Riigikontroll juhtis eelmisel nädalal avaldatud aruandes tähelepanu, et aastal 2030 võib Eestis puudu jääda juhitavatest elektri tootmisvõimsustest, mida muuhulgas on vaja ka elektrivõrgusageduse hoidmiseks. ETV "Esimeses stuudios" tõi kliimaminister Kristen Michal (RE) ühe lahendusena esile, et riigile kuuluva Eesti Energia kavandavat vesinikku ja gaasi kütusena kasutavat uut elektrijaama. Miks Eesti Energia ise ei ole varem sellest uue elektrijaama kavandamisest ajakirjanduse kaudu rääkinud?

Oleme ausad, eks on palju teemasid, millest rääkida ja see aeg on olnud ka lühike. Kõikidest teemadest korraga ei jõua rääkida. Samas kui me näeme, kui palju energiavaldkonnas toimub muutusi, siis oleme ka konkurentsiolukorras. Eks see on ka see põhjus, et meil on erinevaid plaane, erinevaid mõtteid ja arendusi, kuidas energiamajandust Eestis teha paremaks. Aga tänu sellele riigikontrolli raportile see info meie poolt tuli ka välja. Ta tuli küll läbi poliitikute, aga meil on koostöö, nii rahandusministeeriumi kui ka kliimaministeeriumiga.

Neljapäeval oli Eesti Energia võimalik investeering uue juhitava tootmisvõimsuse rajamiseks arutelul ka valitsuse kabinetiistungil, kuhu ka teid oli kutsutud osalema. Kas uue elektrijaama rajamine või mitterajamine Eestisse Eesti Energia poolt on poliitiline otsus? Viimane juhitav elektrijaam - Auvere elektrijaam - rajati selgelt poliitilise otsusena. Isegi toonane Eesti Energia juht Sandor Liive oli selle elektrijaama ehitamise vastu, aga poliitikud otsustasid, et ehitame selle uue elektrijaama. Kas nüüd tuleb uue elektrijaama ehitamise küsimus jälle poliitilise otsusena?

Ma usun, et ei tule. Elektrijaama otsus on äriline ettevõtte otsus ja täna ta lihtsalt sobib konteksti. Minu ülesanne oli valitsuses tutvustada varustuskindluse seisukohast meie plaane. Plaane oli ka erinevaid, rääkisime näiteks elektriauto laadimistaristu investeeringutest ja vaatasime ettevõtte seisukohalt üle kriitilise infrastruktuuri, mis on varustuskindluse suurendamine, salvestusvõimsuste lisamine ja ka Narva soojuse ja Narva küttelahenduste tulevikuplaanid. See oli pigem plaanide ülevaatamine, plaanide tutvustamine ja arutelu. Seal ei olnud tegemist otsustamisega. Elektrijaama ja ka tuleviku salvestusvõimsuste rajamine on ettevõtte äriline otsus, milles me lähtume puhtalt majanduslikest kaalutlustest.

Kuidas teie mõtteid valitsuse liikmete poolt vastu võeti?

Eks prioriteedid ja arvamused on erinevad. Me oleme demokraatlikus riigis, on igasuguseid erinevaid seisukohti, neid on palju. Loomulikult on tegemist ka tehnoloogiliselt tulevikku vaatava otsusega. Alati tulevik ju enne, kui ta ei ole käega katsutav ja kätte jõudnud, on ebaselge. Neid küsimusi oli päris palju. Püüdsin anda ammendavaid vastuseid nendele küsimustele ja selgitasin ka suuremat pilti, milline on Eesti Energia tuleviku energiatootmise lahendus. Meil on CO2 emiteerimise piirangud, me peame lähtuma sellest, et need ei kao kuhugi. Meie põhiline teema oli see, et milline tehnoloogia ja millised valikud 10 aasta perspektiivis oleksid need, mis annaksid Eesti riigile kindluse.

Selline ideoloogiline valik, hästi üldisel tasandil valik on ju see, kas üldse riigile kuuluv ettevõte peaks tegelema uute tootmisvõimsuste rajamisega või see peaks olema pigem turupõhine, konkurentsile avatud, riik ei peaks sinna kapitali omalt poolt lisama, et katsetada seda, et ehk tekivad need uued jaamad ikkagi erainvesteeringutena? Äkki riik üldse ei peakski sellega tegelema? Kas selline mõte ka neljapäeval arutelust läbi käis?

Loomulikult. Sõna riigikapitalism ju omab teatud tähendust. Samas kui me vaatame, siis Eesti Energia, välja arvatud Elektrilevi osas, toimib avatud konkurentsi turul ja ta on toiminud seda viimased 10 kuni 15 aastat, kui elektriturg on avatud. Selles osas ei ole küsimust, et turg ei töötaks. Me näeme Eesti Energia kontserni tütarettevõtte Enefit Greeni taastuvenergia investeeringuid, me teeme neid Eestist ka väljapoole, see on väga selgelt äriline ettevõtmine.

