2020. aasta suve veetis 27-aastane Alice Niinepuu perega Soomes maalilise Saimaa järve ääres. Suvepuhkus lõppes aga traagilise autoõnnetusega, mis aheldas noore naise aastateks voodisse. Taastusraviks ja koduhoolduseks ei piisa kindlustusfirma pakutud mõne tuhande euro suurusest hüvitisest. Kui Alice ja tema ema hakkasid asja uurima, tuli ilmsiks kindlustusseltside hoolega varjatud saladus: kui seadus näeb ette eriti raske tervisekahjustuse puhul mittevaralise ehk moraalse kahju eest ühekordselt 3200 eurot, siis kindlustus võib maksta kannatuste eest mitu korda suuremat valuraha kui seaduses kirjas.

Eelmisel aastal sai Eestis liikluses vigastada 1912 inimest, neist 412 ehk iga kolmas küsis ka valuraha ja neist 55 inimest sai suurema summa kui 3200 eurot, mis seaduses ette nähtud.

Riigikogu liige ja perearst Karmen Joller tõdes saates, et sellises seisus nagu Alice pärast õnnetust on, on juristide abil kindlustusega lahingu pidamine väga raske, kui mitte võimatu. Tema sõnul on ka tervisele tekkinud kahju raske rahas hinnata, sest kahju on eluaegne ja võib olla ka mitme põlvkonna ülene.

3200 eurot hüvitist on Jolleri sõnul ilmselgelt liiga vähe. "Arstina ma saan öelda lihtsalt seda, et seda pole võimalik hinnata otseselt. See on selline hästi subjektiivne, mida me läbi elame. Ja kui ühe inimese maailm on purustatud, elu täiesti muutunud, siis minu isiklikul hinnangul pole 3200 eurot piisav summa selle eest," rääkis Joller.

Jolleri hinnangul peab inimene saama nii suure hüvitise, millega tal tekib tunne, et see on olnud õiglane. "Õiglustunne on eelkõige see, mis on hüvitise puhul oluline."

Jurist ja kindlustusõiguse õppejõud Olavi-Jüri Luik ütles, et 30-aastase kogemusega kindlustussüsteemis julgeb ta öelda, et üldjuhul kindlustussüsteem toimib väga hästi ja raviarved hüvitatakse. Aeg-ajalt tekkivad vaidlused on tema sõnul tavapärane.

"Paraku vahel tekib juhtumeid, kus mõnel isikul on empaatiast puudu natukene. /.../ Neid juhtumeid pole kindlasti palju, mis lõpevad sellise keerulise vaidlusega," rääkis Luik.

Liikluskindlustuse fondi ja kindlustusseltside liidu juhatuse esimees Mart Jesse sõnas, et kindlustusandjad ei tegutse empaatia, vaid seaduse alusel.

Ka tema sõnul tekib kindlustusvaidlusi praktikas väga vähe. "Eestis leiab aastas aset 30 000 kuni 35 000 liiklusõnnetust, üksnes paarisajal päädib asi vaidlusega ja neist lõviosa on varaga seotud vaidlused, ennekõike sõidukite taastusremondi vaidlused. Vaid üksikud puudutavad isikukahjusid," selgitas ta.

Jesse ütles, et valuraha moodustab isikukahjude hüvitamisel ühe väiksematest osadest. Mittevaralist kahju on tema sõnul keeruline hinnata.

"Isikukahju kaasneb siis, kui inimene saab õnnetuse käigus vigastada. Kõige suurem osa kindlustuandja tegevusest läheb inimese ravimisele ehk vältimatu arstiabi ja taastusravi. Järgmine osa läheb inimese saamata jäänud tulule, näiteks kui inimene on ajutiselt töövõimetu või jääb püsivalt töövõimetuks, ka see kindlustusandja poolt kompenseeritakse seaduse alusel," rääkis ta.

"Ja siis on mittevaralise kahju komponent, kus ongi ääretult keeruline hinnata, mis siis see valu hind on nagu saateteema ütleb. Mida ütleb seadus selle kohta? Seadus, mis on ajale jalgu jäänud praegu, juba toob välja eelduslikud summad. Riigikogu on andnud oma väärtusotsustuse, milline on eeldatav kahjusumma teatud liigi puhul ja see on 3200 eurot. See on tõesti tänaseks, võib kindlalt öelda, ajale jalgu jäänud ja see tuleb ära muuta," lisas Jesse.

