Lõhkematerjali teevad kahjutuks ukrainlased, välismaalt on kohal instruktorid ja töö korraldajad. ÜRO arenguprogrammi Ukraina instruktor Rauno Raidloo on päästeametist rendile antud Rootsi eriolukordade ametile, mis lähetas ta Ukrainasse ukrainlaste koolitamiseks ja varustamiseks. Probleemiks on töö maht – lahingmoona saaste tõttu ei saa talumehed põldudele ja inimesed metsa. Tegu pole ainult miinidega.

"Rusikareegel on see, et kui me räägime suurtükimoonast, siis 30 protsenti sellest moonast jääb maha lebama. Ukraina on mastaapidelt enneolematult suur. Ja see lahingumoona saaste, mis seal on, on ka enneolematult suur. Peale teist maailmasõda ei ole seda olnud niisugustes mahtudes," rääkis Raidloo.

Kaitseväe taustaga Toomas Tamošjunas on töötanud Liibüas, Afganistanis, Iraagis, Aafrikas. Praegu töötab ta Norwegian People's Aid operatsioonide juhina.

"Seal on seinast seina – külma sõja aegset, nõukogudeaegset moona ja miine, aga on ka väga tänapäevaseid, mida pole päriselus kasutatud. Igasugused distantspaigaldatavad miinid näiteks, mis on seismilise sensoriga ja magneetilise sensoriga," selgitas Tamošjunas.

Nii Raidloo kui ka Tamošjunas ütlevad, et Eestist Ukrainasse rahvusliku demineerimismeeskonna saatmine ilmselt ei õnnestu. Eestil on selline meeskond võtta, aga probleem on Ukraina poolel.

"Probleemiks on bürokraatia selle taga. Ukrainal on seadusandlus, mis puudutab demineerimist ja see hõlmab atesteerimist, eraldi programmi omamist Ukrainas sees. Eestil, väiksel riigil sellist võimekust ei ole, kahjuks," ütles Raidloo.

"Kui terve Eesti päästeamet tuleb Ukrainasse, siis ei paneks seda ka keegi tähele," märkis Tamošjunas.

Nii toimetavadki Ukrainas üle tosina rahvusvahelise organisatsiooni ja mustmiljon mittetulundusühingut, ütles Rauno Raidloo.

Päästeamet alustas läbirääkimisi demineerimismeeskonna saatmiseks Ukrainasse kaks aastat tagasi ja on siiani ootel. Küll aga on Eesti ostnud Ukrainale demineerimismasinaid.