Samal ajal, kui üha valjemini räägitakse sõjaväsimusest ning patiseisust Ukrainas, siis vanad koerad ei anna alla. Nii kutsub end kaheksaliikmeline sõpruskond kaitseväe veterane, kes on juba poolteist aastat käinud vabatahtlikult, ilma riikliku toetuse ja suurema kärata Ukrainas võitlejaid treenimas.

Ukraina territoriaalkaitse üksus võiks olla üks ebatõenäolisemaid kohti, kus kohata teist eestlast, aga pange tähele - neid Ukraina võitlejaid koolitavad Eesti mehed.

"Kui naaber peab sõda minu vaenlasega, siis ma aitan seda naabrit ikka natuke, et ma ei peaks ise sõdima hakkama," ütles instruktor Priit Paulus.

Eesti kaitsevägi on siiani Ukrainasse saatnud meie riigi suurust arvestades soliidses koguses relvastust ja seal on käinud mõned militaarnõustajad, aga nii üllatav kui see ka pole, on suurim Eestist pärit instruktorite grupp hoopis vabatahtlikud, mille tuumiku moodustab Pärnu sõpruskond, kes nimetab end lõõpimisi vanadeks koerteks.

"Jah, see on sihuke eaga kaasas käiv eripära…," ütles Paulus.

Nad võivad küll täna olla vabatahtlikud, aga tegu pole kindlasti mingite amatööridega. Kaheksa-mehelises grupis on kõik kaitseväe- või kaitseliidu kogemusega, mõni seejuures päris tähelepanuväärse ajalooga. 

Tiimi vanim liige on 58-aastane Olaf Lorents, kel selja taga 27 aastat kaitseväes ja 33 aastat kaitseliidus. Omal ajal ka Kosovos teeninud Lorents oli üks kaheksast eriüksuslasest, kes 20. augustil 1991 saabusid telemaja ja teletorni kaitsma. 54-aastane Priit Paulus teenis Kosovos ning Bosnia ja Hertsegoviinas. Tema esimene sõjaväeline töökoht oli Balti rahuvalvepataljoni luurerühm, mille 22 liikmest 14 hukkus 1997. aasta septembris Eesti kaitseväe ohvriterohkeimas Kurkse tragöödias. 

Mis teid päästis? "Ma ei oska öelda. Tahe võibolla. Viis tundi külmas vees varustusega ujuda. Füüsiline ettevalmistus. Tahe, jah. Abikaasa ootas esimest poega, kuidagi pidi kaldale saama. Jah, eks ma pean püüdma tasa teha selle, mida teised jaoliikmed ei jõudnud ära teha oma elus," rääkis Paulus.

Pauluse kõrval kuulub "vanadesse koertesse" ka Kurkses kannatada saanud luurerühma kunagine ülem Jaanus Karm. Pärast õnnetust teenis Paulus veel kümmekond aastat kaitseväes, osales rahvusvahelistel missioonidel ning hiljem töötas aastaid eraturvamehena Iraagis ja Angolas, tihti koos Jaanus Karmiga. Nooremat verd esindab seltskonnas näiteks 40-aastane Hannes Toodu, kes kuulub juba rohkem kui 20 aastat kaitseliitu, aga igapäevaselt teenib leiba hoopis vandeadvokaadina. Lühidalt kokku võttes – sel pundil on militaarkogemust mitme eluea jagu.

"Tegemist on kindlasti täielike professionaalidega, kes on suurema osa oma elust olnud seotud kaitseväega, väljaõppe tegemisega," ütles Toodu.

"Ma arvan, et 250-300 aastat sellist militaartausta," ütles Paulus.

Kui veebruaris 2022 alustab Venemaa Ukrainas täiemahulist agressiooni, ei jäta see Eestis kedagi külmaks. Nagu paljud teised, kes tahavad kuidagi toetada, saadavad Pärnumaa mehed, eesotsas Olaf Lorentsi ja Jaanus Karmiga, algul rindele kiivreid, killuveste ja muud varustust. Märtsi lõpus hangitakse esimene partii sõidukeid ja viiakse need ise kohale.

"Endise kaitseväelasena see kogu aeg on taga kuklas, selline pitsitus, see on see, et ... See on minu töö, minu töö. See on minu eriala. Aga no siis vaatasid, et see ei ole minu sõda," ütles Paulus.

"Oli endal ka see plaan, et jääme siis mõneks ajaks sinna, et lihtsalt aitame nii kuidas oskame, aga kohapeal tuli välja, et tahetakse ja on vägagi vaja sellist militaarõpet," sõnas Lorents.