Jesse sõnul on tegemist eeldusliku summaga, mitte seadusega määratud maksimaalse valuraha summaga. "Kui seadusandja on öelnud kindlustusandjale, et eelduslik summa on selline, peabki kindlustusandja sellise pakkumise tegema. Kui inimene tunnetab, et tema tegelik kahju on suurem, peabki ta sellest andma teada," sõnas Jesse.

Luik märkis, et see, millises sõnastuses seadus on, ei ole kindlustusseltside probleem.

Luik selgitas aga, et Eestis on hüvitised kordades väiksemad kui näiteks Saksamaal. Eestis on tema sõnul suurim hüvitis, mida makstud, 123 000 eurot, Saksamaal on näiteks täieliku halvatuse korral makstud kuni 900 000 eurot hüvitist. Samas on ka 123 000 eurot kordades suurem kui Eesti seaduses kirjas olev eelduslik 3200 eurot.

Ka Luik tõdes, et valule hinnalipiku panemine on väga keeruline. Tema hinnangul aitaks kaasa praktika põhjal kokku pandud hinnatabelite tegemine nagu on näiteks Itaalias, Prantsusmaal ja Soomes.

"Seal kogutakse praktikas (makstud hüvitised) kokku, mida ajas kogu aeg uuendatakse. Sellega võetakse ära see, et juristid peavad tegelema, iga inimene võtab selle tabeli ette, vaatab, et mul läks näpuluu, jalaluu ja siis lüüakse numbrid kokku. On see hea või halb, aga see oleks hästi lihtne meetod, et keegi koostab ülevaatliku tabeli, mida kasutatakse, mida uuendatakse," selgitas ta.

Luige kinnitusel on võimalik õnnetuse puhul mittevaralise kahju hüvitist saada rohkem kui 3200 eurot ka juristi abita.

"Olen praktikas näinud juhtumeid, kus kindlustusseltsid on maksnud. On kindlustusseltse, kes hüvitavad rohkem. Loomulikult see eeldab ikkagi, et inimene annab mingi indikatsiooni. Vahel polegi see, et 3200 on liiga vähe, vaid inimene kirjeldab ära, mis juhtus. Inimene peaks kirjeldama, mis olid üleelatavad valu ja vaev, mis tekkisid. Ideaalmaailmas oleks parem, kui jurist poleks seal süsteemis," rääkis ta.

Jesse ütles saates, et kui liikluskindlustuses viia mittevaralise kahju hüvitised väga suureks, siis võib tekkida küsimus, miks teiste kindlustusjuhtumite puhul mittevaralised hüvitised sama suured pole. "Paraku kohtupraktika jõuab selleni, et ka ülejäänud peavad seda saama, mis kindlasti toob märkimisväärseid tüsistusi teistesse süsteemidesse. Me ei saa liikluskindlustust vaadata lahus ülejäänud sfääridest," lisas ta.

Luik aga temaga ei nõustunud. "Ma kategooriliselt pole nõus. Avalikud andmed: Kopli tulistaja kaasus mõne aasta tagant – üks kannatanu 30 000 eurot, teine kannatanu 50 000 eurot, ammuga silma saanud härra, 28 000 eurot. Neid ka muudes sfäärides loomulikult juhtub ja neid mõistetakse kohtulahenditega päris ilusates summades välja. Samamoodi ravivigade ja muude niisugustega on praktikas piisavalt suured summad. Mina ei ütleks, et on väga suur dissonants liiklusõnnetuste mittevaralistel kahjudel muude õnnetustega. Tõsi on see, et liikluskindlustuses on palju kergem hüvitist saada, kuna on süsteem, kust saadakse. Kuriteoohvrid tihti saavad kohtuotsuse, aga mida sa sellega pihta hakkad," rääkis Luik.

Tuleval aastal võib Eesti liikluskindlustuse seadus uueneda. Jesse ütles, et enamusplaanitavaid muudatusi on tehnilised. Valuraha konkreetseid summasid seadusesse ei jää. Tavaliikleja jaoks Jesse sõnul seadusemuudatus liikluskindlustust kallimaks ei muuda.

Luige sõnul võib seadusemuudatusega tulla soovituslik info avaldamine ehk liikluskindlustuse fond või keegi teine peaks hakkama avaldama infot, mille põhjal oleks kannatanuil välisabita võimalik enda hüvitise suurust hinnata.

"Kui me fondina anname välja infomaterjali, kuidas paremini seda hüvitist küsida ja millised on õiged summad, siis see on kannatanutele väga hea ja täna niigi hästi toimiv süsteem muutub veel paremaks," sõnas Jesse.