Eesti Energia omaniku ootuses seisab see, et me peame omanikule tootma dividendi ehk tulusust. See läheb riigieelarvesse ja see eesmärk on kindlasti fookuses. See eesmärk on ka nii elektritootmise, energiateenustega, me teeme seda jae-ettevõtte äri Eestis, Lätis, Soomes, Leedus, Poolas ja see on järjest kasvanud segment. See toodab meile tulemust, ettevõttele tulu ja selle arvelt me võime maksta riigile dividendi.

Kui me vaatame teistpidi, et mis on meie võimekus ja kuidas energiatootmise valdkonnas astuda järgmisi samme, siis me oleme siin oluline turumängija, me toimime avatud ja konkurentsivõimelisel turul ja ka selles osas ma ei näe probleeme, pigem on see tervistav. Näeme ka täna uudiseid salvestuslahenduste tulemisest ja meie pikem vaade vesinikumaailma on see, et kui CO2 neutraalselt neid tegevusi teha, siis see on tulevikukindel ja see tagab riigile energiavarustuskindlust paremini, kui täna on seda tehtud.

Aga räägime sellest võimalikust uue juhitava võimsuse loomisest, mille puudusele juhtis tähelepanu ka riigikontroll. Kirjeldage palun, millise või milliste reguleeritavate ehk siis juhitavate elektri tootmisvõimsuste rajamist Eesti Energia kaalub või analüüsib?

Võib-olla astun väikse sammu tagasi. Meie vedelkütuste tehase ja keemiatööstuse tehase ehitusloa peatamine oli väga paljuski põhjendatud CO2 emissioonidega aastast 2035. Eesti Energia energiatootmise teekaardil on kindel seisukoht, et aastaks 2045 me oleme tervikuna oma tegevuses CO2 neutraalne. Aga elektritootmises juba aastal 2030, 2035 me peame olema CO2 emissioonides nullis.

Millised on valikud energia tootmisel? Loomulikult taastuvenergia. Kui minna juhitavate elektrivõimsuste juurde, siis tegelikult väga palju valikuid ei ole. Ma viitan siin sellele, et Los Angelese piirkonnas on tehtud samuti väga palju analüüse, et millised on need salvestusvõimsused, millised on tootmisvõimsused ja selle valiku põhjal on jõutud tulemuseni, et ega meil vesinikupõhise elektrijaama alternatiive täna ei ole. Ja see on ka meie valikus täna. Me vaatame väga selgelt neid samme, neid tehnoloogiaid. Loomulikult tehnoloogia on arengus. Täna see tehnoloogia ei ole veel 100 protsenti vesiniku võimekas, aga see on see, kuhu sihitakse.

Täna on hübriidlahendus, kus on kuni 90 protsenti vesinikku võimalik turbiinis kasutada, ülejäänud on kas biometaan, metaan, maagaas. See tähendab seda, et alternatiivid seal on. See tähendab, et meil on võimalik kiiresti liikuda tulevikulahendusele, aga meie eesmärk on Eestis kasutusele võtta sajaprotsendiline vesinikuturbiin ja rakendada seda vesinikumajanduses tekkivat soojust ka meie linnade ja asulate kütmiseks.

Kui võimast juhitavat elektrijaama või elektrijaamasid te kavandate?

Me lähtume praktilisest vajadusest ja võimalustest, arvestame tänast tehnoloogilist seisukohta. Me räägime täna 100 megavati suurusest elektrivõimsusest ja umbes 60 megavati suurusest soojusvõimsusest. See on esimene samm. Aga me sihime veidi suuremalt. See, kuhu me sihime, võiks olla kuskil 300 megavatti. See tagab meile juhitava ja kiire energiatootmise süsteemiteenuste turule. Ja teistpidi vesinikumajanduse kaudu me saame ka pikemaajalise salvestuse, mis on energia varustuskindluse seisukohalt väga oluline samm. Täna paremaid käegakatsutavaid lahendusi ei ole.

Kas üks 300 megavatine jaam või kolm 100 megavatist jaama?

Vaadates tehnoloogia arengut, siis mõistlik oleks minna samm-sammulise lähenemisega. Me teeme täna ühe 100 megavatise sammu ära ja siis hiljem on võimalik otsustada, et kas me teeme kaks juurde või teeme ühe 200 megavatise jaama veel juurde. See on lähiaastate arengute küsimus.

Millistest asukohtadest me räägime?

Me vaatame täna asukohana Narva linna ja meie Balti soojuselektrijaama kinnistul, kus on ka tööstuspark, kus on meil elektriauru tootmisvajadus, sinna tulevad ka tehased. Ja kui vaadata vesiniku vajadust tööstusele, siis on ka potentsiaal selle tööstuse arenemisele ja otse vesiniku tootmise seisukohalt on seda mõistlik teha.

Kui palju üks 100 megavatise tootmisvõimsusega vesinikku kasutav elektrijaam maksaks?