Esimesest, ühenädalaseks plaanitud tretist saab kuu aja pikkune komandeering, mille jooksul tekib veendumus, et nende teadmisi ja kogemusi on kohapeal vaja just koolitajatena. Mehed naasevad koju, võtavad end töölt vabaks, korraldavad tuttavate seas korjanduse ja naasevad mais uuesti Ukrainasse, nüüd juba oluliselt suurema seltskonnaga. Eesti instruktorid jaotatakse Mõkolajivi lähistel ühte külla mitmesse hoonesse, et vaenlasele mitte silma jääda.

"Venelased käisid sellest külast üle ja läksid rindejoonega edasi kaugemale, pärast tuli see sama asi tagasi, nüüd tänu sellele see küla iseenesest praktiliselt igal majal on mõnel vähem mõnel rohkem on kuuliaugud, mõnel on katus või nurk mürsuga ära lastud, või miiniga, ja lihtsalt osad majad on ilma elaniketa," sõnas Lorents.

"Õhuhäired -  nendega muidugi oled kriisipiirkondades samamoodi harjunud, et kui kuskil tagataustal hakkab undama, siis ise nagu rabelema ei hakka. Ja selleks ajaks juuni alguseks kohalikud ka väga enam ei rapsinud, et õhuhäire, viisakalt öeldi, et me peame poe sulgema. Paluma, kas makske kohe ära või jätke kaup siia, tulete maksate pärast," sõnas Paulus.

"Seda öeldi meile esimesest päevast peale, et siin on silmad kogu aeg taevas. See tähendas ka seda, et kui staabi juurde minek oli, siis ei sõidetud autoga staabi juurde, vaid masinad jäeti eemale," ütles Lorents.

On täiemahulise sõja alguskuud ja Venemaa esimene rünnak küll tagasi tõrjutud, kuid valitseb siiski suhteliselt suur segadus ja puudus koolitatud võitlejatest. Eestlaste lõiguks saab Ukraina territoriaalkaitse ehk meie mõistes kaitseliidu vabatahtlike koolitamine. Seltskond on kirju, alates õpetajatest, autojuhtidest ja ehitajatest, kuni õpilaste ja pensionärideni.

"Esimesed päevad, kui me seal ühe kamraadiga kohapeal suhtlesime, et kas sa arvad ka, et nad saavad surma, kui nad lahingusse lähevad, siis see ütles, et mhmh," sõnas Toodu.

"Ütleme, kokkupuude kaasaegse sõjapidamisega peaaegu null? Null jah. minimaalne. Televiisorist olen näinud. Millal viimati automaati lasid? 20 aastat tagasi," sõnas Paulus.

Ülesanne on pealtnäha võimatu - luua kohati sõna otseses mõttes mõne päeva ja piiratud vahenditega rühm, kes suudaks vastu panna maailma ühele suurimale sõjamasinale. Vanad koerad panevad kokku kiirkursuse, mille aluseks on Eesti Kaitseväe sõduri baaskursus, mille läbimiseks kulub rahuajal kolm kuud.

"Meil selle baasi õpetamiseks oli tegelikult kolm päeva. Sa valid sealt nendest baasoskustest, ilma milleta ta nagu võib hukka saada väga lihtsalt. Võtad need teemad välja ja teed need selgeks," sõnas Paulus.

Eestlastel on kasutada sisuliselt nulleelarve ja kehvapoolne varustus. Kohati treenitakse sisuliselt puunottidega ning teatud situatsioone peab ette kujutama. Kuid eriti väljakutsuv on, et koolitus käib sisuliselt ajaga võidu, sest taustal jätkuv sõda nõuab pidevalt uusi võitlejaid tuleliinile. 

Konkreetselt seal, kus me olime, näiteks. Ta oli 40-aastane mees, tal oli pere - naine ja laps. Tal polnud minu teada varasemat mingisugust kogemust isegi mitte isegi ajateenijana, ta sai lasta lasketiirus kaheksa lasku automaadist ja peale seda läks ta rindele," ütles Lorents.

"Varustust-relvastust, nad saavad viis korda rohkem. Sellega ei ole probleemi - lääs toetab. Aga teadmisi, oskusi? Pluss see aspekt, et inimesed, kes olid kutselised sõjaväelased, nad on saanud hukka, nad on rindel surma saanud ja ei ole enam. Hakklihamasin ühest otsast sööb kogu aeg ära," rääkis Paulus.

Mida nädal edasi, seda enam tekib Eesti meestes rahulolu, sest tulemused on isegi palja silmaga näha.

"Neil on tahe kodumaa eest võidelda, see on väga suur, aga samas ongi, et /…/ tahe on suurem kui oskused aeg-ajalt," ütles Lorents.

