Mis mõtted käisid teie peast läbi, kui selgus, et ühel ajal on sisuliselt pihta saanud Eesti ja Soome vahele rajatud sidekaabel ja gaasitoru?

Kõigepealt see tunduski olevat provokatsioon, aga loomulikult tuleb kõiki asjaolusid kaaluda ja aru saada, mis siis tegelikult toimus. Venemaa poolt on ähvardusi olnud juba mõni aeg tagasi, et mingeid selliseid ettevõtmisi Balti riikide vastu kavatsetakse teha. Ja eks nüüd uurimine selgitab, millega siis tegu oli täpselt.

Möödunud aasta 24. veebruaril andis Ukraina relva kätte pea igaühele, kes seda soovis või küsis, ja just selleks, et iga põõsas või iga aken laseks. Kas meie maakaitse, mis on nüüd kasvanud 20 000 meheni, tagab, et meil iga põõsas, iga aken laseks, aga oluliselt kindlamates kätes kui Ukrainas 24. veebruaril 2022?

Saarlased ei olnud nõus sellega, et iga põõsas laseb, nad leppisid sellega, kui me rääkisime, et iga kadakas laseb.

Aga loomulikult iga põõsa taha me täna veel meest ei saa, aga loodame, et ka nende osakaal kasvab veel, kes ühte- või teistpidi kavatseb panustada näiteks läbi Kaitseliidu. Meil ikkagi Kaitseliit on kasvavas trendis täna edasi ja loomulikult see, et me oleme täna välja õpetanud täiendavalt 7500 meest ja kavatseme ülejäänud välja õpetada järgmistel aastatel, on kindlasti märk sellest, et Eesti on täna kaitstud paremini kui varem.

Milline on maakaiste roll sõja ajal? Mis nad täpsemalt teevad?

Maakaitse on täna üks tähtsamaid väeliike mitte ainult meil, vaid ka mujal.
Paljud riigid on maakaitset arendamas ja see mõte on just selles, et on olemas vägi, mis katab tervet riigi territooriumi sõltumata piirkonnast ning on valmis pakkuma erinevat tegevust. Näiteks seal, kus sõjategevust ei ole, kuid on kriisi- ja ohuaeg, korraldavad nad sisejulgeolekuteenuseid. Seal, kus vastane on läbi viinud mingisuguse sõjalise operatsiooni, näiteks pommitanud, aitavad nad päästetöid läbi viia. Ja samuti vaatavad seda, et piirkonnas ei oleks vaenulikku
tegevust ja jõude. Aga seal, kus on lahingute piirkond, seal loomulikult
löövad lahingutes kaasa ja sõdivad. See tagab meile selle, et vastase mingi tegevus ei tule meile üllatusena. Sest täna me ei räägi väga enam lineaarsest sõjapidamisest, vaid sõda võib tulla ootamatult mistahes punkti riigi territooriumil.

Ründesügavus ulatub kuni Saaremaani?

Enam-vähem. Ja selleks, et seda ei juhtuks, et mingit ootamatust ei oleks, ongi vaja maakaitseväge. Piltlikult öeldes võime võtta näiteks Ukraina. Vaatame seda, mis Ukrainas juhtus esimese kuu jooksul. Vene poolel oli ju selgelt siis kiirrünnaku plaan – rünnata Kiievit, vahetada valitsus ja legitimeerida Vene
vägede kohalolek. See ei saanud teoks justnimelt sellepärast, et Kiievis moodustati väga mitmekihiline linna kaitse, kus suur osa panustajatest olidki vabatahtlikud, maakaitsevägi, politsei ja muud jõud. Loodi kontroll-läbilaskepunktid, needsamad, mida me tegelikult õppuse käigus kasutasime, aga ka patrullid ja objektide valve. See on just see, mida maakaitse teeb.

Maakaitset kasutatakse ju ka manööverüksuste tiibade katmiseks, sellistes mahukamates ka konventsionaalsetes ülesannetes. Samal ajal, kui ma vaatasin, keda Ussisõnadel välja õpetati, siis õpetati ikkagi üksusi kuni rühmadeni. Kas need rühmad ühel hetkel õpetatakse ka kompaniideks ja kompaniid pataljoni suurusteks?

