Euroopa Liidu taastuvenergia direktiivi (2018/2001) artikkel 25 seab eesmärgiks, et aastaks 2030 peab 14 protsenti müüdavast transpordikütusest pärinema taastuvatest allikatest. Kuidas see eesmärk täita, on seejuures jäetud suuresti liikmesriikide endi otsustada.

Direktiivi artikkel 36 nõuab, et liikmesriigid jõustaksid vastavad meetmed hiljemalt 2021. aasta juuni lõpuks.

Eesti võttiski 2020. aastal vastu vedelkütuse seaduse muudatused, mille eesmärk oli eelnõu seletuskirja kohaselt sätestada järkjärgulised selged taastuvast energiaallikast toodetud kütuste tarbimisse lubamise kohustused. Kuni 2027. aasta lõpuni on selleks kohustuseks 7,5 protsenti, 2028. aastast 8,5 protsenti, kuni 2030. aastaks moodustab riigi maantee- ja raudteesektoris kasutusele võetud kütustest vähemalt 14 protsenti taastuvatest energiaallikatest toodetud kütused või energia.

Selleks, et kütusemüüjad seda kohustust ka täidaks, lisati vedelkütuse seadusesse maksimaalse trahvina biokütuse osakaalu kohustuse täitmata jätmise eest kümme miljonit eurot.

Teoorias oli tegemist toimiva plaaniga ja selle kiitis heaks ka Euroopa Komisjon, kuid see ei arvestanud olulise aspektiga, et kümme miljonit eurot on tavamõistes väga kõrge trahvimäär, kuid see ei pruugi olla piisav suure turuosaga kütuseettevõtte puhul.

Kui ettevõtjal on valida kohustuse vahel maksta kümne miljoni euro suurune trahv või täita biokohustuse nõuet, mis läheb talle maksma oluliselt rohkem, näiteks kuni 30 miljonit eurot, siis võib selgelt tekkida kiusatus valida seaduskuulekuse asemel trahvi maksmine.

Enamik ettevõtjaid soovivad mõistagi seadust täita, isegi kui rikkumine oleks rahaliselt vähem koormav. Probleem on aga selles, et kui kasvõi üks turuosaline on otsustanud biokohustuse nõuet tänu ebatõhusatele karistustele mitte täita, moonutab see täielikult kütuseturgu.

Oluline on mõista, et kütuseturu suurimad müügimahud tulevad hulgiturult ja ettevõte, mis ei täida biokütuse kohustust, saab just seal tohutu hinnaeelise. Selleks, et mitte müügimahtudes kaotada, peavad ka teised turuosalised, kes kannavad ka ülisuuri biokütuse kohustusest tulevaid kulusid, seal hindu vastavalt allapoole korrigeerima. See kõik kajastub lõpuks tavatarbija tanklahindades, sest nullsummamäng või suisa kahjum massiivsel hulgiturul tõstab paratamatult jaehindu.

Juba direktiivi nõuete rakendamise arutelu ajal juhtisid turuosalised tähelepanu sellele, et kavandatav trahvimäär ei pruugi olla rikkumisega proportsionaalne ega seadusekuulekale tegutsemisele suunamiseks piisav, kuid neid ei võetud kuulda.

Uus lootuskiir paistis tänavu aasta kevadel, kui majandus- ja kommunikatsiooniministeerium algatas ja saatis kooskõlastusringile vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis oleks lühendanud biokütuse kohustuse täitmise ja selle kontrollimise perioodi aastalt poolele aastale. See võimaldanuks biokohustuse nõuete võimalikele rikkumistele kiiremini reageerida.

Samuti plaaniti eelnõuga muuta ka biokomponendi lisamise kohustuse rikkumisega kaasneva trahvi suurust ja selle arvestamise aluseid, et karistus oleks proportsionaalne rikkumise suurusega ja kütusemüüja arvatava tuluga. Ettepanek nägi ette määrata trahvisummaks 125 eurot iga gigadžauli eest, mis jääb poolaasta lõpuks täitmata.

See eelnõu jäi seisma. Samal ajal ei ole riik kahjuks suutnud efektiivselt biokohustuse täitmise üle järelevalvet teostada, et anda turule selget sõnumit selle kohta, et rikkumisi ei tolereerita.

Seega tuleb öelda, et Eestis kehtiv biokohustuse täitmise regulatsioon ja järelevalve selle täitmise üle ei ole tõhus. See omakorda tähendab, et Eesti ei ole tegelikult taastuvenergia direktiivi artiklis 25 sätestatud kohustust nõuetekohaselt üle võtnud.

Jah, me võtsime vastu teatud meetmed, kuid tegelikkuses ja tervikuna Eesti plaan praegu ei toimi. See võib tähendada muuhulgas seda, et Eestil ei ole praegu piisavalt tõhusaid mehhanisme, et direktiivist tulenevat 14-protsendilist taastuvenergia osakaalu nõuet transpordikütustes 2030. aastaks täita.

Kui Eesti riik ise ei suuda otsustavalt tegutseda, tegutseb Euroopa Liit meie eest, algatades rikkumismenetluse. Selle tulemus võib omakorda olla rahatrahv, mille me kõik koos kinni peame maksma.