See investeering on suurusjärgus 1,25 miljonit eurot megavati kohta, see on selline rusikareegel. Loomulikult on selles lahenduses projektipõhiselt väga palju detaile.

Kust see vesinik tuleb, mida te hakkaksite kasutama? Ja kas see on rohevesinik ja mis see vesinik maksab?

See on rohevesinik, kui me räägime vesiniku tootmisest elektrolüüseritega. Me ehitame ka vastavalt elektrolüüserite võimekuse, mis odava elektri ajal töötab salvestusena ning aitab ka tuuleenergia ja taastuvenergia lahendusi ülekoormuse ajal kompenseerida. Teistpidi, elektrolüüser ise toodab ka sooja, mida on mõistlik kasutada ka elamute kütteks jahedamal perioodil või siis sooja vee loomiseks. Mis ta maksab? Täna on erinevad hinnaprognoosid. Usutakse, et me jõuame konkurentsivõimelise hinnani aastaks 2027 või 2030. See on umbes see aeg, millal ka jaam valmis saab. Seega areng on kiire.

Teistpidi, kui me võtame Eesti Energia tegevusportfelli, siis meil on keemiatööstuse poole pealt tekkimas uttegaas. Uttegaas on väga hea lähteallikas vesiniku tootmisele. Ehk meie portfellis saab olema ka niinimetatud sinivesinikku, mida me plaanime samuti kasutada energia tootmisel. Nii et meil on mitmed vesiniku tootmise lähteallikad. Ja kui vaadata Eesti Energia tervikportfelli liikumist keemiatööstuse suunas, siis on meil väga hea lähtepositsioon vesiniku valdkonna ja energia salvestuse ja tootmise seisukohalt.

Meil on mitmed vesiniku tootmise sisendid, mitte ainult elektrolüüseritel põhinev, vaid ka keemiatööstuse lähteainena. See on see, mida me suudame pakkuda Eesti tuleviku tööstusettevõtetele vesiniku poole pealt, kui ka energia varustuskindluse ja salvestuste tagamiseks pikas perspektiivis.

Vesiniku kui energiakandja hind on sundinud paljusid energeetikaeksperte olema skeptilised. Kui palju hakkab maksma vesiniku elektrijaamas toodetud elektri üks megavatt-tund?

Saab olema kindlasti odavam kui põlevkivielektrijaamas toodetud vesiniku megavatt-tund.

Kas see on piisav selleks, et olla konkurentsivõimeline? Fermi energia reklaamib, et nemad hakkavad tuumajaamast müüma 50 eurot megavatt-tund. Kui palju selles võrdluses vesinikujaamas toodetud megavatt-tund maksab?

Sihime soojusturgu, sihime elektriturgu, nii et selles osas ma täpset numbrit ei tahaks välja tuua. Aga kindlasti on see hind 50 ja 100 euro megavatt-tunni vahel.

Elering on rääkinud, et plaanib, analüüsib võimalike hangete korraldamist nii kiirete reservide hankimiseks kui ka päris uue tootmisvõimsuse turule toomise motiveerimiseks. Kas teie investeerimisotsus sõltub ka sellest, milline on Eleringi hangete disain?

Jah, kindlasti. Võrreldes ülejäänud maailmaga, oleme me nende süsteemiteenuste turu avamisega mõnevõrra hiljaks jäänud. Eesti võiks olla turupõhise majanduse lipulaev, me oleme nii väike. Selles osas loomulikult on meil ootused suured. Me oleme vaadanud maailma praktikaid ja see on osa meie investeerimisplaanist ja seda turgu me väga selgelt sihime ka selle tehnoloogilise lahendusega. See on kõige modernsem, kõige paremini sobivam lahendus sellisele turule.

Aga kas turupõhiselt, ilma mõnele toetusskeemile kvalifitseerumata, ilma nende kiirete reservide turu loomiseta, selle uue elektrijaama loomine oleks võimatu?

Ma ei nimetaks süsteemiteenuseid toetuseks, süsteemiteenused on elektrisüsteemi ülal hoidmiseks vajalikud, see on kõikides riikides. Ja kui vaadata täna meie energia tootmisportfelli, siis süsteemiteenused on oluline osa turust, kuhu me sihime ka oma investeeringuid. Nii et see on normaalne turu osa.

Kindlasti, kuhu me vaatame toetusskeeme ja hoiame silmad lahti ka Euroopa Liidu suunas, on vesiniku tootmise ja salvestamise toetused. See on kindlasti, kuhu me sihime toetusi, aga see jaam kasutab vesinikku, seal me ei oota toetusi. Aga vesiniku toetusmeetmed ja see poliitika on selle aasta lõpus ka Euroopa Liidus avanemisel ja see on ka üks valdkond, kus me hoiame ennast väga hästi kursis, et vaadata vesiniku tootmisvõimekust tulevikust, et milliste võimalike toetusprojektidega ka seda Eestis arendada.

Elering ise on ju tunnistanud, et nad ei näe praegu, et enne aastat 2037 keegi uut juhitavat tootmisvõimsust Eestis rajaks turupõhiselt ja nad ise nüüd ka kaaluvad uue juhitava tootmisvõimsuse rajamiseks mingisuguse toetusskeemi väljatöötamist.

Pigem nad püüavad seda turgu avada. Kui sul ei ole teada, milline on su investeerimiskeskkond, millised on su võimalikud tuluallikad, siis ei tee keegi investeeringuid ja sellepärast on oluline avada need süsteemiteenuste turud, panna reeglid paika ja siis ka investorid hakkavad tööle.

Miks turupõhiselt ettevõtted, ka eraettevõtted, ei tule Eestis välja sellega, et hakkame rajama uut juhitavat elektrijaama, mis näiteks tipukoormuse kataks?

Ma ei ole nii kindel selles, et nad ei tule. Seni ei ole tulnud, aga seni ei ole ka seda turgu avatud. Me täna liigume desünkroniseerimisega selle turu avamisele lähedale.

Nii et võib oodata ka konkurentsi?

Kindlasti. Konkurents on väga selgelt olemas. Pigem on küsimus see, et me plaanime liiga väikest võimsust siia turule, siia turule mahub rohkem. Nii nagu Elering ütleb, et siia turule mahub 300 kuni 400 megavatti sellist võimsust vabalt.

Juba aastal 2021 kirjutas Elering varustuskindluse aruandes, et 2025. aasta vaates võib turul olla ruumi veel täiendavale gaasijaamale.

Aga me ei plaani gaasijaama teha, me plaanime teha vesinikujaama. Gaas on vaheetapp. Gaasi süsinikuemissioon ei ole null ja selle tõttu me gaasijaama ei plaani. Ma usun, et turul on kindlasti ettevõtjad, kes plaanivad gaasijaama. Räägitakse biometaanist, mida toodetakse Eestis. See on väga positiivne areng, aga see ei ole CO2 neutraalne tegevus. Ka meie oma jaamaga suudame kasutada biometaani, kohalikku toorainet, kasutada seda ka energia tootmisel, aga me sihime vesinikku.

Aga miks Eesti Energia biometaani nii olulisena ei näe, kui võib-olla mõnes prognoosis või teekaardis on ette nähtud rohetiigri taastuvenergia teekaart ja seal mainitakse näiteks, et Eesti energiaportfellis võiks näiteks olla 250 megavati ulatuses biometaanil töötav gaasielektrijaam tiputarbimise katmiseks. Miks Eesti Energia ei kavanda sellist biometaani jaama tiputarbimise katmiseks?

Meie plaanitav energiatootmislahendus on gaasiturbiin, mis lõppkokkuvõttes tarbib vesinikku. Me suudame tarbida tavalist maagaasi, biometaani, see kõik sobib sinna. Selles mõttes me teeme seda, aga me vaatame kaugemale, ehk meie investeering on mõnevõrra kallim tänu sellele, et 30 aastat peaks jaam turul olema. Ja kui me vaatame täna õlitehase ja meie vedelkütuse tehase seisu, siis põhiline etteheide oli nendele suurtele tootmisüksustele, et see on CO2 emissioon. Ja tänasel päeval investeerida CO2 emiteerivasse tehnoloogiasse ainult - kas siis puiduhakkesse, kas siis gaasijaama - sellest ei piisa. Selle aja aken on liiga lühike, selle tõttu on vesinik toodud sinna juurde. Vaadates seda emissioonide, siis ka jäätmete seisukohast on mõistlik minna puhtale tehnoloogiale tulevikus üle. See on see, mida me soovime ja see on see, mis motiveerib meie investeerimisotsust.

Nii kodutarbijaid kui ka ettevõtjaid ja potentsiaalseid investoreid huvitab ikkagi pikaajaline Eesti elektri hinna prognoos. Ja praegu meie konkurentsiolukord võrreldes Soome ja Rootsiga on kehvem, me näeme, et elektri hind Eestis on mitu korda kõrgem kui Soomes või Rootsis. Tõsi, Euroopas on riike, kus elektri hind on meistki veel kõrgem, aga meie lähimad konkurendid on ikkagi lähedal asuvad Soome ja Rootsi. Millisest elektrihinna prognoosist teie lähtute ja millal võiks ikkagi enam-vähem jõuda samasse suurusjärku, kui me räägime aasta keskmisest elektri börsihinnast? Millal võiks võrdsustada elektri hind Eestis ja Soomes?

Täpset vastust ma ei tea. Täna elektri hinnad Baltikumis ja Skandinaavias on võrdsed. Järelikult suure tarbimise korral neid odavaid ressursse, mida Skandinaavia naudib, ehk hüdroenergia, mis seda alla viib, ei jätku. Ja kõik muud energiakandjad või energiaallikad tänasel päeval vaadates investeeringuid meie taastuvenergiasse, tuuleenergiasse, päikeseenergiasse annavad meile umbes 60 või 70 eurose hinna megavati eest. Alla selle täna tootmisvõimsusi rajada on puhtvõimatu. Õnnelikud on need riigid, kellel on hüdroenergia täna portfellis.

