Inga Raitar: lõunarindel muutustega ehk 17 elektrita hetke

Elektrijulgeolek kukkus kokku kahe nädalaga ootamatu välisvaenlase, lume all ning keegi ei mõtlegi julgeolekuriskide riiklikule vähendamisele, kirjutab Inga Raitar.
Eelmisel nädalal oli Eestis elektrita üle 10 000 majapidamise, millest üle poole asusid Lõuna-Eestis. Ometi ei olnud see isegi päeval, kui suure lumesaju tõttu tõusis elektrita jäänute hulk 17 000 majapidamiseni, riigi silmis eriti intensiivset kaasa elamist tekitav uudis. Hoopis rohkem leiti aega mainimaks, et taas on pea 6000 inimest (neli korda vähem kui elektrituid) koroonaga nakatunud – oi, kui ohtlik, tulge kiiresti kõik nõrgematest hoolima ja süstima.
Alles peale Mirjam Mõttuse elutundlikku reportaaži end teele langenud puude vahelt tööle saagiva eaka õpetajannaga võtavad kliimaministeerium ja energiaettevõtted toru, teatamaks, et neil pole raha ning inimesed peaks ise eriolukordades hakkama saama. Lõuna-Eestis vangutatakse päid: meil ei ole eriolukord, lihtsalt järjekordne talv tuli.
Rahast, mida polevat, nii palju, et Eesti Energia teenis mullu 128 miljonit eurot kasumit. Kus on selle kasumi eest palgatud kümned uued elektrikud? Kus on maapiirkonna inimeste abistamise programmid ja varugeneraatorid sarnasteks meie kliimavööndis üldse mitte haruldasteks olukordadeks? Või loodetakse, et maalt inimesed selliste tingimuste tõttu kolivadki ära ja saab tühjaks jäänud küladesse tuuleparke ja polügoone rajada?
Elekter pole inimõigus?
Enam kui 10 000 lumevangis elektrita majapidamist on reaalselt ohus olevad elud, ühes majapidamises elab enamasti rohkem kui üks riiklikku hoolimist väärt inimene. Rääkimata loomadest, kes elektrita talumajapidamistes vee ja toidupuudusel abitutena hukkuvad. Miks ei osteta miljonite eurode eest ennetusvahendeid ega eraldata kriisiabiga tegelevatele inimestele lisaraha sama heldelt, kui kaks aastat tagasi süstiuputust finantseeriti? Kas 10 000 "linnavälise" inimese elu ei olegi väärtuslik?
Sõjaks valmistumine on riigi rahaeraldiste prioriteet isegi siis, kui enamik hästimakstud sõjardeid istuvad hästivarustatud kasarmustes ja ajaviiteks hea ilmaga lasevad mõned kümneid tuhandeid eurosid maksvaid gigantseid keskkonnajalajälgi kodumaa loodusse. Sõda ju pole, aga maksuraha eest oleme selleks üha valmimad. Elektrijulgeolek seevastu kukkus kokku kahe nädalaga ootamatu välisvaenlase, lume all ning keegi ei mõtlegi julgeolekuriskide riiklikule vähendamisele.
Meil käib sõjaseisukorraks valmistumine sel moel, et valitsus on täitsa ise oma rahvale sõjaseisukorra koju korraldanud. Vana nali: ärge tapke oma naist koduste töödega, las seda teeb elekter.
Kuidas vähendada julgeolekupoliitiliselt ohtlikke võrukaid, kes ei soovi oma kodukanti lahinguväljaks loovutada? Jätke nad 19 päevaks vööni hangedesse elektrita ja mure sõja(rdi)vastasusega Võrumaal murdub nagu puud märja lume all. Need, kes hangest suudavad end, oma pere ja muid loomi päästa, võib hiljem ehk palgata uusmetsavendluse ekspertideks.
Aga miljonite eurode eest varustust omavad militaarid istuvad mugavas soojas kasarmus ja lasevad strateegilistel diiselgeneraatoritel mõnusalt unnata, et internetis üksteisele virtuaalvaprust üles näidata. Sellise ilmaga tegelegu julgeolekuga tavalised maksumaksjad.
Pensionieelikud postide otsas
"Terevisioonis" ütles Rõuge vallavanem Britt Vahter, et ta isegi ei tea, kui palju inimesi elektrita ja lumevangis on, sest kui ei ole elektrit, pole ka sidet ju. Viimase kolme nädala jooksul on sealkandis vahelduvalt olnud mitu tuhat majapidamist pidevalt vooluta. Rõuge valla sotsiaalmeedialehel hõigati elektrikatkestustes alles jäänud interneti vahendusel appi ja mõne tunniga leiti hulk vabatahtlikke, kes öösel töötavad ja liinimeeste tööpõldu ette valmistavad. Teedki on lahti suuresti tänu kohalikele kogukondadele.
