa hakkamasaamist seal. See on Hiina jaoks hirmutav. Seega on heidutuse kasvatamine tähtis, kuid see on raske, sest reaalsuses on kõik riigid üksteisest sõltuvad. Hiina ei ole enam kaugel-kaugel eemal, vaid siinsamas ja kõikjal oma investeeringute ja muuga, ka politseiosakondadega.

Praegune status quo on kestnud juba pea 50 aastat. Mis oleks, kui samameelsed riigid hakkaksid Taiwanisse suhtuma kui suveräänsesse riiki? Öelda see välja ning võtta sellega pinge maha nii nagu näiteks Kosovo puhul. Tõsi, Kosovo puhul jäid mõned riigid nagu Hispaania, Serbia ja Venemaa, kes ei tunnusta, kuid see ei tundu olevat enam niivõrd suur probleem. Kas Taiwan tuleks tunnustada suveräänse riigina?

Minu arvates on ebatõenäoline, et isegi kui USA seda kaaluks, siis Euroopa ja Jaapan ja teised riigid läheksid sellega kaasa. Nad mõistavad, et see oleks Hiina jaoks punane joon. See oleks lihtsalt liiga ohtlik. Probleem praegusel ajal on ka see, et me ei ole enam kindlad, kus asub oponendi punane joon. Seega võiks ette kujutada stsenaariumit, kus USA juhiks ühe Hiina poliitikast loobumist. (USA president Joe) Biden on küll seda teinud, kuid nad ei ole seda kaljukindlalt välja öelnud. Liitlased pingutavad palju, et seda vältida, sest see on üks teema, mida tunnetatakse olevat hiinlaste punane joon ning selle ületamine tähendaks jamade küsimist. Reaalsuses pole ju kindlust, kes tuleks Taiwanile appi, eks ole? Seega on siin päris palju psühholoogiat ning paljude USA liitlaste jaoks tähendaks tunnustamine kindlasti sammu liiga kaugele, mida ei taheta teha.

Kümme aastat on kaugeim aeg, mida võiks proovida ennustada, kuid selle aja jooksul võib toimuda nii palju muutusi, mis avaldavad kaugemalegi mõju ja muudavad kogu kalkulatsiooni, mistõttu on see liiga hüpoteetiline. Aga ütleksin, et kümne aasta jooksul ei näe ma Taiwani tunnustamise stsenaariumit.

Mainiste korruptsiooni Hiinas. Kas see on üks põhjustest, miks Hiina kaitseminister on avalikkuse eest olnud pikka aega kadunud?

Praegu on väga raske hinnangut anda. Näeme, et Hiina välis- ja kaitseminister on välja tõugatud väga lühikese aja jooksul, vaid mõne kuuga ja see on üllatav, sest Xi Jinping valis nad ametisse. Nemad olid uue tuule toojad ning nüüd tundub, et Xi ei taha neid enam valitsusse. Meie jaoks on väga raske hinnata, kas see oli korruptsiooni pärast või seetõttu, et Xi ei saa neid usaldada, kuna korruptsioonivastast kampaaniat kasutasid mõlemad. Korruptsioon on Hiinas väga tõsine probleem, sealhulgas ka sõjaväes.

Korruptsioonivastast võitlust hindavad paljud hiinlased, sest neile ei meeldi näha liidreid, kes koguvad nende arvelt suurt varandust. Probleem seisneb selles, et nad kõik on korrumpeerunud, sealhulgas Xi Jinping. Ta on kasutanud seda oma oponentide kõrvaldamiseks. Seega on raske öelda põhjust. Korruptsioonivastane üksus seisab seadusest kõrgemal. Kui üksus hakkab tegutsema, siis ei ole mingit võimalust apellatsiooniks. Inimene ei saa isegi Hiina ülemkohtusse kaevata.

Meie jaoks on hea märk, et tegemist on totalitaarse riigiga, kuid hiinlased loevad nüansirohkemalt, sest nende jaoks on tegemist näitega, kuidas kommunistlik partei teatud määral ikkagi proovib korruptsiooni kõrvaldada. Arvestades süsteemi olemust, siis ainus viis ongi tööd teha, ongi olla seadusest kõrgemal. See muidugi jätab ukse lahti täielikule kuritarvitamisele.

