X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Toomas Artma: mida õpetajad tahavad?

Toomas Artma
Toomas Artma Autor/allikas: Janne Lass

Koolijuht Toomas Artma seletab lahti, miks on õpetajate keskmine tegelik palk pealtnäha kõrge ja mis ajab õpetajad streikima.

Novembri alguses toimunud haridustöötajate hoiatusstreik soovitud tulemuseni ei viinud. Vahepealse ajaga on valitsus andnud noortele selge sõnumi, et õpetajaks õppima minna ei ole mõtet. Sama sõnum on paradoksaalsel kombel aga ka Eesti Haridustöötajate Liidul. Esiteks, liidu eestkõneleja(te) hinnangul on Eesti koolis kõik halvasti ning teiseks indikaatoriks on 22. jaanuaril algava streigi sõnumiselgus. Ma kirjeldaks seda mõistega "ujuv eesmärk".

Kas lugeja suudaks kohe hoobilt öelda, miks õpetajad streigivad? Muidugi, iga lugeja oskab. Lihtsalt need vastused ja streikijate eesmärgid on väga erinevad. Kes streigib õpetajate järelkasvu nimel, kes palgatõusu eest, kes valitsuse vastu, kes valimislubaduste täitmata jätmise (valetamise) tõttu, kes väiksema koormuse nimel. Üks ei välista muidugi teist ja nii ongi see salat päris kirju.

Et segadus ei vaibuks, võtan koolijuhi pilguga läbi mõned teemad, millele püüan õpetajate streigi tuules valgust heita. Ja siis jääb muidugi teisele poole vari.

Palk

Alustame palgast. Kust tuleb õpetaja taskusse raha? Laias laastus riigilt ja omavalitsuselt, kuigi korrektne oleks öelda, et ainult riigilt. Peaminister Kaja Kallas kiidab omavalitsusi, mis maksvad lisaraha õpetajatele, et neil oleks natukenegi konkurentsivõimelisem palk. Paneme peaministri jutule subtiitrid: valitsus saab ka ise aru, et riigi palgatoetus omavalitsustele on lihtsalt liiga väike.

Riigipoolse alarahastamise tõttu tuleb omavalitsusel õpetajate palgalisaks maksta raha, mis tuleb kohaliku omavalitsuse elanikelt ja võiks minna hoopis noorsootöötajatele, kultuurile või rattateede rajamisse ja liikuvuse arendamisse. Mõnda aega aitab see tõesti õpetajate selle omavalitsuse koolis hoidmisele kaasa, aga mitte kauaks. Peaminister kiidab, et näiteks Viimsi, Saue ja Saku maksavad riiklikule palgatoetusele kena kopika lisaks ja seega oleks probleem justkui lahendatud.

Tuleme nüüd aga korraks järelkasvuprobleemi juurde. Õpetajaid jääb kiiremini mängust välja, kui neid juurde õpib. Ma tõesti ei usu, et sel kevadel Valgamaal või Jõgevamaal gümnaasiumit lõpetav noor seab selge sihiga sammud ülikooli õpetajaks õppima lihtsalt selle pärast, et Viimsi ja Saue vald maksavad riiklikule alammäärale midagi lisaks. No ei usu.

Kui riik üldiselt ei hooli, siis see ei päästa, et mõned omavalitsused oma jõududega õpetaja palgataseme üle lati kergitavad. Seega peaks riik õpetajate palgatoetust suurendama, et omavalitsus saaks rohkem panustada tugiteenustesse nii koolides kui ka väljaspool kooli. See annaks praegusele ja tulevasele õpetajale turvatunde, et nii tasu kui ka tugivõrgustik toetavad õpetajat.

Kui juba palgast rääkida, siis ei saa tähelepanuta jätta üldhariduskoolide õpetajate keskmist tasu. Pole midagi öelda, keskmine tasu on päris kõrge, pole justkui põhjust kurta. Selleni jõutakse aga kahel põhjusel.

Esimene põhjus. On terve hulk õpetajaid, kes soovivad endale normkoormusest oluliselt suuremat koormust, et saada suuremat tasu. Kui palga alammäär oleks kõrgem ja õpetaja saaks n-ö normkoormuse juures sama palga, mille ta saab praeu ülekoormuse juures, kas ta siis selle normkoormusega piirdub? Või tahab ta siis sellegipoolest suurema koormuse ja veelgi suurema töötasuga töötada? Vähemalt on see tema enda tahe ja valik.

Teine põhjus. Kas need õpetajad, kes põlevad läbi või kurdavad suure koormuse pärast, on selle ise valinud? Kas direktoril on lahendusi, et tunnid oleksid (kvaliteetselt) antud ja õpetajate koormused normaalsed? Ega ikka ole küll.

Toon lihtsa näite. Keskmine õpetaja tahab endale enne õppeaasta algust koormuseks 21 kontakttundi ja klassijuhatamist. Aga kuna 31. augustil on terve polk õpetajaid puudu, siis 1. septembriks on koolijuht ja õppejuht oma veenmisoskusega korraldanud nii, et sellel "ennastjuhtival" õpetajal on hoopis 26 tundi, klassijuhatamine, ainekoja eestvedamine, lisanduvad nii ehk naa asendustunnid ja ega siis konsultatsioonid ja järelevastamised saa ka ju jumala või põlishiie hooleks jääda.

Septembri lõpus on sellele lisandunud ka kaks õpiabitundi, sest kaasav haridus ei jäta kedagi kõrvale. Igaüks on kaasatud! Kõik see jääb muidugi ikka 35 nädalatunni sisse, tööaja hindamine on sedavõrd paindlik, sellel ärme aga praegu peatu. Ja koolivaheaegadel on ju vabu päevi küll. Kõige klassikalisem näide ennastjuhtivast õpetajast.

Ja nii see õpetaja keskmine palk muidugi kerkib kõrgustesse, mis Haridussilma ja linna- ning vallajuhtide silma särama paneb. Heleda leegiga võib põleda ka õpetaja silm, kuni keegi ütleb taas, et õpetaja töö pole ikka päris töö ja et tegelikult on Lätile lähemates valdades õpetajad roppu moodi ülemakstud. Tunduvalt üle valimislubaduse. Selline pealesurutud kõrge töötasu ei ole asi, millega riigimehed uhkeldama peaksid.

Üks tõsine probleem, mida koolijuhina veel näen, on pime standardpalk. Kas õpetaja palk ja õpetaja ametikohal koolis töötava kvalifikatsioonita inimese palk peavad olema samad? Praegu see nii on. Alammäär on alammäär, olenemata, kas õpetaja on haridusteaduste doktor ja pikaaegsete kogemustega õpetaja või esimese kursuse tudeng, kes pealegi ei saa kuidagi ülikooli lõpetatud suure tunnikoormuse tõttu, sest keegi peab ju need tunnid ära andma. Palk on kõigil sama.

Kvalifikatsiooniga õpetajaid on vähe. Järjest vähem. Kvalifikatsiooniga häid õpetajaid on väga vähe. Ja me ei hoia neid. Pigem vastupidi. Kuna neil on oskused ja kvalifikatsioon, siis langeb neile "au" saada enda tegevusraadiusesse kõik kaasava haridusega kaasnev, sest selles valdkonnas on nõuded rangemad ja kontroll kooli üle tugevam.

Kui eriklassides annab tunde ja teenuseid kvalifikatsioonita õpetaja, siis on see juba kangem rikkumine. Nii tulebki nendesse tundidesse "ennastjuhtivalt" minna kvalifikatsiooniga ja kogemustega õpetajal. Ja mõne aja pärast juhivadki nad ennast koolist üldse ära. Kuskile n-ö päris tööle, nagu ühe hiljuti loodud erakonna juhatuse liige võrdleb õpetaja ametit teiste ametitega.

Tulevik

Milline on üldhariduskoolide tulevik? Pealesunnitult suureneva koormuse ning karjäärimudeli puudumise tõttu õpetajaks õppima eriti ei minda. Isegi kui minnakse, siis paratamatult kaela vajuva töökoormuse kõrvalt õpinguid lõpetada ei jõua ja seega pole senist poliitikat jätkates tulevik lootustandev.

Tegelikult on õpetaja töö äärmiselt huvitav, hing on hoitud, süda on õnne tihkelt täis ja loovus ning loomingulisus hoiavad meeled erksad. Koos suvevaheajaga on tegemist maailma parima ametiga. Kui saaks veel koormuste, karjääriredeli ja palgateema ka kuidagi järjele.

Õpetaja töötasu ja karjäärimudel peavad olema sedavõrd motiveerivad, et õpetaja ametikohale tekib konkurents. Raha on vaja juurde, aga mitte tuimalt, vaid läbimõeldud karjäärimudeliga. See tagab õpetaja ameti kõrge maine, kvaliteetse hariduse ja inimliku töökoormuse. Kvaliteetne haridus on selges seoses ühiskonna arengu ja SKP tõusuga. Kas selle eelduseks oleva õpetajate palgafondi suurendamine on eesti rahvale kulu või investeering? Mida arvab valitsus?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: