Mulle ei meeldi palgatõusu nõudmine streigi abil. Nii tekitatakse ebamugavusi inimestele, kes pole puhkenud töötülis süüdi ega saa selle lahendamisele ka kuidagi kaasa aidata.

Lisaks on streik vahend, millega teine pool seatakse positsiooni, kus ta ei saa esitatud nõudmisi kiiresti ja täiel määral täita. Kui streik muutuks tõhusaks vahendiks õpetajate palgatingimuste parandamisel, ärgitaks see ka teiste ametite esindajaid seda võimalust kasutama.

Õpetajate otsus streikima hakata aga mulle meeldib ja loodan, et sellest saadud valus õppetund püsib poliitikutel meeles ka järgmist riigikogu valimiskampaaniat alustades.

Isegi valimistel ei tohi poliitik käituda põhimõttel "kui tahan, siis annan lubaduse ja kui tahan, siis võtan selle ka tagasi". Kõik riigikogus esindatud erakonnad lubasid tõsta õpetajate palga 120 protsendile Eesti keskmisest. Seetõttu on ka õpetajatel põhjendatud ootus, et selle lubaduse täitmise suunas valitsus liigub.

Muidugi saab väita, et juba sel aastal tõusis üldhariduskoolide õpetajate palk 24 protsenti ja see on väga kiire kasv ning nii kiiret palgatõusu mitu aastat järjest ei kannata riigieelarve ehk Eesti maksumaksja lihtsalt välja. Seetõttu tulebki õpetajatel leppida järgmisel aastal 1,7-protsendilise palgatõusu ehk 34 lisaeuroga kuus.

Selle argumendiga oleks lihtsam olnud nõustuda, kui poliitikud oleksid loobunud valimiste eel valijatega ainult loosungite keeles rääkimisest. Ehk kui valimiste eel lubati, et õpetajate palk tõuseb mingiks ajaks 120 protsendini Eesti keskmisest, siis oleks tulnud ka näidata, kuidas see eesmärk saavutatakse.

Nii ei pandaks õpetajate ja ka lapsevanemate silmade ette valimisreklaamidega roosasid prille, vaid oleks selge, mis on kiire palgatõusu mõju laiemalt. Olgu selleks siis väikese õpilaste arvuga koolide armutum sulgemine või maksukoormuse tõstmine või senisest suuremad erinevused eri aineõpetajate palkade vahel.

Näiteks eelmine valitsus otsustas maksta kõrgemat palka neile õpetajatele, kes töötavad Ida-Virumaal. Kuna lähiaastatel kummitab Eestit matemaatika- ja füüsikaõpetajate puudus, siis võib-olla tuleks ka nende õpetajate palka tõsta kiiremini ja järsemalt, sest tööturg seda lihtsalt nõuab.

Võimalusi lisaraha leida on veelgi. Üks tabuteema, millest Eestis koolide ja lasteaedadega seoses ei taheta väga rääkida, on sularaha käive meie haridussüsteemis. On teada, et seal, kus liigub sularaha, seal ei kipu liikuma maksud.

Eesti koolides ja lasteaedades armastatakse toimetada sularahaga. Olgu selleks siis mõne ekskursiooni korraldamine või koolis/lasteaias esinemas käivale artistile tasumine. Levinud praktika kohaselt kogub õpetaja vanemate käest piletiraha või osalustasu sulas ja see makstakse edasi teenuse osutajale. Näiteks löödi eelmise õppeaasta järel ühes Eesti koolis sularahakäive kokku ja selgus, et keskmiselt maksis pere ühe õpilase kohta koolile 138 eurot sulas.

Üldistades selle ühe kooli tulemust kogu Eestile järeldub, et õppeaasta jooksul on üldhariduskoolide sularahakäive 22,7 miljonit eurot. Sellele summale lisanduvad lasteaiad. Kui sellelt summalt tasutakse korrektselt kõik tööjõumaksud, peaks riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvesse laekuma aastas kokku 16,7 miljonit eurot. Või kui teenusepakkujad on ettevõtted, siis peaks sellelt summalt laekuma riigile ligi viis miljonit eurot käibemaksu.

Õpetajate streigi ära hoidnud palga alammäära tõstmine 1889 eurole oleks läinud riigile järgmisel aastal maksma 46 miljonit eurot.

Kindlasti ei saa teha järeldust, et koolide ja lasteaedade kogu sularahakäive toimub mustalt. Kuid vale on ka eeldada, et selle summa pealt on korrektselt kõik maksud tasutud.

Koolide omanikuks olevad omavalitsused või riik peaksid looma keskkonna, et laps saab käia koolis ja lasteaias nii, et tema vanemad ei pea sularahaga arveldama. Sellest muudatusest oleks rohkem kasu, kui peaminister Kaja Kallase neljapäeval valitsuse pressikonverentsil antud küüniliselt kõlanud soovitusest, et õpetajad peaksid käima mööda Eestit ringi ja veenma inimesi automaksu toetama.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.