Õpetajate ühendused juhivad tähelepanu kahele suurele probleemile: 1) üldhariduskooli aineõpetajate järelkasvus valitseb väga suur põud; 2) pädevad õpetajad lahkuvad õpetajatöölt.

Seetõttu töötavad koolis üha enam õppijatega inimesed, kellel erialane haridus puudub. Paralleel teisest valdkonnast: silmaarstina ja kirurgina töötavad inimesed, kes pole seda eriala omandanud. Näiteks silmaarstina töötab müürsepp. Seega ei pakuta õpilastele tervikuna kvaliteetset õpiruumi, mis on osa nende põhiõigustest, ning parimaid võimalusi arenguks. Löögi all on rahvastiku kvaliteet ning seeläbi riigi ja ühiskonna jätkusuutlikkus.

Järelkasvu nappusel on väga palju põhjuseid. Peamine on asjaolu, et pärast viit aastat õpinguid ülikoolis on praegune töötasu netopalgana 1400 eurot. Kuna magistriharidust omavatel spetsialistidel on võimalus oma pädevust tööturul müüa oluliselt kõrgema töötasu eest, siis isegi kutsumuse korral valitakse eneseteostus teises valdkonnas.

Järelkasvu põuda suurendab asjaolu, et suurema pädevusega õpetaja reeglina kõrgemat töötasu ei saa, sisuliselt ainuke võimalus suuremat töötasu teenida on teha lihtsalt rohkem tööd. Oma roll õpetajatöö atraktiivsusele on koolikultuuril, töö intensiivsusel, õppe personaliseerimise survel ning kaasaval haridusel. 

Miks õpetajad töölt lahkuvad?

Noored õpetajad lahkuvad pärast seda, kui ideaal asendub reaalsusega. Saadakse aru, et töötasu täiskohal töötamise eest ongi netotasuna 1400 eurot; saadakse aru, et linnas eluaseme ostmiseks pole võimalik pangalt laenu saada; saadakse aru, et kuigi ollakse magistriharidusega spetsialist, on teistes valdkondades töötasu kõrgem, puuduvad pädevuse kasvust lähtuv töötasu tõus ja karjäärimudel.

Kauem õpetajana töötanud õpetajad on muutunud efektiivsemaks, neil on aastate jooksul loodud rohkem isiklikke õppematerjale, ka metoodiline repertuaar on rikkalikum, oskus erinevaid situatsioone lahendada ja üle elada on suurem. Keskealised õpetajad lahkuvad koolist, sest alalisel ületunnitööl on suur mõju isiklikule pereelule: puudub kvaliteetne aeg elukaaslase ja lastega.

Kui õpetaja töötab igal nädalal 35 tunni asemel 55 tundi nädalas, siis tähendab see, et õpetaja töötab igal nädalal ka õhtuti ja nädalavahetusel. Kes õppeaasta jooksul töötab ja teenib vähem, see võtab endale lisatöö suvisel koolivaheajal.

Õpetajad, kelle vanus läheneb 60. eluaastale või on üle selle, ei kavanda enam karjääripööret. Eluase on olemas, lapsed on suured. Pensioniealistele õpetajatele pakub olulist palgalisa pension.

Sisuliselt põhinebki Eesti koolivõrk keskealistel ja eakatel õpetajatel, kes on õpetajakoolituse läbinud 1970. aastate lõpul ja 1980. aastatel. Nende lahkumist tööturult mõjutab eelkõige ootuste ja tööülesannete kasv õpetajatöös ning perekondlik otsus. Nemad lahkuvad, kui õpetajate isiklikel lastel on valmisolek panustada õpetajast ema ja/või isa majanduslikku toetamisesse, et nad saaksid jääda väljateenitud puhkusele ning panustada lastelaste arengusse vanavanematena.

Mis teeb olukorra lahendamise keeruliseks?

Puudub adekvaatne ülevaade, kui palju lõpetab igal aastal ülikooli õpetajakoolituse tudengeid, kellest pärast ülikooli lõpetamist saavad uued alustavad õpetajad koolivõrgus. Kättesaadav info näitab, et paljudes reaal- ja loodusteaduslikes ainetes on aineõpetaja järelkasv sisuliselt olematu.

Keskvõim tajub, et omavalitsus peaks koolivõrku enam ressurssi panustama. Omavalitsus ootab, et keskvalitsus suurendaks nende tulubaasi. Keskvõim manipuleerib õpetajate tööaja arvestamisega ning kuvab ühiskonda eksitavaid andmeid õpetajate töötasust.

Näiteks kõneldakse meedias õpetajate nominaalpalga, mitte reaalpalga tõusust, kõneldakse õpetajate keskmisest töötasust, mis tegelikkuses on saadud alalise ületöötamise eest. Samuti kõneldakse õpetajate töötasu arvestuslikust keskmisest, mis eeldab, et kogu diferentseerimisfondi raha makstakse kõigile õpetajatele töötasuks ühesuguselt välja. Seda raha kasutatakse tegelikkuses lisatööülesannete eest tasumisel, mille täitmiseks teevad õpetajad jällegi ületunnitööd. Samuti kasutatakse neid ressursse muudeks personalikuludeks.

Olukorra teevad veelgi segasemaks üha piinlikumaks muutuvad valed, mida tipp-poliitikud oma sõnavõttudes esitavad. On vale, et 2024. aastal on kavas tõsta üksnes õpetajate töötasu. Lisaks tõuseb igal aastal järgnevatel ametikohtadel töötavate inimeste töötasu: kantslerid, riiklik lepitaja, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, Eesti Panga nõukogu liikmed, kohtunikud, peaprokurör, riigikogu liikmed, riigikontrolör, õiguskantsler, ministrid jne. Õnneks tõuseb ka arstide töötasu.

Väärib esiletoomist, et 2022. aasta 1. aprillil tõusis peaministri töötasu seniselt 6768 eurolt 7303 eurole ehk 535 eurot, 2023. aasta 1. aprillil 7303 eurolt 8318 eurole ehk 1015 eurot. Seega oli juba üksnes sel aastal peaministri töötasu tõus 14 protsenti. 1. aprillil 2024 tõuseb peaministri töötasu jälle.

Olukorra lahendamine – õpetajate järelkasvu tagamine ning õpetajate töölt lahkumise peatamine – nõuab raha.

Esiteks on vaja korrastada koolivõrk, mida saab teha riik koostöös omavalitsustega. Teiseks on vaja mõtestada, kuidas toetada iga õppija arengut nii, et see oleks meie maksumaksjale jõukohane. Need kaks tegevust aitavad leida ressursse haridussüsteemi sees. Kui Euroopa Liidu toetus kaasava hariduse jõustamisele saab läbi, on surve eelarvele veelgi suurem.

Kindlasti on vaja suunata valdkonda lisarahastust. Alampalga tõus on vajalik selleks, et magistriharidusega spetsialistid kaaluksid üldse õpetajakutse valimist. Töötasu tõus, mis lähtub õpetaja pädevuse ja panuse kasvust, on vajalik, et noorest õpetajast kasvaks erakordne ja pädev õpetaja, kelle suurim panus on suurepärase õpiruumi pakkumine õppijale, toetamaks tema mitmekülgset arengut.