Kindlasti mitte. Eesmärk on just neid rühmi siduda Kaitseliidus olemasolevate üksustega. Kui meil on kuskil Kaitseliidus paikne territoriaalrühm, siis sellele tuleb juurde kaks-kolm rühma ja nad moodustavad ühe terviku, mida siis katab
näiteks malevkond, kes keskendub ühelt poolt juhtimisele ja teiselt poolt tagamisele ehk infokorjele ja kõigele sellele, millega neid üksusi on vaja sõja ja kriisi ajal tagada. See süsteem ei ole päris üks ühele konventsionaalsete üksuste ülesehitamise süsteem, vaid maakaitse erisus ongi see, et me kasutame ära väga palju seda Kaitseliidu kolme V-d, ehk võitlejaid, võimendajaid ja võimaldajaid, et siis seda oma vastutusalal, omale tuttavas keskkonnas võimendada läbi nende teiste V-de. See ei ole ainult võitlejad maastikul.

Eesti suurima õppuse Ussisõnade abil kasvatati Eesti kaitseväge 10 000 inimese võrra ja õppuste korraldamisel kandiski kõige olulisemat rolli Kaitseliit. Samas ei saa ka õppusele kohaletulnute numbritest mööda vaadata. Kui 13 000 reservväelast kutsuti välja ja 7300 tuli kohale, siis see tähendab ju, et iga teine paberile joonistatud lahingupaar ei ole tegelikult paar või et igast jaost on puudu näiteks kuulipilduri abi ja jaosanitar. Olete te jõudnud analüüsida ka, et miks läinudaastane õppus Okas tõi välja 66 protsenti ja nüüd Ussisõnad kümme protsenti vähem?

Okase päästis Kaitseliit. Kaitseliidus ei ole ülekatet kunagi olnud ja Kaitseliidus on alati väljatuleku protsent märkimisväärselt kõrgem kui reservväelaste puhul.
Ja kui me vaatame seda reservväelaste numbrit, kes välja tuli, siis ei ole seal midagi halvemat, kui on olnud tavaliselt reservväelaste väljatulekul. See loogika ongi siin olemas. Kui Kaitseliidus me arvame seda, et iga inimene, kes Kaitseliitu astub, teab seda, miks ta tulnud on ja ta võtab seda kui kohustust, siis reservväelaste puhul on alati meil 40-protsendiline ülekate. Meil oli vaja, et kohale tuleks umbes 9500 meest ja me saime 7700. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui me paneme rühma kokku, siis kaks-kolm laskurit jääb puudu, mis ei ole teab, mis suur kadu, rühm on ikkagi koos.

Aga neid auke me kompenseerime kindlasti järgmisel aastatel. Ja siin on veel nüansse. See väljatulek üllatas päris hea tulemusega seetõttu, et lõppude lõpuks kutsuti välja inimesed, kes polnud 15–20 aastat väeteenistuses käinud ja kelle andmed registris on muutunud ja kes võib-olla enam ei mõelnud seda, et neid kutsutakse väeteenistusse, sest nad on välja langenud kuumast reservist ja üldreservist. Lisaks sellele on siin veel terve rida muid asju, mis võiks olla probleemiks.

Kaitseliidu ülesanne oli sellel õppusel muidugi teha väge tellija materjalist. See on ennekõike kaitseressursside ameti ja kaitseväe ülesanne, et mis nende reservväelastega juhtus.

Sellest samast tellija materjalist, kes ei olnud tõesti võib-olla 15 aastat, aga mõned ka kauem, relva kätte võtnud, siis missuguse väe te saite, kui te võrdlete seda näiteks Kaitseliidu üksustega, kes käivad koos kaks korda kuus või korra kuus? Mitut õppekogunemist on vaja, et samale tasemele saada?

