"Impulss": avariisse sattunud kahe lapse ema võitles end tagasi koju
2020. aasta suvel auto ja veoki laupkokkupõrkes raskelt viga saanud Alice Niinepuule esialgu suurt elulootust ei antud, kuid elutahe kaalus üles kõik. Viimaseks katsumuseks naasmaks tagasi koju laste juurde sai vaidlus liikluskindlustusfirmaga. Sealt koorus "Impulsile" ka avastus, et Eestis on liiklusõnnetuse valu ja vigastuste eest seadusesse kirjutatud üks hind, aga kui küsida oskad, on makstavad summad hoopis teised.
2020. aasta suve veetis 27-aastane Alice Niinepuu perega Soomes maalilise
Saimaa järve ääres. Koos soojade ilmadega sai see idüll aga ootamatult ja
traagiliselt otsa.
"Praegu ma olen tänulik, et ma hingan või et ma saan väikest näppu liigutada. Ma ei võta seda iseenesest mõistetavalt," sõnas kahe lapse ema praegu viimastele aastatele tagasi mõeldes.
Sündmuste ahel, mis Alice'i elu igaveseks muutis, sai alguse 25. augustil 2020.
Sõbranna kutsus ta lühikesele puhkusele Leetu Palangasse. Läbi öö kestev sõit
möödus meeleolukalt.
"Meil on alati hästi palju jutustada. Me näeme suhteliselt harva ja tookord ka me
rääkisime hästi pikalt juttu, kuni ma ära väsisin ja tagaistmel tuttu jäin," meenutas
Alice.
Varahommikul, ligi 300 kilomeetri kaugusel sihtpunktist sai Panevėžyse kiirabi
väljakutse – Leedu maanteel oli toimunud laupkokkupõrge. Eestlaste sõiduauto oli kaldunud vastassuunda ja ette vastu tulnud veokile. Sõiduautos olid kõigi vigastused tõsised, kuid ainsana vaakus hinge tagapingil tukkunud Alice.
"Esimene jutt oli üldse selline, et me lähme tuvastama teda. Ma mõtlesin terve tee, et mille järgi ma teda tuvastan, oma last. Ikka tuvastan! Ma olen ema!" ütles
õpetajana töötav Alice'i ema Heidi Niinepuu.
Alice oli magades pea auto uksele toetanud ning vigastanud seetõttu raskelt oma kaela. Arstid hoiatasid, et iga hetk võib olla noore naise viimane.
"Arst ütles, et ärge kaugele minge – 24 tundi umbes. Võtsime motelli ja jäime ootama seda kõnet, et millal siis tagasi peab minema. Aga kõnet ei tulnud! Siis ütles arst, et nüüd on tõesti ime juhtunud ja olukord on stabiilne," kirjeldas Heidi Niinepuu.
Kümne päeva pärast äratasid Leedu arstid Alice'i koomast. Esialgu oli Alice kui
pantvang oma kehas – ta suutis iseseisvalt liigutada vaid veidi pead, hingata
masinate abil ega saanud ka rääkida.
"Mõistus oli mul kohe algul selge, ma teadsin kõike, aga ma ei saanud end
väljendada. Ma tahtsin öelda, tahtsin liigutada. Ka väikesed asjad nagu, ma tahtsin ennast sügada ega saanud seda teha," kirjeldas Alice. "Kuna mul on närvid kahjustunud, on teine kuni viies kaelalüli katki, aga närvides läbilõiget pole. Kui palju ma paranen, ei tea keegi."
Tagasi Eestisse jõudes algas pikk ja raske haiglaelu.
Lootuse asemel eutanaasiamõte
"Oli päris raske periood, et temasse hakataks uskuma. Ilmselt ei saa arst anda
lootust liiga palju, aga mina emana või inimesena, kes vajab lootust ja tahab
taastuda, siis mingi märk sellest, et usu minusse – seda oleks rohkem oodanud,
ehkki meil oli ka väga häid arste," meenutab Heidi Niinepuu. Näiteks tuli haiglas
jutuks hoopis Šveitsi eutanaasiakliiniku võimalus.