Rääkides tuumaenergiast, siis Rootsi valitsus otsustas laiendada oma tuumaenergia portfelli seoses tarbimise kasvuga. Ma olen tuumaenergia suhtes positiivne, kui see portfellis on olemas. Rootsi teeb seda väga suurelt. Tuumaenergia ei ole ka odav, kui vaadata investeeringuna, ka tuumaenergia ei suuda selliseid hindu tagada, kui vaadata tervet tuumaenergia ketti. Tuumaenergial on üks suur kulukas komponent, mida tihtipeale jäetakse arvestamata. See on jäätmete ladestamine ja hilisem hoidmine. Kui see hinna sisse arvutada, siis ta on konkurentsivõimeline kõikide muude investeeringutega, kaasa arvatud ka selle vesiniku turbiiniga.

Mis aitaks Eesti elektri hinna viia sarnaseks Soome elektri hinnaga? On see suur investeering kaablisse Estlink-3? Räägitakse miljardist. Või oleks lahendus ikkagi seesama miljard uute elektri tootmisvõimsuste rajamiseks Eestis investeerida?

Meil peaks olema tasakaalus portfell, see on kõige tähtsam. Me peame jätkama investeeringutega taastuvenergiasse, tuulde, päikeseenergia tootmislahendustesse, aga samal ajal peab olema meil ka tasakaalustuspunkte. Me ei saa ainult välisühenduste peale jätta seda.

Kuhu teie raha paneksite? Kui teie käes oleks see miljard ja oleks valida, kas ehitada Estlink-3 või ehitada Eestisse tootmisvõimsuseid?

Kindlasti tuleb ühendustesse investeerida. Ühenduste puudus on kindlasti kriitiline probleem. Ühendused tagavad energiavoogude liikumise üle piiride ja paratamatult tarbimise ja tootmise balanss ühes riigis tagada on keerulisem kui seda suurema grupi peale kokku. Samal ajal tuleb juurde ehitada taastuvenergia tootmisvõimsusi ja ka juhitavad tootmisvõimsusi. Aga nagu ma enne ütlesin, siis enamuste täna investeeritavate tootmisvõimsuste energia omahind on umbes 60 kuni 80 eurot megavati kohta. Loomulikult võime arvestada riiklike toetustega. Kui me võtame selle riikliku toetuse sinna peale, 30 eurot megavati kohta, siis hind langeb kuskil 50 peale. Paratamatult toetused on fikseeritud perioodiga. Kui toetused ära kaovad, siis energiatootmise hinnad tõusevad taas sinna kulupõhisele tasemele.

Auvere põlevkivielektrijaam on kriitikutel ikka hambus olnud. Nad on öelnud, et Auvere elektrijaam ei ole juhitav, sellepärast et kui ka graafikud ette võtta, siis väga pikad nädalad või lausa kuud on ta üldse tööst väljas olnud rikete tõttu. Põhjus on olnud juba ehituse ajal sinna paigaldatud soojusvahetid, mis on hästi palju rikkeid põhjustanud. Eesti Energia on nüüd neid soojusvaheteid järjest välja vahetanud. Kuhu te sellega jõudnud olete? Kas Auvere nüüd on muutunud või muutumas ka päriselt juhitavaks elektrijaamaks?

Auvere on juhitav elektrijaam sel ajal, kui ta töötab, selles osas ta täidab oma funktsioone. Meil tõesti on soojusvahetite probleemid olnud püsivad. Eelmise aasta sügisel vahetati ära kaks soojusvahetit ja Auvere elektrijaam töötas siis selle aasta algusest kuni juuli keskpaigani üle 90 protsendilise töökindlusega, nii et ta töötas väga hästi. Täna vahetuses kaks viimast soojusvahetit, me saame need kõik uute vastu välja vahetatud ja ma loodan, et Auvere panustab sellel talvel Eesti varustuskindluses sajaprotsendiliselt.

Räägime ka Enefit 280 teisest õlitehasest, mille ehitusloa riigikohus veidi enam kui kuu aega tagasi tühistas puuduste tõttu keskkonnamõju hindamises ja riigikohus samal ajal kohustas Narva-Jõesuu linnavalitsust jätkama ehitusloa menetlust ja parandama vead keskkonnamõju hindamisel. Teema jõudis ka poliitilisele tasandile ja seda arutati ka valitsuse tasandil, siin vahepeal mõni minister jättis mulje, et äkki jätame üldse pooleli, et äkki jätamegi vanarauaks selle 300 miljonilise investeeringu, aga siiski võitis kabinetinõupidamisel selline seisukoht, et jätkata tööd õlitehasele uue ehitusloa väljastamiseks. Samuti otsustas valitsus, et alustatakse tööstusheite seaduse muutmist, et anda võimalus edaspidi anda tähtajalisi komplekslubasid riigi poolt. Kui kaugel on vigade likvideerimine keskkonnamõju hindamisel ja ehitusloa menetlemisel Eesti Energia vaates?

