Kinnisvaraarendajad püüavad planeerida uut hoonestust Tallinna ja Tartu kesklinna kõrge liikluskoormusega tänavate äärde, nagu Gonsiori, Tartu maantee ja Riia maantee. Kinnisvarafirmade liidu juhatuse esimehe Andres Aaviku sõnul ei kinnita aga terviseamet detailplaneeringuid, sest müratase on neil tänavatel liiga kõrge.

"Terviseamet on võtnud mõnes mõttes linnaplaneerimise rolli enda peale ja määrab näiteks Tallinna linnas erinevate alade planeerimistingimusi päris otsustavalt," rääkis Aavik ERR-ile.

Ameti seisukohad lähtuvad määrusest, mille andis 2016. aastal välja toonane keskkonnaminister Marko Pomerants. Aavik märkis, et terviseamet on võtnud aluseks kõige karmima normtaseme – müra sihtväärtuse.

"Meie kui arendajad, kliimaministeerium ja ka eksperdid on seisukohal, et terviseamet on seda valesti tõlgendanud," lausus Aavik. "Tegelikult tiheasustusalal ei tohiks võtta aluseks seda kõige karmimat normtaset. Sellisel juhul lihtsalt lõppeb ehitustegevus Tallinnas ära ja Tartus ka – vähemalt teede ääres."

Tallinna linnaplaneerimise ameti detailplaneeringute teenistuse direktor Arvo Rikkinen leidis, et kesklinna kinnisavara kallinemisel ei mängi rolli ehitusmahu vähenemine. "Samuti ei saa öelda, et kesklinnas vähe ehitatakse," lisas Rikkinen.

Terviseameti keskkonnatervise osakonna peaspetsialist Rasmus Pruus nõustus, et regulatsioon peaks olema üheti mõistetav ja õiguslikult selge. Tema sõnul ei ole Tallinna linn pööranud autoliikluse mürale piisavalt tähelepanu, seega on üldine mürafoon väga kõrge.

"Linnaplaneerimisel tuleks suunata autoliiklus elumajadest eemale, vältida uute elamute planeerimist mürarikkasse tsooni või leida lokaalseid ja tehnilisi lahendusi, mis aitaks planeeritaval alal välisõhu müratasemeid vähendada," kirjeldas Pruus.

Kliimaministeeriumi välisõhu osakonna nõuniku Reet Pruuli sõnul peaks eelisjärjekorras vähendama autode arvu, mitte leidma viise müra sisse hooneid juurde ehitada.

"Võib-olla on siiski toimunud ülereageerimine või ülemõtlemine nende normide täitmise korral," lausus Pruul. "Aga tarkade arhitektuursete lahendustega on võimalik, et inimene saab rahus elada. Igat asja tuleks võtta talupojamõistusega – päris keelata kõiki asju ei saa."

Pruul lisas, et kliimaministeeriumi hinnangul on müra vähendamiseks kolm varianti: vaiksed autorehvid, vaikne teekate või vaiksemad operatsioonid lennunduses. "Muidugi Tallinna üks õnnetus on see, et lennuväli on siin nii lähedal," nentis ta. "Aga kõige reaalsem on meil vaiksete rehvide kasutamine, sest Põhjamaades ei pea vaikne teekate lihtsalt külmale vastu."

Kajaja Acoustics OÜ keskkonnamüra valdkonna juht Kaarel Sepp ütles, et müra peab vähendama seal, kus see tekib, näiteks langetama teatud tänavatel piirkiirust ning keelama öise raskeliikluse. Sepp lisab, et mürarohke tee äärde tuleks ehitada heliisolatsiooniga hooneid, mille rõdud on klaasitud.

"Ja teine on linnaplaneerimise pool, et kuidas me hooneid linnakeskkonnas paigutame," kirjeldas Sepp.

"Kas me paigutame niiviisi, et hooned ise jääksid teest kaugemale, aga jätame selle tulemusena inimeste viibimise paigad maantee ja hoone vahele kõrgesse müratsooni. Või me katsume kasutada hooneid endid müratõkkena ülejäänud linnakeskkonna suhtes," rääkis ta.

Aavik märkis, et mürataset võiks hakata teisiti mõõtma kui praegu. "Nõutakse mürataseme normidele vastamist fassaadi pinnal," kirjeldas ta, "aga tegelikkuses peaks fookus olema nendel ruumidel, kus inimene alaliselt viibib. Olgu see kas siseruum või ka välisruum – mänguväljakud või rekreatsioonialad."

Pruul kliimaministeeriumist arvas, et probleem lahendatakse aasta lõpuks.

"Sõnastust me üritame natuke parandada," ütles Pruul. "Kõigepealt arutame seda sisemises ringis ja eks siis anname teada, kuidas seda asja selgemini väljendada, et ei oleks võimalik mitmeti mõistmist."

Euroopa keskkonnaameti andmeil on Eestis kõrgest keskkonnamürast mõjutatud üle 300 000 inimese ehk iga viies inimene. Pikaajaline öine autoliikluse müra mõjutab aga üle viiendikku Eesti inimestest.

Lisaks on terviseameti hinnangul suurte magistraalide ääres elavatel inimeste krooniliste haiguste risk mitukümmend protsenti suurem kui neil, kes pideva müraga kokku ei puutu.