Ma küsisin nende kaitseliitlaste käest, kes nende inimestega kokku puutusid, et mida nad arvavad ja üldine arvamus oli igal pool, et nende meestega võib sõtta minna küll. See näitab seda, et me saime väga hea osa nendest reservväelastest kätte. Ma olen ise alati pooldanud just seda natukene vanemat kontingenti, võib-olla sellepärast, et ma olen ise ka vanem. Aga minu arvates kusagil kolmekümnendates aastates hakkab meestel tekkima üldse arusaamine, miks nad üht või teist asja teevad. Me näeme seda Kaitseliidus. Kaitseliidu keskmine vanus on üle 40 aasta. Ja ka rääkides nende reservväelastega nad saavad aru, nad mõtlevad kaasa ja väga kiiresti õpivad asja ära.

Ma saan aru, et mehed olid motiveeritud, kõigil silmad särasid jne. Aga need on ju käsitööoskused. Mida nüüd peaks edasi tegema?

Me andsime praegu jah esmased oskused. Kümne päeva jooksul saime anda rühmaülematele, jaoülematele juhtimisoskust ja nad said järgmise seitsme päeva jooksul juhtimisega päris hästi hakkama. Rühmade koosseisudele saime anda põhiliselt kolm valdkonda. Me panime rõhu kontrollile läbilaskepunktis, objekti kaitsele ja varitsuse läbiviimisele. Need on kolm maakaitseväelase põhioskust. Aga loomulikult on see pinnapealne. Et süvitsi minna, tulebki järgmistel
õppekogunemistel neid hakata järjest enam treenima. Ainult varitsuse puhul on olemas kaheksa eri tüüpi varitsust ja sa pead alati oskama valida, milline see õige on. Samuti me ei õpetanud neile keerulisi relvasüsteeme, tankitõrjesüsteeme. Nad ei pidanud väga süvitsi minema sidesse sisse. Nad ei pidanud väga palju tegelema maskeerimisega. Ja me ei nõudnud neilt veel selliseid keerulisi taktikalisi oskusi. Kümne päeva jooksul lihtsalt ei jõua.

Õppusel ei olnud näha väga jao relvastust – neidsamu tankitõrjerelvi, granaadiheitjaid, kuulipildujaid. Kas see on mingi edasine võimearendus, mis võiks tulla nendele reservistidele või on need pigem üksused, kes tegutsevadki oma vanema automaatrelva AK-4-ga ja ootavad ülesannet?

Poolteist aastat tagasi, kui vabariigi valitsus võttis vastu otsuse 10 000 meest lisaks tekitada, siis oli eesmärk soetada varustus ja õpetada välja mehed kõige lihtsamateks jalaväe oskusteks, mis tähendabki seda, et selle varustuse
hulka ei kuulunud relvastus. Relvastus oli see, mida me ise pakume neile ehk seesama hea AK-4 tänase seisuga. Me teame seda, kaitsevägi kavatseb relvastust juurde soetada ja minna tervikuna üle moodsamale püssile. See toimub mingite aastate jooksul, hanked võtavad aega. Aga mis puudutab jao relvastust, tankitõrjet ja kuulipildujaid, siis tankitõrje relvastust näidati neile. Tänapäeva tankitõrjevahendite kasutamine on üsna lihtne, seda on võimalik paari tunniga selgeks õppida. Ja Kaitseliidul on seda relvastust. Ma rõhutan, et needsamad rühmad lähevad Kaitseliidu üksuste juurde, kellel on need olemas ja on rohkem, kui rühma koosseisu vaja on. Kuulipildujate osas samamoodi. Täna jah kuulipildujat ei ole seal, aga see ei tähenda seda, et nad näiteks sõja korral kuulipildujat ei peaks saama. Kui homme algaks sõda, siis me jagaksime Kaitseliidu käes olevat relvastust. Aga ma usun, et kui sõjani läheb neli, viis, kuus, seitse aastat, siis tolleks ajaks on ka nendel rühmadel olemas juba rohkem relvastust.

Kas maakaitse suurendamisega mõtleb Kaitseliit koos kaitseväega ka selle peale, et neid lahingtoetuse elemente juurde tuua?

Täna ei ole. Täna on rõhku pandud sellele, et tegemist on ikkagi territoriaalkaitse rühmadega. Ja isegi kui me hangiksime juurde suure hulga miinipildujaid, siis me tervet Eestit miinipildujatega ikkagi ära ei kata. Kaitseliidu miinipildujad on täna ennekõike Kaitseliidu lahingüksuste juures ja nende Kaitseliidu malevate juures, kes on kõige lähemal rindele.