See on keeruline protsess. Mul on hea meel, et me jätkame selle ehitust, sest sellise investeeringu mahakirjutamine ei ole mitte mingi nurga alt mõeldes mõistlik. Mis siis selle olukorra tingis?

Loomulikult me näeme, et aastal 2019, kui investeerimisotsus tehti, aastal 2020, kui me saime ehitusloa, ehitusluba põhines, sellisel... Me rääkisime sellest keskkonnamõjude hindamisest ehk KMH-st...

Auvere õlitehasel ei ole KMH-d tehtud. Auvere õlitehase ehitusluba põhineb keskkonnastrateegilisel hinnangul. Sel hetkel seadusandlus ja kõik osapooled leidsid, et see on piisav. Täna see muutunud regulatsioonides, karmistunud nõuete piirkonnas, see ei ole enam piisav. Eesti Energia on teinud keskkonnamõjude hinnangut juba poolteist aastat, see on olnud töös. Me teeme seda sellepärast, et saada kompleksluba.

Nüüd, kuna ehitusluba tühistati, siis sedasama keskkonnamõjude hinnangut, mis valmistati ette kasutusloa või kompleksloa saamiseks, me kasutame nüüd uue ehitusloa saamiseks. Selles mõttes oli täna hea ajastus. See ei olnud veel päris valmis, aga tänaseks on ta valmis ja on keskkonnaametis läbilugemisel.

Kõik need puudused, mida loetleti ära selle 2019. aasta KSH raames, mida meile riigikohus ette heitis, on selles uuringus põhjalikumalt käsitletud. Seda KMH-d on tehtud poolteist aastat ja ma loodan, et me saame ehitusloa lähiajal taastatud, saame ehitusega jätkata ja saame ka kasutusloa sellele tehasele.

Need keskkonnateemad, mida riigikohus meile ette heitis, on seal kaetud. Me tahame selle tehase ka käivitada. Me oleme väga põhjalikult seda analüüsinud.

See vedelkütuste tehas on meie keemiatootmise nurgakivi, see on kõige puhtam õlitootmise tehnoloogia, mida Eestis on kunagi ehitatud. Varasemad tehnoloogiad ei ole nii palju fokusseeritud heitmete vähendamisele, samuti see võimaldab meil liikuda keemiatööstuses plasti ja rehviakke kasutamisele ja liikuda vähema põlevkivi kasutamise suunas. Ja samuti pakkuda meie vedelkütuseid keemiatööstuse tooraineks, mitte kasutada neid enam põletamiseks. See on see lähtekoht, kuhu me liigume. Nii, et hoiame pöialt ja teeme tööd, et meie ehitusluba saaks õige pea taastatud.

Riigikohus tuvastas, et vea ehitusloa menetlusel tegi Narva-Jõesuu linnavalitsus. Samas aga selle puudustega keskkonnamõjude hindamise tegi ju hoopis eraettevõte Hendrikson & Co, kellelt Eesti Energia tütarettevõte Enefit Power selle tellis. Seletage palun, kuidas see vastutus jaguneb? Kes jättis tegema selle Puhatu linnuala analüüsi?

Sel hetkel otsus oli ühine, mitmes instantsis küsitud. Ehk ehitusloa väljaandmiseks piisab keskkonnamõjude strateegilisest hinnangust, need on kaks erinevat dokumenti. Ja selle hetke hinnang oli see, et sellest piisab ja see ei katnud seda Puhata linnuala või siis ka aspekte sellest kliimamõjudest. See oli selle hetke parim teadmine, see oli selle hetke tegutsemisjuhis. See, et see on muutunud täna karmimaks, on paratamatu ja ma ei saa öelda, et on tehtud viga.

Aga riigikohus ju ütles, et tehti viga. Kas te ei nõustu riigikohtuga?

Nõustun väga riigikohtuga, me täidame riigikohtu otsust. Aga ma ütlen veelkord, et menetluses oli pikalt küsimus, kas meil on vaja teha keskkonnamõjude hinnang või me saame ehitusloa taotlemisel tugineda keskkonnamõjude strateegilisele hinnangule. Need on kaks eraldi protsessi ja nendes ei olnud kaetud need teemad. Ja kuna otsus tuli, et ehitusluba võib baseeruda keskkonnamõjude strateegilisele hinnangule, siis sealt tuli see erinevus. Ma ei tahaks öelda, et see on viga, vaid see on tegelikult selle protseduuri kaudu tulnud puudujääk, mis täna on saanud meie ehitusloale staatuslikuks. Jah, selles mõttes võime nimetada veaks. Aga täna on olukord korrigeeritud, me oleme teinud valmis keskkonnamõjude hindamise ja see aruanne on täna keskkonnaametis läbivaatamisel. Ja see nüüd põhjalikumalt analüüsib kõiki aspekte selles õlitehases, lisaks nendele kolmele, mida riigikohus meile ette heitis. Seal on ka rohkem teemasid, mis on kaetud.

