NB! Intervjuu on salvestatud neljapäeval, 24. augusti õhtupoolikul. Saade oli eetris 25. augustil.

Neljapäeva pärastlõunal tutvustas rahandusministeerium suvist majandusprognoosi, mis on aluseks järgmise aasta riigieelarve koostamisel. Samuti toimus neljapäeval valitsuses kõige esimene riigi järgmise aasta eelarve ja ka pikemaajalise eelarvestrateegia arutelu.
Samal ajal jätkub elav diskussioon rahandusministeeriumi poolt välja pakutud automaksu üle.
Aga lähtuvalt üldpoliitilistest arengutest peame alustama teistlaadi küsimustega. Kas teie, Mart Võrklaev, olete valmis ütlema Eesti riigile "jah", kui Reformierakonnal on Kaja Kallase järel vaja leida järgmine peaministrikandidaat?

Eestil on täna peaminister – see on Kaja Kallas. Reformierakonnal on juht – see on Kaja Kallas.

Kaja Kallas on andud pressikonverentsil selgitused, ilmselt annab ta neid lähipäevil veel. Ta on selgitused andnud ka valitsusele ja need on minu jaoks olnud veenvad. Loomulikult on mõistetav, et olukord on keeruline. Kaja Kallas on kinnitanud, et tema põhimõtted ei ole kuidagi muutunud.

Ma loodan, et Kaja Kallas tuleb sellest kriisist tugevalt välja. Meil on väga hea ja tugev erakonnajuht, tugev peaminister, kes on olnud kriisi ajal nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasemel asendamatu. Ma loodan, et ta saab seda tööd edasi teha, usun, et see on Eestile vajalik.

Aga ükski peaminister pole jäänud igavesti peaministriks, isegi Andrus Ansip lahkus ühel hetkel peaministri kohalt. Seepärast ma küsisingi, et kui Kaja Kallase järel on Reformierakonnal vaja leida järgmine peaministrikandidaat, kas te olete valmis ütlema Eesti riigile "jah".

Ma jätkuvalt ütlen, et meil on täna erakonnajuht ja peaminister, keda mina väga toetan.

Et ka siis, kui kunagi Kaja Kallase peaministri periood lõpeb, ei ole teil ambitsiooni asuda ise peaministrikandidaadiks?

Veel kord, meil on täna peaminister ja erakonna esimees olemas. Erakonna üldkogu koguneb sel aastal ja valib uue esimehe ja uue juhatuse. Millised otsused üldkogu teeb, eks paistab. Aga ma olen üpris veendunud, et Kaja Kallas kandideerib ja saab ka toetuse.

Miks ma seda küsimust aina kordan, on püüd teada saada, kas teil tulevikus on mingi ambitsioon. Me ei räägi võib-olla järgmisest nädalast või lähiperioodist. Või ongi Reformierakonnas favoriidiks Kaja Kallase järel erakonda juhtima Kristen Michal või Hanno Pevkur, aga mitte Mart Võrklaev?

Kui rääkida minu ambitsioonidest, siis ma olen täna keskendunud rahandusministri positsioonile ja väljakutsetele. See oli minu jaoks suur väljakutse ja tegelikult ka suur tunnustus, kui selline pakkumine tuli ja erakond seda toetas. Täna panen ma kogu energia sinna ja olen veendunud, et meil on tugev erakonnajuht ja Kaja Kallas jätkab sellel ametikohal pikalt.
Loomulikult teeb ta lõpuks oma valikud ja otsused ise ning eks siis tuleb vaadata, kus erakond on ja milliseid otsuseid erakonna enamus tegema hakkab.

Vaadates riigi majandusprognoosi ja riigi rahanduse olukorda, siis tööd rahandusministril jagub. Mina võtan seda tõsiselt – see on päris ambitsioonikas ja väljakutseid täis töö.

Et üldpoliitilisele olukorrale joon alla tõmmata, kas võime kokku võtta, et teie näete, et peaminister Kaja Kallasel on võimalik valitsusjuhina jätkata, hoolimata abikaasa ettevõtte Stark Logistics ilmsiks tulnud tegevusest Venemaal?

Jah, Kaja Kallas on oma selgitused andnud ja need on mõistetavad. Mina toetan Kaja Kallase jätkamist nii peaministri kui ka erakonnajuhina.

Läheme saate põhiteema juurde – räägime majandusprognoosist ja eelarve tulevikust. Värske suveprognoos näitas, et nominaalne eelarvepositsioon on võrreldes kevadega olulisel määral paranenud. Kui te kevadel prognoosisite käesolevaks aastaks eelarve miinust -4,3 protsenti, siis uus prognoos näitab -3,3 protsenti. Ja kui kevadel prognoosisite eelarve tänavuseks miinuseks -1,7 miljardit, siis sügisprognoos on kahandanud aastase eelarve puudujäägi -1,2 miljardini. Juuni lõpu seisuga oli eelarve puudujääk ainult 346 miljonit, aga neljapäevasel pressikonverentsil väitsid ministeeriumi analüütikud, et teise poolaasta kulud lähevad suuremaks seoses kaitseinvesteeringute ja hooldereformi rakendamisega. Aga ikkagi – 400-500 miljonit on võrreldes kevadise majandusprognoosiga justkui maast leitud. Kas võib nii öelda? Kas saate mõne maksutõusu või kärpe ära jätta?

Igaks juhuks meenutan, et me räägime miinustest, -1,7 miljardit versus -1,3 miljardit. Ehk me oleme jätkuvalt suures puudujäägis ja midagi ei ole maast leitud. Me oleme miinuses ja jääme sinna ilmselt veel pikaks ajaks.

Ka viimastel nädalatel on nii mõnedki pealkirjad öelnud, et raha on justkui maast leitud, et hakkame kulutama ja et kuskil on mingi miljard üle. Nii mina kui ka meie analüütikud proovisime pressikonverentsil selgitada, et päris nii lihtsalt seda kahjuks võtta ei saa.
Esimese poolaasta kulud on olnud väiksemad, või defitsiit väiksem, ja tõsi, meie maksulaekumised on olnud paremad, aga ei saa arvata, et see aasta peale nii jääb.

Loomulikult on positiivne, et esimese poolaasta laekumised olid paremad, kuid samas eeldasime kevadprognoosis, et esimene poolaasta on mõnevõrra negatiivsem, mida maksulaekumised on ületanud, aga et teisel poolaasta läheb majandus kiiremini kasvule ja tulemused hakkavad paranema.

Jah, sügisprognoos näitab, et kevadel on paremad maksulaekumised, aga majanduslangus kestab kauem ja on sügavam, kui me kevadel lootsime. Poolaastate kulud on erinevad – eelarve võetakse vastu aasta lõpus, omavalitsustel tavaliselt aasta algul. Ka omavalitsuste positsioonid ja plaanid mõjutavad meie tegevust.

Kui me räägime riigi rahanduse prognoosist, siis see lähtub sellest, milliseid kulusid on ministeeriumid ja omavalitsused öelnud, et nad veel teevad, mitte seda, et neid ajaloo pealt eeldada. Täna näitavad numbrid, et teise poolaasta kulud peaksid oluliselt suurenema.

Ja ongi loogiline, et mingeid suuri tegevusi valmistatakse ette ning meil pole põhjust loota, et maksulaekumised sama hoogsalt kasvaksid kui esimesel poolaastal.

Aga miks pani rahandusministeerium kevadprognoosiga nii palju mööda? Äripäev kirjutas 17. augusti juhtkirjas, tsiteerin: "Kui riigil on vaat et miljard eurot rohkem, kui rahandusministeerium kevadel prognoosis, siis tuleb kellelgi vastutus võtta. Kui kevadine prognoos osutub otse öeldes jamaks, järelikult kaaperdasid rahandusministeeriumlased poliitilise protsessi võimuliidu moodustamisel." Kuidas te Äripäeva juhtkirjale vastate?

Kui natuke võib nalja teha, siis küll oleks tore, kui võiks ühe analüütiku lahti lasta ja selle vastu saaks miljardi, nagu Äripäev oma juhtkirjas ütleb.

Miljardit ei tulnud, aga 400 miljonit ikka tuli.

400 miljardit on miinus väiksem, jätkuvalt on meil ju suur miinus ees.
Kui me vaatame riigi rahanduse olukorda järgmistel aastatel, siis ega pikas plaanis meid ei aita kuidagi see, kui Äripäeva soovitab hakata poliitikutel rõõmsasti kulutama. Ma arvan, et see on halb soovitus.

Pigem peaksime lähtuma sellest, kuidas me saame eelarve tulud ja kulud tasakaalu. Ja kui mõni prognoos peakski olema vahel parem ehk näitama, et riigil läheb natukene paremini, siis pole kahtlustki, et poliitikud suudavad selle raha mitmekordselt alati ära kulutada.

Milline oli meeleolu neljapäeval, kui valitsuskoalitsiooni liikmed (koos olid valitsusliikmed, kutsutud ka koalitsiooni kuuluvate erakondade fraktsioonide esimehed riigikogust) uut majandusprognoosi nägid? Kas tunti kergendust, kas esitati ettepanekud, et jätame mõne maksumuudatuse ära või et nüüd me ei peagi nii palju kärpima? Kirjeldage palun.

See, et meil 2023. aastal prognoos natuke parem on, aga pikas vaates näitab majandusprognoos, nagu ka pangad mõned päevad tagasi ütlesid, et meie majanduse olukord on varasemalt prognoositust keerulisem. Tegelikult ei ole millegi üle rõõmu tunda.

Aga milline see meeleolu siis oli? Kas tunti kergendust?

Ei olnud see meeleolu kergem ega parem, vaid pigem oleme suhteliselt samas kohas, kus me kevadel lõpetasime. Kevadel lahendasime 2024. aasta suuresti nii kaugele ära, et saavutasime nominaalse miinuse -3. Tegime otsused, et suurendame kaitsekulusid ja tuleme välja maksutõusudega ning perehüvitiste riigile jõukohaseks muutmisega. Need otsused said enne suve tehtud ning on näha, et maksuotsused ja kaitsekuluotsused – ühelt poolt tulu, teiselt poolt kulu – on üksteist suuresti ära taandanud ja natuke eelarve positsiooni parandanud olukorras, kus majandus näitab n-ö halvemaid toone kui kevadel.

Jätkuvalt on suur töö teha, mis koalitsiooni luues sai osaliselt tehtud, aga osaliselt jäetud sügisese prgnoosieelarve kokku paneku ajaks. Eks reaalsus tuli jälle kohale ja kui ilmselt nii mõnigi meist lootis sellesama Äripäeva juhtkirja peale, et äkki oligi mööda prognoositud, on mõni analüütik süüdi ja meil on miljard juures, siis reaalsus on hoopis teine. Seega rõõmuhõiskeid seal ei olnud – kõik said aru, et ees on tõsine ja väga raske olukord. Ja kuidas see raske töö ära teha, ega täna veel häid vastuseid pole.

Näeme rahandusministeeriumi prognoosist, et eelarve miinus aastatel 2025-2027 aina kasvab: -1,7 miljardit, -1,9 miljardit, -2,1 miljardit. Milline on teie eesmärk? Kus miinuse kasv peaks peatuma, kahanemisele pöörduma? Milliste meetmetega? Kui suures mahus kärbetega, kui suures mahus uute tulude, kas või ka uute maksudega?

Kui me hakkasime kevadel koalitsiooni kokku panema, siis me võtsime eesmärgiks, et esiteks suurendame kaitsekulusid, mis oli sisuliselt üks protsent sisemajanduse kogutoodangust täiendavaid kulusid. Samal ajal peame selle ära katma ja hakkama eelarve positsiooni parandama ning selle paranduse me 2024. aasta vaates ka oma esmaste otsustega oleme saavutanud.

Igaks juhuks ütlen, et majandusprognoos võtabki arvesse seda, mis on majanduse olukord ning need otsused, mis riigikogu on tänaseks reaalselt teinud. Ehk maksuotsused, aga siin sees ei ole mootorsõidukimaksu ega neid keskkonnatasusid, mida me kokku leppisime, et muutma läheme. Siin sees ei ole meie kokkuhoiu plaane järgnevateks aastateks, millega valitsus on terve suve tegelenud. Need kõik tulevad siia alles eelarve menetluse käigus.

Aga siht peab ju olema silme ees. Kui me mitte midagi ei tee, riigikogu rohkem seadusemuudatusi ei tee, siis miinus kasvab. Mis on teie sihttase, mida soovite näha näiteks 2027. aasta -2,1 miljardi asemel?

Eelarve reeglite järgi peame me liikuma igal aastal struktuurset positsiooni 0,5 võrra parandama. Kohe ma seda numbrit ei suuda peast öelda, aga see peab ikkagi olema maksimaalselt miinus pool miljardit, kuid ma võin numbrites eksida. Ühesõnaga – peame struktuurset positsiooni 0,5 võrra parandama, mis tähendab, et peame järgmise nelja-viie aasta jooksul liikuma eelarve tasakaalule üpris lähedale.

Kas see on reaalne ja tehtav, peame valitsuses arutama, kuid see kindlasti ei ole lihtne. Kui me räägime tänasest seisust tänaste kulude-tuludega 2027. aastal, siis katta kaks miljardit on väga-väga suur hulk raha.

Mida siis teha, kuidas katta kaks miljardit? Mida teha vähem ja kust riigi tulusid kasvatada? Milline on teie visioon?

Esiteks on meil hetkel teatud asjad puudu: mootorsõidukimaks, keskkonnatasud. On puudu kokkuhoiukohad, mis me oleme tänaseks läbi arutanud.

Mootorsõidukimaks – 120 miljonit 2,1 miljardi juures muudab komakoha järel osa ära.

Oleme võtnud eesmärgiks null-eelarve tegemise, eelarve revisjoni, aga isegi kui kõik asjad ritta panna, on see vahe, mis tuleks täita, üüratult suur. See tähendab, et peaksime rääkima veel täiendavatest maksutõusudest. Millisteks maksutõusudeks ühiskond pärast juba tehtud maksumuudatusi valmis on, ei ole ma kindel, kuid numbrid näitavad, et meie maksukoormus langeb jätkuvalt järgnevatel aastatel.

Ka endal on aus tunnistada, et kui me tahame sellise kulutaseme juures jätkata või seda natuke n-ö maha võtta, aga suured kulud tulevad pensionitest, sotsiaaltoetustest, haigekassast ja nii edasi, siis ega seal miljardite kärpimiseks või kokkuhoiuks liiga palju ruumi pole, et ühiskond terveks jääks. Varem või hiljem vajame me järgmist maksudebatti selle üle, kui meie maksukoormus on languses, milliseid makse oleme valmis muutma.

Minu seisukoht on, ja ma annan endale aru, kui rasked need kokkuhoiukohad on, aga enne tuleb meil teha väga suur pingutus selle nimel, et vaadata, kas kõik, mida me teeme, on vajalik ja põhjendatud – kas me saame riigisektoris midagi kokku tõmmata –  ja siis hakata arutama täiendavaid maksutõuse.

Need muudatused, mis me oleme teinud, on ühiskonnale hetkel rasked. Aga veel kord – maksukoormus on selles perioodis languses, tööjõumaksud langevad. Teistpidi on see inimestele positiivne uudis – rohkem raha jääb ettevõtjatele kätte, on väiksemad kulud palga maksmiseks.

Aga kust tuleb avalikkuse vastuseis või üldine sentiment, et kõrgemad maksud on midagi halba? Kas Reformierakond tunneb sel teemal mingit vastutust? Aastakümneid on makse käsitlenud justkui karistusena ja räägitud, et meil on vaja makse alandada, anda inimestele rohkem raha kätte ning see on drastiliselt vähendanud riigi võimekust osutada avalikke teenuseid.
Seda näeme kas või koolides, kus ei ole eestikeelseid õpetajaid või teedeehituses, mis on takerdunud, kuigi neljarajaline tee pidi ammu jõudma Tartusse ja Pärnusse. Kas Reformierakond ise ei ole seda sentimenti õhutanud, et ärme maksa nii palju makse?

Reformierakonna loogika on see, et hoiame maksud madalad – inimesed teenivad rohkem raha ja saavad ise otsustada, mida teevad. Reformierakonna madala maksu põhimõtte teine pool on olnud ka see, et me oleme toetuste maksmisel pigem tagasihoidlikud.

Aga kui me vaatame, mis juhtus juba 2016. aastal, kui meie eelarvereegleid lõdvendati, kus muudeti baasseadust ja riik andis endale loa headel aegadel eelarve miinusesse lasta – sealt see kõik pihta hakkas. Ehk me võtsime endalt kohustuse headel aegadel reservi koguda ja tasakaalus eelarves toimetada ning läksime miinusesse. Siis tulid suured kriisid ja sealt on see auk n-ö sügavamaks läinud.

Ma arvan, et kui hoida maksukoormus madal, aga samal ajal on eelarvereeglites põhimõte, et sa ei saa rohkem kulutada, kui sul tulusid on, siis oleks olukord palju lihtsam.

Ka mõne tänase maksumuudatusega saavutaksime palju suurema efekti. Näiteks, kui kaitsekulusid oli vaja tõsta ja oleksime muutnud natukene tulumaksu, käibemaksu, aktsiise, siis oleks selle kenasti ära katnud. Katsimegi, aga muud kulud, igasugused suured toetused, ka massiivsed palgatõusud, on seda auku kõvasti kasvatanud, ning loomulikult kriisides kasutatud raha, mis on kohati paratamatus.

Räägime kokkuhoiust 2024. aasta eelarve koostamisel. Te andsite kõikidele ministeeriumitele suunise pakkuda ise kokkuhoiukohad välja. Kui te olete need nüüdseks üle vaadanud ja kokku arvutanud, kui suur summa tuleb?

Summadest ma räägiks ilmselt pärast 29. augustit.

Aga suurusjärk? Kas ministeeriumid leidsid ainult peenraha, mõne miljoni, või räägime mõnekümnest miljonist või sadadest miljonitest?

Suurusjärgud on ikkagi soliidsed summad, aga kindlasti ei leidnud me sealt nii palju raha, kui 2027. aasta vaates puudu on.

Kas nad suutsid välja pakkuda kümned või sajad miljonid?

Sõltub, mis perioodi me vaatame. Kui me räägime aasta vaates, siis kümnetest, kui perioodidest, siis sadadest. Mu soov on, et 29. augustil võiks kokkuhoiukohad reaalselt ära otsustada. Oleme ükshaaval ka ministritega arutanud ja valmistunud selleks, et need kabinetti viia. On valdkondi, kus on tehtud väga palju tööd ja ettepanekud suuremad ning on teisi, kus need on täna veel tagasihoidlikumad. Ma loodan, et tehakse veel lisapingutusi.

Ning siis lepime need valitsuses kokku, nii mõnedki neist ei ole väga lihtsad, see tähendab, et kuskilt tuleb raha ära võtta ja kuskil jääb midagi tegemata või saab vähem teha. Ilmselgelt mõjutab riigi raha vähendamine mingis osas ühiskonda.

Ma loodan, et saame kokkuhoiukohad ära otsustatud ning vajalik mõju eelarvele on, ja seda olukorras, kus on täiendavaid kulusurveid.

Peaminister Kaja Kallas rääkis juunikuus Vikerraadio saates "Stuudios on peaminister", et realistlikum on kärpida viiskümmend miljonit kui viissada miljonit. Kuidas teie hindate? Viiskümmend tundub väga madal ambitsioonikuse tase. Kui me räägime aastast.

Kui suurusjärgus viiskümmend miljonit aastas püsikulusid maha võtta, siis nelja aasta perioodi peale on see oluliselt suurem.

Kui aastane miinus on üks või kaks miljardit, siis viiskümmend miljonit ei muuda midagi.

Ta muudab seda, et me tegeleme samm-sammult kokkuhoiuga. Kokkuhoiuplaan on löödud kaheks – üks on see, mis me kiirkorras 2024. aasta vaates suudame kokku hoida ja teine see, mida teha järgmise nelja aasta jooksul igas valdkonnas eelarve revisjon, null-eelarve ja leida suuremaid kokkuhoiu kohti.

Rahandusministrina olen teiega nõus, et mida suurem on meie ambitsioon, eriti vaadates neid numbreid, ja reaalsed tegevused, seda kiiremini me eelarve korda saame. See pingutus on oluline.

Teisalt näen ma igasse sektorisse sisse vaadates, et see ei ole liiga lihtne. Tuleb endale aru anda, et kui ajakirjanikud ja avalikkus nõuavad ühe käega kokkuhoiukohti, siis ega riigisektoris ei tee suurt kokkuhoidu sellega, kui üks-kaks ametnikku koondada või nende palka natuke kärpida.

Riik kasutab ju raha omaenda inimeste jaoks – teenusteks, toetusteks ja nii edasi. Suured kokkuhoiud saavad tulla ainult nendest kohtadest, millel on tugev mõju ühiskonnale. Nägime seda enne suve Riigikogus, kus me proovisime teha riigile jõukohasemaks perehüvitisi, mis olid mõned kuud enne tõusnud ja mis jäid oluliselt kõrgemaks, kui nad olid veel eelmise aasta detsembris. Sellest tuli suur vastasseis ja tüli ühiskonnas, aga selle väärtus on, et nelja aasta peale hoiame me puhtalt toetuste pealt kokku kuskil 250 miljonit.

Ja mille kohta opositsioon ütleb, et see on enam-vähem sama suurusjärk aastas, mis kulub Reformierakonna valimislubaduse, niinimetatud maksuküüru kaotamise peale.

Kui me tuleme tulumaksureformi juurde, siis maksuküür, mis omal ajal tehti, on igal juhul ajale jalgu jäänud. Minu küsimus on – kui kaua me karistame neid inimesi, kes teenivad vahemikus 1200-2100 eurot tulu? Me ei saa lõputult võrrelda mõistlikku tulumaksu ning ühtset ja arusaadavat süsteemi sellega, mis on ühel hetkel tehtud küürakas viga.

Viimasel ajal on ajakirjanduse tähelepanu pälvinud mitmed riigieelarveliste asutuste kulutused küll nimevahetustele ja uute brändide väljatöötamistele, küll meeskonnakoolitustele.
On räägitud summadest kuuskümmend tuhat ja nii edasi, mis üksikuna võttes ei olegi nii suur raha, kuigi kuuskümmend tuhat kroonides on ju lausa lausa miljon, kui mõelda rahareformi eelsele ajale.
Kas ja milliseks kokkuhoiuks te näete just selliste kulutuste puhul võimalusi, mis tekitavad avalikkuses palju küsimusi? Kas praegu, kui räägime suurest kokkuhoiuvajadusest, on õige aeg vahetada asutuste nimesid või töötada välja uusi brände?

Ma arvan, et ei ole õige aeg. Ka ise neid uudiseid nähes ja ministritega kokkuhoiu kohtadest juba varem rääkides on mul palve, et vaatame nendesse asjadesse sisse. See suhtumine võiks jõuda ka ametnike, sihtasutuste ja riigiettevõteteni.

Võib mõelda, kas see kuuskümmend tuhat on suur või väike raha, aga kümme korda kuuskümmend tuhat on juba kuussada tuhat ja nii edasi. Olukorras, kus meil on nii suur miinus, tegelikult isegi siis, kui meil raha oleks, tuleb vaadata, kas me kasutame maksumaksja raha kõige targemini ja mõistlikumalt, sõltumata summa suurusest.

Ma siiralt loodan, et kogu valitsuse suund säästlikkuse, kokkuhoiukohtade otsimise poole, toob reaalsustaju tagasi ja kulukohti vaadatakse igal tasemel üle. Keeruline on siis, kui minister juhib väga laia valdkonda, kus on suured probleemid, ja on selge, et ministril ei ole võimalik minna väikeste summade mikrotasandile, aga inimesed, kes selle eest vastutavad – kantslerid, asekantslerid, ettevõtte juhid –ka neil peab olema tunnetus, kelle raha eest nad toimetavad ja mis on mõistlik, mis mitte.

Ja ka Euroopa raha on meie raha ning sedagi tuleb võimalikult otstarbekalt ja mõistlikult kulutada, kasutada või investeerida, mitte nii, et kui on võõras raha, siis las minna.

Kas põhiseaduslike institutsioonide rahastamise põhimõtted lähevad ümbervaatamisele? Viitan hiljutisele probleemile Vabariigi Presidendi ametitegevuse rahastamisel.
On kõlanud ettepanek, et see ei peaks enam olema rahandusministri ainuöelda. Kas seda, kas mingi põhiseaduslik institutsioon saab raha juurde või mitte peaks otsustama näiteks riigikogu?

Kogu selles loos ei olnud ju asi reeglites, vaid milleski muus ehk inimeste suhtlemises või selles, kuidas asju aetakse. Ka see ei ole õige, et rahandusminister otsustaks midagi ainuisikuliselt. Antud juhul pöörduti mitteametliku kirjaga rahandusministri poole, kas reservist oleks põhjust raha küsida. Ja kogu lugu viis sinnani, mida ma olen juba palju selgitanud, et vastasin sel korral eitavalt.

Muidu käib reservist taotlemine nii, et tehakse ametlik taotlus, mille rahandusminister vaatab läbi ja viib valitsusse. Rahakasutus reservist on ikkagi erakorralisteks kuludeks, olgu see lihtsalt taustateadmiseks.

Kui rääkida põhiseaduslike institutsioonide rahastamisest, siis jällegi – tegelikult ju eelarve otsustab. Riigikogu rahanduskomisjon arutab eelarvet ja lõppotsuse teeb riigikogu ehk ei tee seda ei kuri rahandusminister ega valitsus, vaid kokkuvõttes riigikogu.

Põhiseaduslikud institutsioonid, nagu ministeeriumidki, esitavad oma eelarvesoovid, mina olen kõikide põhiseaduslike institutsioonidega kohtunud, et kuulata ära nende rõõmud ja mured järgmise aasta eelarve kontekstis. Kutsunud nad ka valitsuskabinetti, kes seda soovib, kes mitte, ning siis on valitsus teinud igal aastal eelarve osas ettepaneku ja riigikogu arutab seda ja kinnitab.

Olen ka sel aastal rääkinud rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanniga, kes on vestluse tulemusel öelnud ja pidanud õigeks ja kohaseks, et ka tema kutsub põhiseaduslikud institutsioonid rahanduskomisjoni oma muresid-rõõme tutvustama.

Miks varasemad komisjoni esimehed seda teinud ei ole, ei oska öelda, aga seal saab nad ära kuulata ning rahanduskomisjon saab otsused teha.

Loomulikult teeb valitsus sellegipoolest oma eelarve-ettepaneku ja kahjuks on nii, et rahanduskomisjon ei leia tihti katteallikaid, kui ta tahab midagi muud otsustada, siis tuleks see valitsuse reservist. Päris nii see käima ei peaks.

Aga saame ära proovida, kuidas see siis töötab – seal on omad eelised, aga ka karid. Ma arvan, et need arutelud rikastavad selles vaates, et põhiseaduslikud institutsioonid saavad rääkida, mis on nende mured-rõõmud ning ühiskonnas on laiem debatt ehk me saame rohkem teada, millele nende raha kulub.

Endine peaminister, praegune Euroopa Parlamendi saadik Andrus Ansip Reformierakonnast on öelnud, et ühe ministri moraalsed kaalutlused ei tohiks otsustada, kas rahuldada presidendi kantselei lisarahataotlus või mitte. Kas Ansip on milleski eksinud, saab valesti aru?

Andrus Ansip on nii mõnestki asjast natukene valesti aru saanud ja ma ka helistasin talle ning selgitasin olukorda. Et ei olnud tegemist tavalise eelarveprotsessiga, vaid reservist raha taotlemisega, aga mitte ametlikku reservist rahataotlusega, vaid meilivahetusega ning enne seda vestlusega presidendi kantselei juhi Peep Jahilooga, mis oli meil kokku lepitud ja korrektne. Selgitasin, et meil on kokkuhoiupoliitika ja et presidendi kantselei on 2023. aastaks eelarvest täiendavaid vahendeid juba saanud. Ning sinna juurde see presidendi sisenõuniku kõrvalsuhtlus mitme inimesega, mis tegi ministri jaoks moraalselt võimatuks sellele kirjale, n-ö eeltaotlusele, jaatavalt vastata.

Ma arvan, et kui sündmused oleksid läinud teistpidi, et kõik need vestlused, mis toimusid, oleks toimunud, rahandusminister oleks selle raha eraldanud, seadus oleks välja kuulutatud, siis me näeksime hoopis teistsuguseid pealkirju, kuuleksime teistsuguseid sõnavõtte – kuidas valitsus või rahandusminister on mingite seaduste väljakuulutamise eest midagi lubanud. Ilmselt peaksin ma juba tänaseks olema tagasi astunud.
Ehk minu moraalikompass on teises kohas ja ma arvan jätkuvalt, et käitusin õigesti.

Aga nädalavahetusel läksite ikkagi Kadrioru roosiaeda presidendi 20. augusti vastuvõtule. Kuidas te ennast presidendi ees ja tema kõnet kuulates tundsite?

Muidugi, see on Eesti pidupäev.

Toomas Sildamiga sattusite kokku?

Ei sattunud, eemalt nägin.

Edaspidi tema suhtleb ainult meili teel?

Tema on nii öelnud. Minu poolest ei ole vahet, kas mulle kirjutatakse või helistatakse. Küsimus on selles, mis juttu räägitakse ja mis mulje sellest jääb. Minul ei ole probleemi suhelda ühegi inimesega, ka Toomasega näost näkku, telefonis või meili teel. Mina ei ole nendes reeglites nii resoluutne. Küsimus on, mida räägitakse, mida küsitakse, kuidas suheldakse.

Vahetame teemat ja räägime automaksust.
Kohtusime teiega eelmisel korral Vikerraadios 19. juulil ehk päeval, kui te avalikustasite mootorsõidukimaksu väljatöötamiskavatsuse. Vahepealsel ajal on nii Vikerraadio eetris kui ka mujal automaksu hinnatud ja arvustatud.

See, et opositsioon on kriitiline, ei ole üllatus. Ja see, et paljud inimesed on kriitilised ei ole ka üllatus – on inimlik, et tavaline inimene ei taha uut maksu. Avalikkusele on aga ilmselt tulnud üllatusena teiste Reformierakonna poliitikute, sealhulgas kliimaminister Kristen Michali kriitika automaksu sisu osas. Kliimaminister ja -ministeerium leiavad, et kuigi sõnades väljendab väljatöötamiskavatsus eesmärki muuta Eesti sõidukipark keskkonnasäästlikumaks, siis välja pakutud lahendused seda eesmärki päris elus ei täida.

Kliimaministeerium on eelmisel nädalal koostatud kirjas teile pannud kaasa keskkonnauuringute keskuse arvutused, mille kohaselt ei ole kummagi rahandusministeeriumi väljapakutud automaksu mudeli puhul märkimisväärset mõju CO2 heite vähenemisele.
Me räägime 5-9 kilotonnist CO2 heite vähenemisest aastas automaksu mõjul, oludes, kus me oleme Euroopa Liidus kokku leppinud, et Eesti peab vähendama heidet jõupingutuste jagamise määruse alusel 415 kilotonni. Ehk automaks aitaks vähendada 5-9 kilotonni, aga eesmärk on 415 kilotonni.

Mart Võrklaev, miks te räägite retooriliselt mootorsõidukimaksust kui keskkonnamaksust, kui kliimaministeerium on oma arvutustega tõestanud, et praegu välja pakutud kujul puudub mootorsõidukimaksul keskkonnamõju. Miks te ei ütle inimestele ausalt, et te kehtestate varamaksu?

Mootorsõidukimaksul ongi kaks eesmärki, tal on nii keskkonnaeesmärgid ehk liikuda säästva liikuvuse poole, vähendada autostumist eeskätt linnakeskkonnas, saavutada see, et meil oleks säästlikumad autod ja teisalt loomulikult fiskaalne eesmärk ehk tuua riigieelarvesse raha, millest olen pikalt rääkinud, et raha on puudu.

Kuna on kaks eesmärki, on ka suuresti kaks vastutavat ministeeriumi. Rahandusministeerium, kes peab esiteks maksu välja töötama ja vaatama rahalist poolt, ja siis meie uus kliimaministeerium, kes peabki tegelema meie kliimaeesmärkidega.

Kliimaministeerium ütleb, et meil on vaja liikuda kiiremini ambitsioonikamate kliimaeesmärkide poole ja ma loomulikult nõustun temaga. Aga see tähendab ju, et meil on vaja kiiremini säästlikumaid autosid või vähem autosid, mis omakorda tähendab, et kui me mõjutame maksuga inimesi, peab järelikult maks olema kallim. Ehk kui sõidad vanema saastavama autoga, siis järelikult peats rohkem maksma.

Kliimaminister Kristen Michal leiab, et mootorsõiduki registreerimismaksu arvutusvalemit kehtestades ei tohiks maks langeda auto vanusest sõltuvalt ning maksumäära tõus peaks olema järsem CO2 näidu kasvades, et üldse sel mingi mõju oleks.

Oleme seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuses neid kõiki asju kaalunud ja pakkunud eri variante. Üks on laiem mudel, kus on CO2, kilovatid ja mass, teine ainult CO2-ga. Oleme toonud vanusekomponendi, et adresseerida inimesi, kellel on väiksem maksejõud. Oleme proovinud leida tasakaalu keskkonna ning inimeste maksevõime ja rahakoti vahel, sest anname endale selgelt aru, et kõik inimesed ei saa Eestis minna homme ostma uut säästlikku autot. Ja mõistame, et neil, kel seda raha pole, ei ole võimalik tingimata autost loobuda.

Oleme seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuses proovinud leida keskteed, oleme näinud, millise tormi on väljatöötamiskavatsus tekitanud – öeldakse, et mootorsõidukimaks on natukene liiga kõrge.

Reformierakonna auesimees, riigikogu liige ja endine peaminister Siim Kallas leidis 1. augustil Eesti Päevalehes avaldatud arvamusloos, et selleks, automaks mõjuks ja eelarvesse päriselt raha tooks, peaks see olema tuhat eurot aastas auto kohta.

Me nägime, milline reaktsioon oli Siim Kallase artiklile. Reaalne ongi see, et kui tahame täita kiiresti oma keskkonnaeesmärke ja saavutada efekti, peaks maks olema oluliselt suurem. Sel on kaks positiivset asja – liigume kiiremini puhtama keskkonna poole ja saame palju kiiremini eelarve täidetud.

Aga eks me peame neid debatte ka koalitsiooni sees edasi ja loomulikult soovin ka mina, et me liiguksime kiiremini puhtama keskkonna poole. Aga kus on see valulävi ühiskonnas, palju ollakse nõus maksma või palju on inimestele jõukohane, on tasakaalupunkti otsimise koht.

Kliimaminister Kristen Michal kirjutab teile, et maanteetranspordi heidet mitte vähendades on tõenäoline, et käesoleva kümnendi lõpus tuleb riigil kümnete miljonite eurode eest soetada heitmekvoote lubatust suurema koguse CO2 emiteerimise kompenseerimiseks.
Kas olete rahandusministrina pigem valmis suurendama riigi kulusid heitmekvoodi ostmiseks, aga mitte mingil juhul disainima mootorsõidukimaksu selliseks, mis sisuliselt vähendaks sõitmist ja kõige saastavamate kütuste põletamist?

Veel kord, mina ei võitle selle maksu tõstmise vastu, jumala pärast, kui me jõuame koalitsioonis ühisele arusaamale, et me soovime liikuda kliimaeesmärkide poole kiiremini, mida ma loomulikult toetan, siis sellega laekub riigieelarvesse 120 miljoni asemel oluliselt rohkem raha.
Kui me vaatame riigi rahanduse olukorda, siis ma loomulikult toetan seda.

Küsimus on, kas ja kui palju on meie ühiskond valmis vastu võtma, kus on see valulävi. Kui kiiresti saavad inimesed osta endale säästlikumad autod või autost loobuda, on arutelu koht.

Kliimaminister Kristen Michal soovitas 18. juulil Vikerraadiole antud intervjuus võtta diiselautodes kasutada fossiilse diiselkütuse asemel kasutusele biodiisel, sest see aitab oluliselt vähendada CO2 jalajälge.
Neste väidab, et biodiisli kasutamine aitab vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid lausa 50–90% võrreldes fossiilse diislikütusega.
Praegu teatavasti on fossiilne diislikütus odavam biodiislist ja see pärsib biodiisli kasutust.

Kas teie hinnangul võiks tulla kõne alla see, et tõsta fossiilse diislikütuse aktsiisimäära ning langetada biodiisli aktsiisimäära sellise tasakaalupunktini, et biodiisel oleks fossiilsest kütusest veidi odavam ning see motiveeriks Eesti diiselmootoriga autode kasutajaid minema üle biodiislile, mis annaks ülisuure panuse meie transpordisektori CO2 jalajälje vähendamisele?
Michal palub teile saadetud kirjas ministeeriumil biokütustele ja taastuvtoorainel põhinevale diislikütusele maksueelise andmist analüüsida. Kuidas vastate?

Oleme kliimaministriga sellest rääkinud, me peame kaaluma kõiki variante, et CO2 taset alla tuua. Üks on mootorsõidukimaks ehk mõjutada inimeste käitumist oma autopargi valikul, teine see, et kui meil on täna turul tooted, millega me saame olla keskkonnasõbralikumad, siis tuleks neid kaaluda.

Kuna elame muutuste ajal, siis peaksime vaatama üle aktsiisipoliitika. Oleme kokku leppinud, et rahandusministeerium vaatab sinna põhjalikumalt sisse. Ehk kas me peaksime muutma näiteks aktsiisi lähtealuseid selle järgi, mis on selle CO2 mõju.

Kindlasti tuleb jälgida, et meil ei ole võimalik teha maksusoodustusi või tekitada endale suuremat miinust eelarvesse, küll on võimalik asju ringi mängida, kas üht tõsta, teist langetada või katta suuremat osa eelarveaugust mootorsõidukimaksuga ja teisalt võimaldada soodsamatel tingimustel keskkonnale sõbralikumat kütust. Need kõik asjad on arutelu all.

Kliimaministri kiri on saanud väga palju tagasisidet, justkui oleks see etteheide või lasknud rahandusministeeriumi mootorsõiduki maksuplaanid auklikuks – kaugel sellest, seal on väga palju mõtteid, mida oleme juba varem seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse raames arutanud. Ja seal on mitmeid väga häid mõtteid, mida ongi oluline arutada. Üks on kindlasti biodiisli kasutuse arutelu ja minu teada peaks neil arenduses olema või tulema ka bensiinile sarnane toode.

Millal te koostate mootorsõidukimaksu eelnõu, praegu me räägime väljatöötamiskavatsusest?

Eelnõu peaks hiljemalt septembrikuus minema kooskõlastusringile. Kui me soovime mootorsõidukimaksust laekuva tuluga arvestada järgmise aasta eelarves ja oleme öelnud, et 2024. aasta 1. juulist peaks see jõustuma, siis peab eelnõu liikuma koos riigieelarvega.
Aus vastus on, et väga palju tööd on teha ja veel arutada. On lahtiseid küsimusi, on ideid, aga loodame püsida graafikus.

Olete rahandusministrina Eesti Energia üldkoosoleku rollis. Kui kaugele olete tänaseks jõudnud koalitsioonilepingus seatud eesmärgiga eraldada Eesti Energiast Elektrilevi ja põlevkivikaevandused? Kuhu olete Eesti Energia tükeldamise protsessiga jõudnud pärast seda, kui olete süvitsi Eesti Energia olukorraga tutvunud ja kohtunud ettevõtte juhi Andrus Durejkoga?

Töö käib ja loodan sügisel anda detailsemad vastused, aga tuleb tunnistada, et kogu töö, mis on alates koalitsiooni kokkupanekust, maksumuudatustest, mootorsõidumaksu temaatikast, riigikogus toimuvast, suvel õnnestus ka kaks nädalat puhata, ja nüüd eelarve protsess, et fookus on väga tugevalt olnud nendel teemadel.

Paralleelselt olen ka Eesti Energiaga tegelenud, juhiga olen korduvalt vestluses olnud ja eri ülesanded ministeeriumisse laiali jaotanud, ma kuupäeva ei ütle, aga ütlen, et töö käib ja eri versioone sellest on. Kontserni sees eraldamine käib –Elektrilevi on saanud või saab oma töötajad ja ülesanded tagasi. Ehk protsess mis paar aastat tagasi sai alguse, kui Elektrilevi muutus sisuliselt sõltuvamaks Eesti Energiast, seda sisemist protsessi pööratakse tagasi ja saab aasta alguseks tehtud,

Aga reaalne eraldamine – kas, kuidas, mis tingimustel ja kas Elektrilevist võiks ühel hetkel saada börsiettevõtte ning üks riigipoolne, võib-olla edukas IPO (aktsiate esmane avalik pakkumine) ja atraktiivne ettevõte meie väikeinvestoritele, kõiki neid variante me kaalume. Need ei ole lihtsalt küsimused – on omad võimalused, aga samas ka palju riske. Liiga tormakalt ei ole võimalik neid otsuseid teha.

Eesti Energia juht Andrus Durejko ütles kevadel ETV "Esimeses stuudios", et "Eesti Energia poliitiline lahutamine on võimalik, aga poliitikud peaksid rahvale ausalt välja ütlema, mis on selle rahaline hind. Kui palju peab hakkama tulevikus riigieelarvest Eesti Energiale omakapitali sissemakseteks maksma? Kui palju peab maksumaksja hakkama maksma Eesti Energiale, mis on kümnendi maksnud ise riigile dividende?"
Olete te valmis seda Andrus Durejko soovi täitma ja ütlema, mis on Eesti Energia tükeldamise pikaajaline rahaline hind Eesti maksumaksjatele? Peate ju seda ka rahandusministrina riigi pikaajalist eelarvestrateegiat kavandades arvestama?

Kui me vaatame riigieelarve seisu, siis ei ole meil rohkem võimalik võtta suuri täiendavaid kulutusi. Mis teebki selle ülesande raskemaks ja mille pealt tulebki teha ühel hetkel otsused, aga mina annan endale aru, et meil ei ole võimalik hakata riigieelarvest raha juurde panema ja see ei ole ka mõistlik. Järelikult peame nii kaua seda tööd tegema võimaliku eraldamise osas, sisuline eraldumine on juba töös ja saab õige pea valmis, vähemalt osaline.

Aga millised need lahendused on, kas või seesama IPO näide, mis m täin. Otsin lahendust, kus oleksid eesmärgid täidetud ehk et nad oleksid eraldatud ja et me sinna raha juurde ei peaks panema. Aga see võib tähendada üht või teist kompromissi.
Tänasel päeval ei näe ma riigieelarvest võimalust, et me hakkaks sinna raha peale maksma.

Mida te kompromisside all silmas pidasite?

Kuidas, mis järjekorras ja kui pika perioodi jooksul eraldumist teha.

Miski võib edasi lükkuda või ära jääda?

Nende kõikide asjadega me praegu tegeleme, aga võib-olla kõik asjad juhtuvad ja tuleb ettevõte börsile, aga seal on väga paljuriske ja küsimusi, mida tuleb hinnata.

Millal te koostate ja allkirjastate uue omaniku ootuse dokumendi Eesti Energiale? Mäletan, et eelmiselt üldkoosolekult pidi ettevõtte juhtkond Keit Pentus-Rosimannuselt seda dokumenti väga kaua ootama ning ettevõte pidi pikalt-pikalt edasi töötama Martin Helme allkirjastatud suuniste alusel, kuigi valitsus oli ammu vahetunud. Millal uuele koalitsioonileppele vastav omaniku ootuse dokument saab allkirjastatud?

Omaniku ootuste dokumenti saabki siis allkirjastada, kui me oleme suures plaanis kokku leppinud, kuhu me ettevõttega eraldamise osas liigume. Enne seda ei ole väga mõistlik seda teha.

Jõuate selleni käesoleva aasta jooksul?

Ma tahaks jõuda selleni sügisel, aga ma ei julge öelda kindlat kuupäeva, sest rahandusministri käed on olnud tihedalt tööd täis ja ega see sügis tõota tulla väga palju lihtsam. Meil on väga keeruline riigieelarve strateegia vaja kokku panna, mootorsõidukimaksuga edasi minna ja üht-teist vajalikku ja põnevat on veel töös, kas või hoiu-laenuühistute reform.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.