Vist iga ülem, kellega ma olen rääkinud, on korranud, et Ussisõnad läksid hästi ja iga reamees samamoodi. Aga kas te seda tagasisidet kuidagi süsteemselt ka kogusite? Kas teil on mingi tagasisidelehtede esmane analüüs tehtud ja mis te teada saite?

Kõigile õppusel osalejatele saadetakse e-mailile link, kus nad loodetavasti oma tagasisidet annavad. Õppused lõppesid ju alles pühapäeval. Me oleme saanud tagasisidet kirjade ja arvamuste näol. Me teame juba teatud probleeme, kuna me ise liikusime ringi ja kuulasime kohapeal väga palju sõdureid üle, kui nii võib öelda. Ja me vaatasime ka kriitiliselt oma võimekuse sisse. Jah, me võtame seda kõike arvesse ja see on väga oluline informatsioon. Ma rõhutasin ka sõduritele, et kui nad selle lingi saavad, et nad sinna kindlasti kirjutaks sisse ka seda, mida nad arvavad, et võiks teistmoodi teha. See on väga oluline meie jaoks.

Üks mõõdupuu on ilmselt ju ka see, et kui paljud Ussisõnadel käinutest on nüüd saatnud avalduse Kaitseliiduga liitumiseks?

Meil on olemas juba ligi 70 avaldust, aga ma ei oska veel kõiki numbreid öelda,
sest Lõuna-Eesti omi mul hetkel käepärast ei ole. Loomulikult kaitseliitlased ütlesid igal pool neile, et kui tahate üht või teist asja teha, siis astuge Kaitseliitu, aga me ei teinud otseselt värbamispropagandat.

Miks te ei teinud?

Mõte oli selles, et pigem inimene peaks nägema Kaitseliitu kõrvalt ja siis otsustama ise. Sest Kaitseliit on vabatahtlik organisatsioon ja siia kuulumine on pigem auasi kui kohustus. Kui ussisõdalased siin aja jooksul näiteks liituvad Kaitseliiduga, ütleme järgmise kolme-nelja aasta jooksul, siis on see võit. See ei pea toimuma emotsiooni najal.

Ma pean küsima ka viimaste sündmuste kohta laias maailmas. Kõik märgid viitavad, et Iisrael valmistab ette maavägede sissetungi Gaza sektorisse.
Viimane suurim sissetung oli 2014. aastal, enne seda 2009. aastal, tuhandeid inimesi sai surma ja iga kord Iisrael rääkis sellest, et nüüd ta hävitab Hamasi. Senised kogemused on näidanud, et Hamas suudetakse maha suruda mõneks ajaks. Millega tuleb Iisraelil arvestada, kui nad lähevad Gaza sektorisse selge plaaniga Hamas välja juurida?

Ilmselt juhtub sama asi, mis on kogu aeg juhtunud. Et mõneks ajaks saadakse asi kontrolli alla ja siis ta hakkab jälle tasakesi tuure üles võtma. Seda võiks mingil määral võrrelda meie tegevusega Afganistanis, kus me läksime Talibani välja juurima. Ja kus me täna oleme? Taliban on Afganistanis võimul. Neid asju, mida väljastpoolt toetatakse, millel ei ole väga kindlat ja hierarhilist struktuuri, millel on alati võimalik tekitada selliseid uusi kombitsaid, neid on väga keeruline välja juurida. Vägivald ei juuri asju välja tegelikult. Isegi meil siin oli ju 50 aastat okupatsiooni, ometi vabaduse tahe oli kõik need 50 aastat endiselt alles. Aga see, millega pigem ohjeldatakse tavaliselt, on majandus. Inimesed seotakse majanduslike huvidega ja sealt tuleb hoopis see tähelepanu hajumine või tähelepanu keskendumine kuhugi mujale. Et on vaja maksta pangalaenu, et on vaja osta korterit ja muid selliseid asju. Ja siis tekib see moment, et ei taha sõdida, tahaks pigem stabiilsust. Seal piirkonnas täna stabiilsust ei ole, Iisrael küll püüab enda aladel stabiilsust hoida. Aga nagu te näete, siis stabiilsust hoitakse läbi sadade tuhandete reservväelaste, kes on valmis igal hetkel välja
tulema, sest naabruses on alad, kus stabiilsust ei ole.