Ja see puudujääk läheb väga kalliks. Kui kalliks kokku?

See puudujääk maksab meile päris palju. Nüüd ongi küsimus, et kui kaua on ehitusluba peatatud. Me täna konserveerime ehitust, oleme väga paljusid töid ümber muutnud. Me oleme hinnanud, et umbes kolm kuni neli miljonit iga kuu on need lisanduvad kulud juhul kui me ei jätka ehitust.

Kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets kirjutas vastuargumendina selle uue õlitehase töölepanekule: "arvestades Eesti 2035 strateegia eesmärki kaheksa miljonit tonni CO2 ekvivalenti, siis moodustaks Enefit 280-2

heide koos kaevandamise ja transpordiga 10 protsenti kogu Eesti heitmetest, ehk siis kaheksa miljoni tonni piiresse jäämiseks aastaks 2035 peame uue õlitehase tõttu veelgi enam hakkama piirama CO2 heidet teistes olulistes valdkondades, nagu näiteks põllumajandus, metsandus, transport, teised ettevõtted. Piltlikult öeldes, me saame vähem toitu toota, kuna teie panete selle teise õlitehase tööle." Seda heidab siis kliimaministeeriumi kantsler ette. Kuidas te sedalaadi etteheitele vastate?

Numbritele on väga raske vastu midagi öelda. Nii palju ma ütlen, et kui Eesti on võtnud endale eesmärgi kaheksa miljonit tonni CO2, siis see mõjutab kõiki sektoreid. See lisanduv õlitehase CO2 heide aastas on tegelikult pool miljonit tonni, ehk 500 000 tonni õlitootmisest. 300 000, mis selle 800 000 sees on, on uttegaasi põletamine elektriks, mis eraldab ka CO2.

Meie plaan on uttegaasist toota vesinikku ja muid keemiatööstuse tooraineid. Me liigume pidevalt CO2 emissiooni vähendamise suunas. Aga kui me vaatame tervikuna elektrienergia tootmist ja kui me rääkisime enne biogaasist ja metaanist... Biometaani loetakse täna CO2 neutraalseks, kuid tegelikult ka seal eraldub CO2. Kui me vaatame regulatiivset keskkonda või üldse CO2 heitmeid, siis meil kõigil on väga palju vaja pingutada, et me CO2 normidesse pääseme.

Karmim eesmärk võib-olla ootab meid ees. 2040 on need numbrid veel väiksemad. Kui nüüd vaadata täna tähtajaliselt kompleksluba, ehk meile tänase CO2 jalajäljega antakse aega tegutseda aastani 2035. Meie ülesanne on see CO2 emissioon kinni püüda, ära väärindada ja siis me saame jätkata ja see on see, mida me plaanime teha.

Kas te selle etteheitega olete nõus, et kuna see uus õlitehas tuleb, siis me saame Eestis vähem toitu kasvatada, vähem maanteedel kaupu vedada, vähem metsast puid maha lõigata?

Kindlasti mitte. Kui me vaatame tänaseid emissioone, me ei saa muuta maailma. Need emissioonid täna töötavad, me peame tegelema nende emissioonide vähendamisega. Mul on hea meel, et kliimaseadus, mida täna ette valmistakse, paneb sektoripõhised eesmärgid, nii et me ei saaks võtta kontekstist välja ühte eesmärki.

Õlitehase pärast ei pea mitte midagi muud Eestis kinni panema. Aga kõikidel sektoritel on vaja tegeleda CO2 emissioonidega, kaasa arvatud transpordisektor, milles ei ole seda väga palju täna tehtud. Meil on ikkagi elektriautode ja transpordi poole pealt väga suured väljakutsed ees.

Minu eesmärk ei ole öelda, et üks sektor vastandub teisele, vaid pigem see, kuidas me kõik koos nendesse emissiooni piiridesse ära mahume ja see on hästi suur väljakutse ja sellega me peame tegelema kõik üheskoos.

Keskkonnakaitsjad heidavad veel ette, et miks te ei kavanda seda Enefit 280-2 teist õlitehast kohe algusest peale töötama süsinikuneutraalse keemiatehasena. Miks te teete nii, et see alguses ikkagi hakkab tootma sedasama laevamootorites ärapõletamiseks mõeldud põlevkiviõli?

Jah, see on võib-olla selline ülevaate või arusaamise küsimus. See ongi meie plaan, meie toodame nii-öelda lähteainena põlevkiviõli ja põlevkiviõli väärindamine on siis järgmine samm, mida me toodame. Me ei pane seda põletamisele, mis täna läheb laevakütustele, vaid me väärindame selle rafineerimistehastes keemiatööstuse lähteaineteks. Kõik pastapliiatsid, nööbid, kõik on tehtud tegelikult naftast. Ja see, kas me võtame nafta maa seest, teeme selle põlevkiviõlist...

