Imetore on imedest rääkida. Võtan ette ida ime ehk Ida-Virumaa ühe muljekama arengu viimase kümnendi jooksul. Esiteks selleks, et näidata: Ida-Virumaa pole ainult probleem ja murede mülgas. Mis sest, et viimasel ajal võib nii tunduda, kui vaadata me sisepoliitikat Narva kandis. Teisalt räägin aga ida imest seetõttu, et ka muu Eesti sealt hulgi õppida saaks.

Niisiis. Umbes kümme aastat tagasi ütles reisiguru Tiit Pruuli oma kuldsed sõnad, et Ida-Viru ja Narva on "pommiaugu moodi kohad". Kordame: pommiaugud, aga samal ajal jumekad ja oma näoga.

Öeldust võtsid kinni kohalikud turismikorraldajad ja otsustasid august välja ronida. Selleks, et kuulutada ka uskumatut loosungit: "Ida-Virumaa on seiklusmaa!" Loosung seiklusmaast tundus toona ehmatav ja absurdne, et mitte öelda täiuslik jamps. Siiski pälvis julge mõte Ida-Virumaast kui seiklusmaast tähelepanu. Aga seda stiilis, et misasja, tuhamäed, saastejõed, muulased-migrandid, tööstusmaastikud, stalinistlik arhitektuur... ja järsku seiklus.

Aga ongi ju seiklus! Nii tõestasid Ida-Viru turismikorraldajad. Näiteks Aidu karjääri mägede peal ja nende vahel kanalites matku korraldades. Viie tuhamäe vallutamist organiseerides. Kaevanduskäikudesse laudu kattes ja seal pimeduses ekskursioone korraldades. Sinimägede muuseumisse sõjaaja leide kokku vedades. Siis veel spaad, liivarannad, Peipsi ja Narva jõgi ning Alutaguse metsad. Ja virtuaalreaaluse projektid, mis annavad võimaluse seigelda Pätsi-aegses Toila Orus. Ja ka Nõukogude pommitamise eelses vanas Narvas. Enneolematu.

Pommiaugust seiklusmaaks kasvavas maakonnas panid poolsada turismiarendajat pead ja seljad kokku ning lõid peene nimega organisatsiooni, turismiklastri. Aga mis peamine: ida turismikorraldajad ei väsinud, vaid kordasid üht ja ainust: "Ida-Virumaa on seiklusmaa!". Igal aastal juba seitse aastat jutti toimuvad ka uute seikluste konkursid ning tuumakas tulem on käes.

Praegu lauldakse idas rõõmu- ja võidulaulu, sest Ida-Virumaa on tõusnud eestimaalaste kolme siseturismi lemmikpaiga hulka. Esimene on Tallinn, teine Pärnu ja kolmas Ida-Viru. Tänavuse kaheksa kuu statistika kohaselt on idas ööd veetnud 125 000 siseturisti. Idas on ametis ka Soome turu asjatundja, et kompenseerida Vene turu ärakukkumist ja tuua enam huvilisi lahe tagant.

Spetsialistide hinnangul käibki tublide kaubamärkide loomine vähemasti kümme aastat. Ikka nii, et tekiks esmahuvi, siis lisanduvad üllatused ja lõpuks tekib tarbimise-külastamise tava. Nii see käinud ongi. Vähetähtis pole ka fänniklubi: Ida-Viru sõprade Facebooki-grupis on 15 000 jälgijat.

Aasta eest pidasin Rakvere koolinoortele loengut teemal "Viru vägi". Defineerisin siis ka ära, kuis see müstiline Viru vägi välja tuua. Kuis Viru väega Virumaad paremaks luua. Jõudsin selgusele, et väe välja päästmiseks on vaja kolme asja. Esiteks piisavalt kehva olukorda, et mitte kasutada üht s-tähega sõna. Teiseks on vaja piisavalt hulle eestvedajaid. Mehi-naisi, kes ei jäta jonni ja usku, vaid teevad ja teevad. Ja kolmandaks on vaja idioodi järjekindlust. Et kivisse auk kulutada on vaja aega ja aega, järjekindlust ja järjepidevust.

Just nii ja üksnes nii sünnivad suured asjad. Idaturism on hea näide võimatu võimalikuks tegemisest. Pealegi Eesti kõige enam räsitud maakonnas.

Aga kuidas laiendada elu edasi viivat Viru väge ka Ida-Viru sisepoliitikasse? Sellesse turisminduse tausta, mis toodab halbu uudiseid, et jälle on idas miski vene jama, sovetlik segadus lahti.

Kuis talitada nii, et Narva volikogu usaldaks linnapeana Narva enda inimesi, et mitte öelda Katri Raiki. Usaldaks omi, selle asemel, et lambakarjana hääletada Tartust partei käsul toodud tegelase poolt. Siin on taas väljakutse, olla-või-mitte-olla teema. Küsimus: kuis Viru viletsusest taas Viru väge kasvatada? Ju vist tuleks alustada turismirahva kombel ise oma Virumaa väärtustamisest.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.