"Mulle öeldi, et on inimesi, kes võtavad filosoofiliselt oma seisundit ja valivad Šveitsi variandi. Ma ütlesin, et te ütlete mulle, emale, seda. Ei!" See pani teda mõtlema: "Ei ole ilmselgelt vist meil lõpuni kombeks seista nende
haigete eest, kellest ei ole kiiresti ja kohe ja ka ilmselgelt oodata paranemist. Aga
taastumine on ju väga pikk protsess. Kui sa võtad lootuse ära, siis ka palju
kergemateski olukordades inimesed löövad käega."
Selle peale proovis Heidi Niinepuu hoopis igal viisil oma last aidata – tõestas
liikluskindlustusele pisimatki tütrega seotud kulu, otsis võimalust kodu ümber
ehitamiseks kuni selleni, et õpetas Alice'i tegema harjutusi mõtte jõul. Eesmärk oli suur – Alice tahtis minna tagasi koju.
"17. september on esimene kuupäev, mida ma mäletan. Ma tahtsin meeletult koju
saada ja ema näitas mulle kalendrit," kirjeldas Alice Niinepuu.
"Keerasin neid lehti – september läks ära, oktoober läks ära. Nägin, et silmad läksid tal niiskeks – et koju, koju. Keeran lehte, et siin oled sa ka veel haiglas. Tulid jõulud! No siis ikka koju! Ütlesin, et ka siis oled sa veel haiglas, aga tahtsin midagi julgustavat sinna otsa öelda. Ma ütlesin midagi selles vaimus, et me teeme kõik selleks, et sa koju saaksid! Ma luban, et kunagi sa oled kodus!" rääkis Heidi Niinepuu.
"Ema käis ja käskis mul muudkui õlgu liigutada. Ma ütlesin, et ei liigu ju. Nüüd, näed, liiguvad. Elukaaslasega kuulasime muusikat, samal ajal ei tohtinud telefoni kaasa võtta, aga ta ikka võttis. Ta tuligi poole kolmest, kui tohtis külastama tulla, ja oli seitsmeni välja. Söötis mind ja tegime kõike. Kaheksa kuud iga päev käis. Ma ei kujuta ühtegi teist inimest ette, kes oleks seda teinud," lisas Alice.
1000 euroga peab hakkama saama
Tagaistmel maganud Alice Niinepuud loetakse selle liiklusõnnetuse ohvriks, süütuks kaasreisijaks. Seaduse järgi katab sellisel juhul ravikulud õnnetuse põhjustaja kindlustusfirma, mitte haigekassa. Alice'i puhul tegi seda kindlustusselts Inges, kes tasus tema mitmesajatuhandesi haiglaarveid pretensioonideta.
Ehkki Alice tegi järjekindlalt tublisid edusamme, muu hulgas sööb ja räägib ise,
muutus seltsiga e-kirju põrgatades lootus tagasi koju kolida üha väiksemaks.
Ingese kahjukomisjon teatas oma otsusest: selts maksab nii raske vigastatu koduhoolduse eest vaid tuhat eurot kuus. Nende kogemuse järgi saavad ohvrid sellega hakkama, aga kui ei saa, tuleks leppida hooldekoduga.
"No see ei tulnud kõne allagi – miks noor inimene peaks minema hooldekodusse, kui saaks luua talle koju tingimused," oli Heidi Niinepuu resoluutne. "Kui inimene on mentaalselt terve, ta ei ole elu valinud selleks, et noore inimese ja emana istuda hooldekodus," lisas ta.
"Suund on ikka, et kõik hooldekodudesse, aga kodu on teine ja inimestel aitab kodu paranemisele kaasa," sõnas Alice.
Perele Ingese pakutust Alice'i kojutoomiseks ei piisa. Olukorra tegi veel
absurdsemaks, et Alice'i ja tema pere ainus nõuandja kogu protsessis oli sama
firma, kes pidi ise kahju eest tasuma.