Enefit 280-2 põhieesmärk on see, et me hakkame lisaks põlevkivile taaskasutama plasti ja taaskasutama rehviaket ehk vähendada põlevkivikoormust. See tähendab seda, et selle asemel, kui meie ei tooda seda õli, see võetakse maa seest, aga Enefit 280-2 tehas võimaldab meil taaskasutada plastikut, mida täna igal pool ladestatakse ja millel ei ole mitte mingisugust taaskasutuslahendust. See on see nurgakivi mõte ja järgmine samm on see, et sellest õlist me toodame igapäevaseks tegevuseks vajalikku plastikut. See on kõik see, kuhu me paneme selle nii-öelda süsinikupõhise. Me ei põleta seda tulevikus ja see on eesmärk.

Ma tulen lõpetuseks tagasi Eesti Energia kui kontserni terviku olukorra juurde. Arvestades koalitsioonileppes seatud eesmärke eraldada Elektrilevi, arutatakse ju ka Eesti Energiast veel järgmistegi osade börsile viimist. On arutatud Enefit, Greeni järgmist IPO-t, on mõlgutatud mõtteid ka Elektrilevi osaliselt börsile viimisest. Milline sõnum teilt, kui ettevõtte tegevjuhilt on poliitikutele, kes neid mõtteid mõlgutavad? Millises vormis on nende plaanidega realistlik edasi minna, nii et säiliks ettevõtte investeerimisvõime, riigile dividendide maksmise võime, et ettevõte saaks ära maksta oma pankade ees võetud kohustused ja samamoodi oleks võimeline ka ehitama seda uut vesiniku elektrijaama?

Me teeme seda plaani täna koos poliitikutega. Meie eesmärk on loomulikult täita omaniku ootust. Elektrilevi teemal, ma usun, et võttes maha emotsioonid, meil on vaja varustuskindlat jaotusvõrku. Ja kui räägime meie kogu kontserni tegevusest, siis meie kontserni tegevus peab olema, on ja saab olema selles mõttes väärtust loov, et seda on ka mõistlik tuua turule ja pakkuda seda rahva aktsiana sarnaselt Enefit Greenile. Meil on jaemüügi ja kliendilahenduste äriplaan. See tähendab seda, et ettevõte, mis tegutseb Soomest kuni Poolani... Me saame selle tuua turule vähemusosalusega sarnaselt Enefit Greenile.

Sellised plaanid meil on, see peab olema väärtust loov, see peab olema atraktiivne investoritele. Samuti me võime tuua ka Elektrilevi vähemusosaluse turule, mis tagab läbipaistvuse ja selle kindluse, et Elektrilevi on turupõhine ja reguleeritud äri. Samuti ei saa ju ka välistada, et Enefit, mis täna on fossiilkütuste tootja, ta ei ole turul atraktiivne, aga meie ülesanne läbi erinevate lahenduste on teha ka elektritootmine ja keemiatööstus sellisel kujul atraktiivseks, et see oleks ka saamas nii-öelda rahvaaktsiaks ja pakuks ka investoritele väärtust lisaks dividendide maksmisele riigile.

Need on need plaanid, millest me räägime, siin on päris pikk tee minna ja selles osas ei ole midagi välistatud ja siin on väga-väga palju võimalusi, mida õigesti kombineerides me suudame Eesti riigi majandust elavdada, tõsta seda majandustegevuse aktiivsust ja pakkuda Eesti elanikele ja ka teistele investoritele selles ettevõttes osalust.

Kas ma saan õigesti aru, et ettevõtte tegevjuht ja poliitikud on jõudmas Elektrilevi eraldamise osas lahenduseni, mis ei kahjusta kontserni viisil, et tuleb laenud tagasi maksta ja kuna pangad ainult fossiilkütustega tegelevale ettevõttele enam laenu ei anna, siis riik peaks ka tohutu summa laenude asemele ise sisse maksma?

Meie jaoks on oluline see, et me ei teeks majanduslikult ettevõtet kahjustavaid otsuseid. Elektrilevi on nii tähtis komponent Eesti majanduse jaoks, et me peame tegema siin väga mõistlikke otsuseid. Milline see saab olema viie aasta perspektiivis? Kas Elektrilevi on kontserni koosseisus või mitte? Seda näitab aeg.

Aga tegelikult tänases seisus on põhiline fookus see, et Elektrilevi on varustuskindluse tagamisel oluline. Meil on vaja tagada rikkekindel võrk ja neid investeeringuid me teeme jätkuvalt. See, et me oleme rääkinud siin potentsiaalsest vähemusosaluse turule viimisest. See on üks samm selles. Kas Elektrilevi on iseseisev, on ta Eesti Energia kontserni koosseisus, see on majanduslik otsus ja me teeme need otsused selliselt, et oleks kõige kasulikum Eesti riigile ja Eesti maksumaksjatele.