"Rääkisin Kagu-Eesti võrke hooldava ettevõtte inimesega ja ta ütles, et kõige hullem on olukord Valgamaal. Neil on kõik mehed riketel ja appi on läinud ka teiste piirkondade mehed," kõneles mu tuttav elektrivõrgu haldamise spetsialist. Tööd käivad nii, et öösel puhastatakse vabatahtlike toel liine puudest ja tekitatakse rikkebrigaadidele ligipääse rikkekohtadele.
Mehed on väsimusest kokku kukkumas, kuid uusi brigaade ei ole kuskilt võtta. Riik pole välja koolitanud nn postimehi ega uusi töötajaid isegi Elektrilevi megakasumite eest sellele karmile igailma-tööle motiveerinud. Samal ajal pole alamakstud elektrijulgeoleku ehk elektriliinide hooldajate palka tõstetud viimased kümme aastat. Rikkebrigaade on sama raha eest kaks korda vähem kui 12 aastat tagasi. Ja nüüd pasunakoorid: "sest Elektrilevil ei ole raha, et töid tellida".
Militaarstruktuuride külluslik ülalpidamine rahuajal on riigi "julgeolekuprioriteet", samal ajal kui kümnete tuhandete perede reaalne julgeoleku tagamiseks eelmises kvartalis kaks ja pool korda kasumit kasvatanud Elektrilevil raha ei jagu. Eelmise aasta statistika kohaselt on keskmine võrguelektriku vanus on 55+ ja neid ei koolitata juba umbes 15 aastat. Ka päästjaid ja nende palku vähendatakse, aga kes peaks siis päästma näiteks imikuga noort peret või üksikut tühjaks saanud mobiiliakuga vanamemme metsatalus?
"Normaalsetes olukordades polegi väga suurt meeste puudust," tunnistab mulle Elektrilevile võrguhaldamisteenust pakkuva ettevõtte juht. "Probleem on just siis, kui on tormid ja tuisud ja seda üle Eesti."
Tõesti, Elektrilevi ei tee ise kõige ebamugavamaid töid, vaid ostab teenust ja juba kümme aastat sama raha eest. See on raha, mis enam ammu ei motiveeri inimesi tööd tegema. Eriti noori mehi, vanad rassivad seni, kuni tervis lubab. 2022. aasta andmete põhjal elavad mehed tervena 57,9 aastat.
Kelle jalajälg maainimeste tagumikul?
On hakanud kõlama ka hääled, et kõiges on süüdi puud. No miks küll pole raiutud kogu metsa kõigi elektriliinide ümber laiaulatuslikult lagedaks? Pole puid, pole probleemi.
Metsaeksperdi sõnul murduvad liinide ümbruses lumekoorma all ennekõike noored puud. Võserikud liinide ääres ei anna (riiklikele)metsaärikatele raha, selle tõttu ei raiu neid keegi, kogu ressurss läheb mahlakateks vanametsade lageraieteks. Mida märjemaks ja raskemaks muutub lumi, seda rohkem lookas ja murdumisohtlikud liinide kohal on noored puud.
"Aga see vana lagunev maailm peab ikka veel konverentse, ehkki ta yle tuiskab lund," kirjutas Uku Masing 1964. aastal juba Vello Salole. Kõigi vabanduste varjus, kus riigil pole elektrivõrgu korrastamise ja korrastajate jaoks raha, saatis riik 50 äravalitut veerand miljoni euro eest päikselisse Saudi Araabiasse, suurele kliimakonverentsile, mis – kui uskuda meediat – kujunes farsiks. Kas need veerand miljonit eurot poleks pisutki aidanud 10 000 elektrita majapidamist elementaarse elukvaliteedi taastamisel?
Sarnaseid, eemalt vaadates eluvõõraid või isegi küünilisevõitu otsuseid on Eesti Vabariigi ametkonnad teinud poolt kümneid, kui mitte sadu, aasta-aastalt ja seda juba aastakümneid. Raha leitakse suurtes kogustes ja kiirelt Rail Balticule, Koidula piiripunktile, Saaremaa süvasadamale aga ka Utah kõrbetesse, tuuma-, soo- ja fosforiidiuuringutesse matmiseks.
Toetatakse kriisiabiga hädalisi kaugetes võõrastes maades, kodumetsa taha aga unustatakse omad külma ja pimedasse. Küll me nad üles leiame, kui vaja neilt sisse nõuda lumest esimese mobiililevi- ja akulaadimispunktini läbi tulla suutva auto linnasõidukist kordades kõrgem maks.
Toimetaja: Kaupo Meiel