Näiteks ei maininud kindlustusfirma seda, et Alice'il olnuks õigus saada veel lisaks suur summa valuraha oma kannatuste eest ehk mittevaralise kahju hüvitist. Viimase õlekõrrena pöördus pere vandeadvokaat Olavi-Jüri Luige poole.
Kodune elu aitab taastumisele kaasa
"Mittevaraline ehk moraalne kahju on üle elatud valu ja vaev, ja selle eest on ette
nähtud hüvitis. Mittevaralise kahju puhul on null informatsiooni avalikult kättesaadav. On erinevate juristide poolt kirjutatud artiklid, on olemas riigikohtu ülevaated – riigikohtu ülevaated mittevaralise kahju hüvitistest ei ole piisavalt põhjalikud ja liiklusõnnetuste puhul kasutatavad. Veelgi enam, kindlustuspraktikaid need ülevaated ei sisalda. Tegelikkuses inimestel ei ole võimalik adekvaatset informatsiooni täna kätte saada," nentis Luik.
"See aitas väga palju. Siis ma ei olnud enam number paberilehel, vaid ma olin
inimene. Ma olingi reaalselt olemas," lisas Alice.
Tundus, et kindlustusfirmale piisab ka ainuüksi advokaadi näitamisest ja nad
muudavad meelt... Koduhoolduse summa tõusis mitu korda. Nagu nipsust laekus
Alice'i pangakontole kümneid tuhandeid eurosid valuraha. Summa, mida pere poleks isegi unes näha osanud, veel vähem küsida. Lõpuks oli perel võimalus Alice koju tuua.
"Ma saan toetada oma lapsi, ma saan koos nendega õppida, ma saan neid aidata ja toetada. See on tunne, mida miski ei saa asendada. Vanema poisiga me õpime niimoodi, et ta nihutab tooli minu voodi juurde ja me õpime koos, loeme koos. Pool lehekülge loeb tema, siis aitan mina temal lugeda," kirjeldas Alice.
Kindlustusselts Inges oli nõus selgitusi jagama vaid kirjalikult. Toome pikast ülevaatest välja olulisema (Vastused täismahus on artikli lõpus). Inges ütleb, et kulusid hinnatakse oma varasema kogemuse baasil ja need võivad muutuda. Samuti lähtutakse summadest, mida on määranud kohus. Firma lisas, et näiteks valuraha ei saagi liiga vara maksta, sest selle suurus sõltub ju paranemisest. Kuid varem või hiljem saavat kõik ikkagi õiglaselt tasutud, ka juristita.
3200 eurot on hoopis 100 000 eurot
Üks asi on kannatanute teadmatus, aga tegelikult on ohvrid teadmatusse jätnud ka riik. Näiteks kui Alice sai lisaks suure summa valuraha juristi abil, siis seadus näeb ette eriti raske tervisekahjustuse puhul mittevaralise ehk moraalse kahju eest – pange nüüd tähele – ühekordselt kõigest 3200 eurot.
"Minu arust on seaduse koostamisel 2013-2014 suur viga tehtud. Seadusesse on
kirja pandud eelduslikud hüvitised, aga keskmine inimene, ja veelgi hullem, keskmine jurist ei saa aru, mis seal kirjas on," sõnas Luik, kes peab liikluskindlustusseadust selle poolest eksitavaks.
Seal on näiteks kirjas, et õnnetuse korral makstakse n-ö valuraha kerge vigastuse
puhul sada eurot, raske vigastuse puhul 2600 eurot ning eriti raske kahjustuse puhul 3200 eurot. Ent need üsna täpselt välja toodud summad olevat kõigest eelduslikud. Tegelikkus on muu.
"Olen kindlustusõiguse õppejõud ülikoolis ja igal aastal näitan üliõpilastele vastavat sätet. Ja olen ka advokatuuris läbi viinud koolitusi ja küsinud, et mis on maksimumhüvitis, mida kannatanul on õigus saada. Praktiliselt kõik eksivad, öeldes, et see on 3200 eurot," kirjeldab Luik.