"Aga sellega on sama, nagu üks eestlasest demineerija, keda me seal nägime, rääkis, et nad suudavad väga vähe teha, aga kui nad päevaga teevad kaheksa lõhkekeha kahjutuks, see on äärmiselt vähe, aga võib-olla jääb kaheksa inimest terveks tänu sellele. Meie samamoodi see lühike aeg, mis me seal teeme väljaõpet, see on parem kui mitte midagi," rääkis Toodu.

Eesti vabatahtlikud instruktorid on ühekorraga nelja- või viiemehelise rühma kaupa Ukraina eri piirkondadesse roteerunud tänaseks kokku kuus korda. Viimati oktoobris said pärnakad Mõkolaijvi kandis enda hoole alla 30 meest.

"Tegemist on nime järgi krimmitatari esimese presidendi nimelise üksusega ja selle üksuse nimi on ründepataljon," ütles Toodu.

"Kui asi jõuab sinnamaale, et minnakse krimmi vabastama siis noh tahetakse ja nad ise tahavad siis, et oleks nagu nende teha," ütles Lorents.

"Nemad teavad oma kodu kõige paremini, nende tegevus seal oleks kõige efektiivsem," sõnas Paulus.

"Ehk siis ilmselt neid kasutatakse pealetungi operatsioonidel. Ja need saavad olema ikkagi väga verised, sest venelastel on olnud aega ehitada kaitset üles ja seal midagi kerget ei hakka kindlasti olema," ütles Toodu. "Oma elu hinnaga lähevad oma kodu tagasi võtma," lisas Paulus.

Eesti meeste sõnul on nende väljaõppe vahetult saanud 200-250 inimest. Arvestades, et Ukrainas saab iga päev hukka umbes sama palju mehi, on see ikkagi piisk meres. 

"Me siiski proovime seda koolitust läbi viia niimoodi, et meie koolitame ukrainlastest instruktoreid, nemad omakorda koolitavad oma kaasmaalasi edasi, et see läheks järjest suuremaks ja laiemaks see baas," sõnas Lorents.

"Kui jaos on üks mees, kes oskab, ja ülejäänud kümme meest teevad täpselt sama asja on, siis neil on suurem võimalus ellu jääda oma ülesanne täita," sõnas Paulus.

Venemaa kaotused elavjõus ületasid surnute ja haavatute näol hiljuti 300 000 piiri. Ehkki meil sellest palju ei räägita, kannavad ka ukrainlased väga suuri inimkaotusi. Paratamatult on hukkunute hulgas ka eestlaste koolitatud võitlejaid. 

"Paneb mõtlema, et ta teadlikult läks, langes lahingus, surigi selle eest, millesse tema uskus. Õigesti elatud elu. Tubli mees," ütles Paulus.

"Jaanuaris, kui olime Ukrainas, siis sealt üksusest, kus me olime, oli kellegi matused, ja siis seal matustel oli ka neid tüüpe, kes olid haavatud, ja üks oli saksa keele õpetaja enne olnud. Rääkisime seal juttu, et kes enne sõda, mida tegi ja siis tal oli jalg poltidega kinni pandud ja ta käis seal karkudega. Ta näitas Priidu peale, et näe Priit on minu õpetaja, et ta õpetas mulle meditsiini ja taktikat, kui ma sain pihta, siis ma sain endal verejooksu kinni ja sain tule alt minema, ja nüüd ma olen siin," rääkis Toodu.

Samal ajal, kui läänt valdab sõjaväsimus ning tähelepanu ja tegelemist vajavad muud probleemid, kinnitavad "vanad koerad", et neil motivatsiooni jätkub ja alla ei anta. Nende järgmine koolitusmissioon toimub eelduste kohaselt juba lähinädalatel. Kohapeal neid igatahes juba oodatakse.

"Põhiline eesmärk on ikkagi see, et Ukraina selle sõja võidaks, teeme selle nimel nii palju ja nii kaua, kui oskame ja suudame. Nad on seda öelnud, et praegu tulite teie meile appi, kui teil läheb raskeks, siis tuleme meie teile appi," ütles Lorents.

"Meil on ukrainlastega ühine vaenlane ja meie vaenlase vaenlane on meie sõber. ehk siis ukrainlased on meie sõbrad ja sõpra hädas tuleb aidata. Ja vahest peab midagi head ka tegema," sõnas Toodu.

"Teeme seda, et meie kodud ei muutuks lahingutandriks. Et Eesti ei näeks välja samasugune nagu Mõkolaijv - maatasa tehtud külad ja linnad. Teist Eestit ei ole," ütles Paulus.