Nende kolme Iisraeli rünnaku jooksul, mis ma mainisin, olete teie iga kord kandnud erinevat mütsi. 2009. aastal olite maaväe staabi luureosakonna ülem, 2014. aastal juhtisite erioperatsioonide väejuhatust ja nüüd siis juhtisite Kaitseliitu. Kas Eestil on olnud rohkem õppida Iisraeli tegevusest või siis teda ümbritsevate üksuste tegevusest?

Me õpime loomulikult mõlemalt poolt. Niisamuti Afganistanis me õppisime ka oma vastase käest. Ja kui me räägime sellest tänasest maakaitsedoktriinist ehk sellest kolmest V-st, ehk võitlejad, võimendajad ja võimaldajad, ning seda mittelineaarset sõjapidamist, siis see ongi see, mida väga palju ju kasutatakse. Kui tavaarmeed keskenduvad väga palju sellise jõu keskpunkti hävitamisele selleks, et lüüa vastast, siis asümmeetriline lähenemine ongi see, et me ei pakugi seda jõu keskpunkti. Et meil on hajutatud kõik. Ja sellisel juhul ei ole võimalik kasutada neid võimsaid tulevahendeid. Sa saad küll hävitada võib-olla pisikese osa, aga kogu süsteemi ei saa. See on üks sõjapidamise viisidest ja see on kindlasti see, mida terroristid, mitteformaalsed grupeeringud, vabadusvõitlejad ja kõik teised on läbi aja kasutanud. Ja see toimib siiani ja see muudabki
Iisraelil keeruliseks Hamas hävitada.

Ega ma teie ameteid niisama ette lugenud. Te panete peagi Kaitseliidu ülema ameti maha. Mis te siis järgmisel aastal edasi teete?

Ma arvan, et ma järgmisel aastal teen kõike seda, mis mul nende enam kui 30 aasta jooksul on tegemata jäänud. Ma olen pühendanud nii palju aega oma tööle, eriti viimase 10 või 15 aasta jooksul, et mul on kodus asjad pooleli. Ja ma tahaks suuta suuresti oma kodus asjad korda teha, et kui ma juba nii vana olen, et midagi enam teha ei jaksa, siis saangi puhata.

Ja ometi saaksite ju veel edasi teenida. Ma arvan, et Kaitseliidu keskkogu hea meelega hoiaks teid edasi ja kaitseministeerium samamoodi.

Ma olen täna kõige vanem teenistuses olev kaitseväelane. Ükskord on vaja ka põlvkondade vahetus ära lõpetada. Kui ma olen viimane dinosaurus, siis nüüd oleks aeg ka viimasel dinosaurusel siiski minna ja lasta noorematel meestel asja edasi teha. See ongi põhiline põhjus.

Ega ilmaaegu ei toodud Kaitseliidu juhti erioperatsioonide pealt. Kuidas te tunnete, kui palju te seda kogemust saite edasi anda? Mis te muutsite Kaitseliidus?

Ma arvan, et enamik neid põhimõtteid, millest me täna lähtume, on seotud sellega, kuidas me kavatsesime sõdida erioperatsioonidega või kuidas me kavatseme siiamaani ja sellega, kuidas erioperatsioone läbi viiakse. Mul on olnud õnn õppida eri ametites maailma eri konfliktidest päris palju ja paljusid asju olen saanud kohapeal näha. Kõik need on rikastanud mu teadmisi just selles suhtes, et see lõputöö, see maakaitse, tulla tagasi sisuliselt Kaitseliidu juurte juurde ja lõpetada ära see mõttetute lahingugruppide omamine, mis varem oli ja keskenduda justnimelt sellele oma kodukohas sõdimisele ja selle efektile, mis on igal pool maailmas hästi ennast näidanud. Ehk siis see mees, kes kaitseb oma kodu selle vahetus läheduses, kes sõdib omale tuttavas keskkonnas, piirkonnas ja kus teda toetatakse, on efektiivne.