Kui osata küsida, maksavad tegelikkuses seltsid raskete vigastuste korral
vabatahtlikult kuni 30 korda suuremat hüvitist seaduses mainitud 3200 eurost. Ehk kuni 100 000 eurot, sest hoopis selliseid summasid mõistetakse välja kohtus. Ja needki olevat teiste riikidega võrreldes veel väiksed.
"Raskeid liiklusõnnetusi on üksjagu. Minu praktikas on kümneid ja kümneid, kus ei ole saadud adekvaatset hüvitist," ütles Luik.
Aga tuleme tagasi Alice'i juurde. Noor naine usub, et just tänu perele ja kodus
olemisele on ta teinud suuri edusamme. "Kuidas ma tunnen küünarnukini kõiki puudutusi, algul ma ei tundnud mitte midagi, kuidas ma keha sisemist tundlikkust tunnen, kuidas mul käed surisevad, jalad lähevad soojaks ja surisevad. Tundlikkus on hoopis teine."
Ja ta unistab ka edasi suurelt… "Ma unistan oma käte liikumisest, et ma saan ise süüa, oma lapsi kallistada! Ma tean, et see võtab väga palju aega. Esialgu on mul eesmärk kindlasti käed liikuma saada, aga lõpptulemus on see, et ma seisan. Kas ma kõnnin, aga ma seisan."
Kindlustusfirma kommentaarid
Inges Alice Niinepuu juhtumit konkreetselt kommenteerima ei soostunud, öeldes, et seda ei luba teha seadus ega ettevõtte poliitika. Ka ei soovitud selgitusi kaamerate ees anda korduvatest pakkumistest hoolimata. Kindlustus nõustus selgitama üldiselt oma tööpõhimõtteid, mispeale esitas "Impulss" täpsustavaid küsimusi.
Milline on teie praktika, kui on juhtunud liiklusõnnetus – kuidas saab kannatanu teada, et näiteks teie olete tema eest vastutav kindlustusfirma? Kuidas saab kannatanu teada, mida see tähendab üldse? Kas see on üleüldse kindlustusfirmade kohustus seda selgitada?
• Kannatanu peab pöörduma kahju põhjustanud sõiduki kindlustusandja poole. Eesti põhjustaja sõiduki kindlustusandjat saab tuvastada Eesti Liikluskindlustuse Fondi kodulehe infopäringu alusel. Tavaliselt annab ka kahju põhjustaja ise oma kindlustuslepingu andmed kannatanule.
• Kannatanu on teadlik üksnes tema kontole laekuvatest hüvitistest. Paljudest maksetest, mida kindlustusandja teeb, kahju põhjustaja ja kannatanu teadlik ei ole. Näiteks hüvitab kindlustusandja erinevaid tervisekassa kulusid, haiglate arveid, töövõimetushüvitisi, abivahendite soetamise riiklikke soodustusi, tööandja haigusraha hüvitisi. Kui klient küsib vastavat infot, siis seda ka temaga jagatakse.
Kas raskemate õnnetuste puhul on teie eeldus, et kannatanu leiab endale juristi?
• Enamasti on kõikide juhtumite puhul võimalik kindlustusandjaga lahendus leida läbirääkimiste teel, st kannatanu peab pöörduma kindlustusandja poole, kirjeldama asjaolusid, sh tekitatud kahju ning küsima tekitatud kahju osas hüvitist. Kui läbirääkimised ebaõnnestuvad või kui kindlustusandja keeldub kahju hüvitamast, siis tuleks pöörduda liikluskindlustuse lepitusorganisse. Kui ka lepituse vahendusel ei jõuta kokkuleppele, siis võib pöörduda juristi poole ning pöörduda kohtusse.
• Raskemate juhtumite korral algatatakse kriminaalmenetlus. Karistusseadustiku § 118 ning § 119 kohaselt on raske tervisekahju tekitamine kriminaalkorras karistatav. Raskeks tervisekahjuks peetakse muu hulgas tervisekahjustuse tekitamist, kui sellega on põhjustatud (I) oht elule; (II) tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb osaline või puuduv töövõime. Kriminaalmenetluse korral kasutavad paljud kannatanud õigusabi ning põhjustajale määratakse kaitsjaks advokaat. Tihti kaasatakse kindlustusandjaid kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana.