Rääkisite kinnisvaraturust ja sellest, et Hiina majandus ei ole enam nii tugev. Kas see tekitab mingit rahulolematus ühiskonnas? Kas on võimalus, et ühiskond hakkab liidrite vastu mässama või see ei ole sellises riigis võimalik?

Majanduse puhul on olemas erinevaid stsenaariume. Paljud ökonomistid ütlevad, et Hiina majandusel on nüüd pidevalt madal kasv. Aga selle põhjuseks on ka see, et Hiina proovib muuta majandusmudelit ehk minna tootmismajanduselt innovatsioonimajandusele, kus inimesed kulutavad rohkem raha kõrgtehnoloogilistele esemetele.

Majanduskriis tekkis ajal, mis on niigi raske ning maailmamajandusel ei lähe ka hästi. Hiina eksport ei ole kasvanud pärast koroonat nii tugevalt nagu riik lootis. Seega on mitu faktorit. Kui osa inimesi ütleb, et Hiina suudab end taas käima saada, kuid mitte enam selliste näitajatega nagu oleme ajalooliselt harjunud, vaid madalama kasvutasemega. Teised arvavad, et on võimalus päris halvaks stsenaariumiks. Meie jaoks seisneb probleem selles, et see mõjutab globaalset majandust.

Üks trend on see, et Hiina näitab eeskuju, et kaubelda muus valuutas kui dollaris. Nad teevad nii Venemaaga, globaalse lõunaga ning isegi mõned globaalsed institutsioonid julgustavad seda tegema. Isegi kui see on praegu väikeses ulatuses, siis on see kasvav trend – kaubelda kohalikus valuutas, mitte dollaris.

Kui dollar ei ole enam globaalne reservvaluuta, siis süsteem USA jaoks ei toimi. Hiina majandus on aga niivõrd lõimitud maailmaga, et kui neil on probleeme, siis see mõjutab kõiki, mitte ainult Hiinat. Seega oleks see halb ka meie jaoks.

Siseriiklike rahutuste küsimuses arvan, et kommunistliku partei juhtkond on piisavalt vastupidav. Vaadates Hiina ajalugu alates 1949. aastast, siis keskmise hiinlase kogemus ütleb, et vaesust on jäänud palju vähemaks kommunistliku partei juhtimise ajal. Vaesust on, aga see on väga suures ulatuses vähenenud. Inimestel on palju rohkem võimalusi. Näiteks on mehel töö valitsusaparaadis, mis annab võimaluse panna lapse või isegi kaks last heasse kooli. Naine saab alustada ettevõtlust raha teenimiseks. Nad saavad ootamatult osta kalleid autosid ja asju, mida enne ei saanud. Loomulikult on mitu eri taset, sest osa on rikkamad kui teised, kuid siiski on paljud inimesed maitsnud kõrgemat elustandardit, paremat elu.

Ja tegu on totalitaarse riigiga, kus jälgimine on väga suur. Hiina on loonud sotsiaalkrediidi süsteemi. Kui käitud hea kodanikuna, mille reeglid on määratlenud kommunistlik partei ning näiteks raporteerid oma naabrite kohta parteile, siis teenid raporteerimisega punkti. Hiinlase jaoks on süsteem ka võimalus koguda vara, mida muidu ei saaks. Samas ei tohiks kommunistlikku parteid hiina rahvaga ühte patta panna, elavad inimesed selles kontekstis. On ohtlik mässata. Nägime seda pisut koroona karantiini lõpus, kui inimesed julgesid mässata. Kuid Hiinas võivad karistused olla karmid. Inimesed surevad, kui nad protestivad.

Arstid, kes esimesena Covid-19 rääkisid, surid. Tegemist on karmi ühiskonnaga ja protestimine võib nõuda kõrget hinda. Sa ei leia (Venemaa opositsionääri) Aleksei Navalnõi sugust inimest Hiinas. Ta oleks Hiinas juba ammu surnud olnud. Seega, kõiki neid argumente arvestades, kahtlen, et näeme mingitki üldist protesti. Mõnes paigas on laiaulatuslikud protestid. On ju tegemist suure riigiga ning vahel on isegi RVA (rahvavabastusarmee) liikmed protestinud, kuid need ei kasva märkimisväärseks liikumiseks, mis võiks režiimi kukutada. See üllataks mind palju.