Koalitsioonilepingus on valitsusse kuuluvad erakonnad lubanud, et aastatel 2023-2027 on eesmärk tõsta nelja aastaga õpetajate palk 120 protsendile keskmisest palgast. 6. novembri "Terevisiooni" saates kinnitas aga haridusminister Kristina Kallase antud intervjuu jätkuvalt, et valitsus ei suuda oma lubadust täita.

Nii omavalitsustele kui ka haridustöötajatele on selge, et isegi siis, kui ministri lubatud õpetaja töötasu alammäära kasv ca 1,8 protsenti ja õpetajate palgatoetuse diferentseerimise osa kasv 2,5 protsenti järgmisel aastal teoks saavad, siis õpetajate keskmise palga osakaal võrreldes prognoositava eesti keskmise palgaga mitte ei parane, vaid halveneb.

Paraku puudub ministril julgus seda tunnistada ning vastutuse võtmise asemel on lihtsam näidata näpuga kohalike omavalitsuste suunas. Näiteks väitis Kallas "Terevisioonile" antud intervjuus, et õpetajate töötüli puudutavad läbirääkimised on viibinud selle tõttu, et pole kokkulepet omavalitsustega ja et seadus kohustab neid kollektiivlepingu üle läbi rääkima. Ministri ootus on kollektiivläbirääkimistel lausa nii suur, et soovib koolipidajatega kokku leppida töötasu kasvus aastateks 2025-2027.

Eesti Haridustöötajate Liit on pöördunud töötüli lahendamisel valitsuse ning haridus- ja teadusministeeriumi, mitte omavalitsuste poole. Ei ole mõtet avalikkusele väita, et omavalitsuste roll palgakasvu läbirääkimistel on määrava tähtsusega, see ei vasta tõele.

Omavalitsused saavad töötüli lahendamisel seadusest tulenevat rolli täita, kui valitsus oma lubadusi täidab ja riigieelarvest raha õpetajate palgakasvuks eraldab. Kas minister kujutab tõesti ette, et Tartu linna volitatud esindajal on võimalik kokku leppida Tartu linna õpetajate palgakasvus järgnevaks kolmeks aastaks teadmata, kui palju riigieelarvest õpetaja palgakasvuks lisaraha Tartu linnale eraldatakse? Läbi rääkida saab see, kelle käes on rahakott.

Oleme ministrilt korduvalt kuulnud kriitikat omavalitsuste suunal, et kogu õpetaja palgaraha ei jõua õpetajateni. See ei ole andmepõhiselt tõendatav ning etteheited koolivõrgu korrastamata jätmises ei ole siirad.

Riigi raamatupidamise andmed 2022. aastast näitavad, et omavalitsused on panustanud riigi antud õpetaja palgatoetusele lisaks ca seitse protsenti (veidi enam kui 16 miljonit eurot), kasutades selleks nii omavalitsusele laekuva üksikisiku tulumaksu kui ka riigieelarvest antud täiendavat raha. Jah, osas omavalitsustes on vajalik ka koolivõrgu korrastamine, aga nendegi muudatuste rakendamisel ei ole omavalitsused märganud ministri tuge, vaid pigem vastutöötamist.

Omavalitsused jõuaksid otsusteni oluliselt kiiremini, kui minister oma volitusi ei ületaks, omavalitsuste autonoomsusse ei sekkuks ning valmistaks koostöös omavalitsustega valitsusele ja riigikogule ette strateegilise tähtsusega seaduseelnõu muudatused, mis riigi ja omavalitsuste vastutust ja finantseerimissüsteemi korrastaks.

Eesti Linnade ja Valdade Liidu ning valitsuskomisjoni eelarveläbirääkimistel on omavalitsused selgelt välja öelnud, et keskhariduse vastutuse selgus, finantseerimise kokkulepped ning põhihariduse rahastamine kohaliku omavalitsuse tulubaasi osana on sammud, milles oodatakse ministrilt konkreetsed tegusid.

Seni, kuni omavalitsustele ei ole antud finantsgarantiid, et õpetajate palgakasvuks on riigieelarves raha olemas, tuleb haridusministril lähtuda põhikooli-ja gümnaasiumiseaduses (§ 76. Õpetaja töötasu alammäär lõige 3) kirja pandud seadusesättest: kui õpetajate töötasu alammäära kokkulepet ei saavutata, kehtestab õpetaja töötasu alammäära valitsus oma määrusega. Sellest seadusesättest on lähtunud kõik eelnevad haridusministrid ja valitsused, kes on õpetajate palgakasvu lubadust suutnud ka ilma kollektiivlepingut sõlmimata täita.

Haridusministri põgenemine õpetajate palgakasvu probleemide eest ainult suurendab vahemaad nii omavalitsustega koostöös kui ka valitsuse lubaduste ja tegelike tegude täitmises. Koalitsioonilepingus kokku lepitud lubaduste täitmises saavad omavalitsused vastutuse võtta, kui riigieelarvesse on õpetajate töötasu kasvuks lisaraha planeeritud.