Antud juhul oli teie esialgne hinnang, et kannatanu peaks hooldatud saama 1000 euro eest kuus, sest teie praktikas on sellise summaga hakkama saadud, ent hiljem muutsite seda drastiliselt. Miks?
• Konkreetset juhtumit me isiku kirjaliku nõusolekuta (hiljem teatas Inges, et ka selle nõusolekuga nad kommenteerida ei saaks – toim.) kommenteerida ei saa. Küll aga saame kirjeldada üldist kahjukäsitlusprotsessi.
• Kindlustusseltsidel on varasema praktika põhjal tekkinud teatud tunnetus, mille alusel kujuneb välja esmane kahjujuhtumi kulude prognoos. Varasema kogemuse baasil on võimalik teatud ulatuses mingisuguseid tegevusi või kulusid kiiremini heaks kiita ning garanteerida. Samas iga juhtum on erinev ning täiendava info laekudes vaadatakse juhtum eraldi üle. Vastavalt uue info laekumisele (raviplaan, hinnakirja muutused, konsultatsioonid spetsialistidega) korrigeeritakse ka hüvitisi ning hüvitisprognoose.
Mis on see maksimumsumma, milleni võivad ulatuda kannatanuga seotud kulud ühe õnnetuse kontekstis? Kas teil on selliseid juhtumeid ette tulnud? Mis saab, kui see summa n-ö otsa saab?
• Kehavigastuste tekitamisest tekkinud kahju hüvitissumma limiit on hetkel 5,6 miljonit eurot ühe kindlustusjuhtumi kohta. Ingese praktikas ei ole veel üheski juhtumis hüvitislimiidini jõutud. Juhul kui hüvitislimiit täis saab, siis võib kahju hüvitamist edasi nõuda kahju põhjustajalt. Lisaks on põhiseaduse § 28 kohaselt Eesti kodanikul õigus riigi abile töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, st nii riik kui kohalik omavalitsus on kohustatud abi vajavat kodanikku aitama.
Ja viimaks, kuidas on teie praktika mittevaralise kahju hüvitamiseks? Kas lähtute seni seaduses toodud summadest? Ilmselgelt ei pea te ju ise pakkuma suuremaid summasid, kui seaduses on välja toodud. Kuidas teie praktikas jõuab klient n-ö nende summadeni, mis kohtupraktika on pakkunud? Läbi juristi?
• Kergemate kahjustuste korral vastavad hüvitised seaduses sätestatud eelduslikele määradele. Keskmiste ja raskemate tervisekahjustuste korral on hüvitised aga kõrgemad.
Kindlustusandja lähtub mittevaralise kahju hüvitise määramisel prognoosist, millisele järeldusele võiks ka kohus jõuda.
• Seltsid teavad, et raskemate tervisekahjudega juhtumid lõppevad kriminaalmenetlusega. Seltsid ei ole huvitatud kriminaalasjas osalemisest ning nad hüvitavad õiglase hüvitise enne kriminaalasja kohtusse jõudmist. Õiglase hüvitise maksmisel pole juristi poole pöördumine vajalik.
• Mittevaralise kahju hüvitist võib mõjutada kannatanu paranemisprotsess, nt kui ravi on osutunud prognoositust pikemaks, protsessis on esinenud tüsistusi, lisaoperatsioone, vms, mis annab õiguse suurema mittevaralise kahju hüvitise saamiseks, kui esialgu prognoositi.
Samuti võib ravi osutuda väga edukaks ning kiireks, millisel juhul jälle pole juhtumit alust võrrelda oluliselt suuremate hüvitistega. Seega ravi varases staadiumis koostatud mittevaralise kahju otsus võib osutuda ekslikuks. Mittevaralise kahju õiglase suuruse praktika on ajas muutuv ning paljuski mõjutatud kohtuniku elukogemusest.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi