X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Sirli Peepson: ükskõik milline amet, aga mitte õpetaja

Sirli Peepson
Sirli Peepson Autor/allikas: Erakogu

Tehes õpetajatööd hingega saavad palgaga rahul olla need, kes teevad ületunde või muid projekte, kust tuleb lisaraha, või need, kel on rahast ükskõik, sest sissetulek koolitööst ei ole elamiseks peamine allikas, kirjutab Sirli Peepson.

Olen (hingelt) õpetaja. Soovisin saada õpetajaks sellest ajast peale, kui end mäletan. Õppisingi õpetajaks. Kui vanemad kolleegid küsisid esimesel tööaastal, miks ma seda tööd teen, andsin oma naiivsuses vastuse, et missioonist.

Vaevalt olin diplomi kätte saanud, kaks ja pool aastat õpetajana töötanud, kui sain aru, et see ei sobi mulle. Ma põlesin läbi. Võib ka öelda, et kukkusin läbi. Missioon oli unustatud. Kolmanda aasta lõpuks olin vähemakstud ja psühholoogiliste probleemidega läbipõlemissündroomiga õpetaja, keda ülemused manipuleerisid "veel üheks aastaks" jääma. Ma ei jäänud.

Ma ei jaksanud olla õpetaja, kasvataja, sotsiaaltöötaja, politsei, psühholoog, mõnikord ka ema ja sõber lastele. Ma tundsin, et see töö võtab minult liiga palju. Olin seisus, et ükskõik miline amet, aga mitte õpetaja. Lootsin, et äkki R-Kioskisse ikka kõlban. 

Juhuslikult sattusin suhtekorraldajaks. Hakkasin tegelema ettevõtete mainega. Mitte et oleksin üle makstud, kuid sain kiirelt aru, et raha, mille teenisin (pooleteistkoormuselise) tunniandmisega ei saa kunagi olema selline, mille olen võimeline teenima mainekujundajana. Rääkimata sellest, et saavutasin tulemusi oluliselt väiksema stressiga. 

Kui keegi nüüd, ligi kakskümmend aastat hiljem küsib, kas läheksin õpetajaks tagasi, vastan tavaliselt, et jah, miks mitte, kui koormus oleks poole väiksem ja palk sealjuures kaks korda suurem. Umbes nii, nagu teenivad ja panustavad need õpetajad, kelle riik on saatnud välismaale Eesti lapsi õpetama. Nii jõuaks panustada, jõuaks säilitada vaimse ja füüsilise tervise ja ehk isegi naudiks seda tööd.

Räägime hoopis austusest

Õnneks andis kolm aastat klassi ees mulle ka austuse ja alandlikkuse õpetajate vastu. Kõik, kes õpetajatööd teevad, on väärt lugupidamist. Kõik, kes seda hästi teevad, on väärt ülemaksmist, kinnimaksmist, ülekuldamist. Kõik need, kes räägivad, kuidas õpetaja ei teenigi ju nii vähe, mingu seisku ise klassi ees. Ja ma ei mõtle külalistunde ega isegi pooleaastast külalislektoriks olemist. Vaid nädalast nädalasse tunniandmist, vähemalt 24-25 kontakttundi nädalas. Näiteks põhikoolis.

See kõik tähendab tundide ette valmistamist, õppekavade ja -materjalide tegemist ja muud tehnilist ning ka administratiivset tööd, õpilaste tööde ja tegemiste tagasisidestamist, laste ja nende muredega tegelemist, hindamist, järelevastamisi, konsultatsioone, tööde parandamist (näiteks ühe nädalavahetusega kolme klassikomplekti pikemate tööde lugemist), vanematega suhtlemist, lisaks laste isiklike ja intiimsete probleemide kuulamist, empaatiline olemist, ka positiivne olemist, uudsete õppelahenduste väljatöötamist, uurimistööde juhendamist, enda kursis hoidmist valdkonnaga, mis tähendab näiteks raamatute ostmist, kultuuriliselt aktiivne olemist.

Kui juhtud suurepärase sajaeurose lisasissetuleku eest ka klassijuhataja olema, siis lisandub kõigele eelnevale ka puudumistega tegelemine, arenguvestluste pidamine, järeleaitaja, sotsiaaltöötaja jmt funktsiooni täitmine mitmekümnele lapsele, käitumis- ja õpiraskuste probleemidega tegelemine, vanemate e-kirjade laviini alla sattumine, klassiekskursioonide korraldamine, nendel vabast ajast käimine... See nimekiri on lõputu.

Tehes õpetajatööd hingega, saavad palgaga rahul olla need, kes teevad ületunde või muid projekte, kust tuleb lisaraha, või need, kel on rahast ükskõik, sest sissetulek koolitööst ei ole elamiseks peamine allikas.

Ja räägime õpetajatest head

Praeguses töös olen koostanud riigile pakkumist, millega sooviti teha mainekujunduskampaaniat õpetajaameti väärtuse tõstmiseks. Koostasin pakkumise, milles andsin küll ka professionaalset nõu ja pakkusin välja ideid mainekujunduseks, kuid läbivalt kirjutasin, et maine peamine komponent on ikkagi väärtustamine ja üks väärtustamise esimesi väljendusi on palk. (Ei pea vist lisama, et me tookord ei võitnud hanget.)

Jah, võime rääkida laste siirast tänust ja säravatest silmadest, aga õpetaja vajab ka kodu, tahab teatris, trennis ja kinos käia, mõnikord reisida ning ta tahab ja ka peab ilusasti riides käima.

Need materiaalsed väärtused ja seegi, milline välja näed, millise autoga sõidad, on osa mainest! Muidugi ei saa see olla võistlus, kellel on uhkem auto, kas vanematel või õpetajal, aga see ei saa olla ka konstantne alaväärsustunne, mis väljendub kahjuks tihti ka laste põlguses ja üleolekus.

Kommunikatsiooni grand old mani Raul Rebase käsitluses on maine sinu teod pluss see, mida teised sust räägivad (ka selja taga). Sellest lähtuvalt võiksid olla õpetajad ühel pulgal juristide ja arstidega – neist ja nende tasudest keegi enam ammu halba ei räägi. Me teame, et arstid ja juristid on palju õppinud, targad ja head palka väärt. Mulle jääb arusaamatuks, et kui hea juristi või arsti kätte oma probleeme usaldades oleme nõus palju maksma, siis miks me ei ole nõus maksma hästi oma laste teadmiste, väärtuste ja oskuste eest?

Maine indikaatoriks sobib üsna hästi ka gümnaasiumilõpetajate erialade valik. Kas olete kuulnud, et pedagoogikaerialade konkurss ühele kohale oleks võrreldav õigusteaduse, informaatika või majandusega seotud erialadele. (Ehk alushariduse pedagoogika välja arvata, aga nendega ongi natuke teine lugu ka.)

Tublidest arvutajatest ja analüütikutest ei saa õpetajaid, vaid finantsistid või insenerid. Küll aga saavad tublidest läbipõlenud õpetajatest iga eraettevõtja unistuste töötajad: tänulikud ja vähenõudlikud tööhobused, sest töö on nii lihtne ja palk nii hea.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: