X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvi Hamburg: kas rohepöörde maailmarekord Eesti moodi on võimalik?

Arvi Hamburg.
Arvi Hamburg. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Energeetika on julgeoleku ja majanduse alustala, kuid Eestis on selle strateegiline planeerimine asendunud päevapoliitikast tulenevate arvamustega. Eesmärgiks on võetud rohepöörde rekordkiirusel nn ära tegemine ja täielikult jäetakse arvestamata, mis maksab rohepöörde maailmarekordi saavutamine elanikele ja kas meie majandus üldse sellise eksperimendi välja kannatab, kirjutab Arvi Hamburg.

Verstapostiks on aasta 2030, kui praegust seisu energiamajanduses tahetakse kardinaalselt muuta. Valitsusel peaks olema valdkonna otsuste kujundamise aluseks 2017. aastal kinnitatud Energiamajanduse arengukava aastani 2030 (ENMAK 2030 ja ENMAK 2030+, 20.10.2017).

Arukas kava koostati energeetika kõigi valdkondade eeluuringute alusel kaasates Eesti ja välisriikide parimat oskusteavet ja praktikat. Kava sätestab energiamajanduse arengu peamisteks eeldusteks uute tootmisvõimsuste turupõhine rajamise, subsiidiumide kaotamise ja majanduse konkurentsivõime, energiatõhususe ja riigi sisemajanduse koguproduktis põlevkivisektori osakaalu kahekordistumise. Taastuvenergia osatähtsust kavandati tõsta 50 protsendini tarbimisest.

Paraku pole strateegilist arengukava järgitud ja seejuures on taastuvenergia sihtarvule kõvasti pöördeid juurde keeratud, sest käesoleva aasta alguses vormistati energiamajanduse korralduse seaduse muudatusega valitsuse soov katta 2030. aastal elektritarbimine sada protsenti taastuvatest allikatest toodetud elektriga, kusjuures enamik kavandatakse toota tuulest.

Rahvusvahelise energiaagentuuri (IEA) hinnangul on tegemist ääretult ambitsioonika plaaniga, mis vajab tugevat poliitilist tuge (loe: sekkumist vabaturumajandusse, olulist rahalist toetust). Energeetiku seisukohalt on tegemist reaalsusest kaugel oleva plaaniga, pigem unistusega. Kuus aastat, mis on plaani saavutamiseks aega, on energeetika valdkonnas põhimõtteliselt homme. Muuhulgas pole plaani, kuidas tagada elektrisüsteemi bilanss, energiajulgeolek ja -varustuskindlus.

Toon ühe näite. Eleringi andmetel oli 2022. aastal Eestis kogu taastuvenergia (tuul, päike, biomass ja hüdro) osatähtsus elektri tarbimises 28 protsenti. Taastuvenergia toodangust oli suurima, 54-protsendilise osatähtsusega biomassist toodetud elekter, tuul andis 26, päike 19,7 ja vesi 0,3 protsenti.

Biomassi osatähtsuse suurendamine elektritootmises pole eriti mõistlik, sest puidu väärindamiseks on palju enam lisandväärtust tagavaid tehnoloogiaid. Seda on näha ka Skandinaavia riikide kogemustest, mis puidu osatähtsust energeetikas on vähendanud (Taani 4,5 ja Soome 2,1 protsendipunkti).

Eesti elektritarbimises on tuuleelektri suurim osatähtsus aastaarvestuses seni olnud 11,1 protsenti. Ehk tuuleelektri osatähtsuse viimine aastaks 2030 pea sajale protsendile oleks vähemalt maailmarekord. Sellel rekordil on paraku ka rekordiline maksumus, millest aga plaanide koostajad ei räägi.

Mis maksab rohepööre?

On loogiline, et kui plaanime midagi suuremahuliselt lühikese perioodi jooksul arendada, siis maksab see palju. Tõlkides praegused otsused rahalisse konteksti, saame teada, et 2030. aastaks taastuvenergia eesmärgi täitmine eeldab igal aastal 1,4-1,5 miljardi euro investeerimist. Sellest on kavandatud meretuuleparkide koguinvesteering 4,4 kuni viis miljardit eurot, maismaa tuulepargid miljard eurot, investeeringud võrguühenduste ja võrgu tugevdamiseks kaks miljardit eurot ning salvestusvõimekuse esimese astme loomine 1-1,3 miljard eurot.

Tõsi, mainitud investeeringu kannab peamiselt erasektor, kuid koormus on ka riigieelarvele. Veelgi enam suurendab tarbija koormist meretuuleparkide elektritoodangu vähempakkumistel fikseeritud põrandahinna tagamise kohustus, ehk tarbija maandab omast kahanenud rahast ettevõtja investeerimistki. Seejuures ei ole taastuvenergia arendamine rohepöörde maksumuse ainuke komponent, vaid neid on veel. Vaatame neid lähemalt.

Loeme kokku saamata jääva tulu

Kuna põlevkivist elektri tootmine hääbub, väheneb ka Eesti Energia panus riigieelarvesse märkimisväärselt. Kahaneb töötajate arv ja vähenevad ka tõõjõu-, ressursi-ja keskkonnatasud ning CO2 emissiooni tasud. Eesti jätab põlevkivielektri tootmisega hüvasti olukorras, kus riigi ja kogu Balti-Soome piirkonna vajadus elektri osas on katmata. Eesti Energia eelarvepanus väheneb järgmisel aastal kuni kaks korda, mis tähendab sadu miljoneid eurosid.

Endiselt kasutame olulises mahus biomassi, kuigi saaksime juba aastaid puidust toota oluliselt väärtuslikumaid tooteid, mille lisandväärtus (loe: Eesti riigi majanduslik kasu) küündiks erinevatel hinnangutel kuni 193 euroni/m3. Teades Eesti puidu viimaste aastate keskmist ekspordimahtu, kolm miljonit kuupmeetrit, on iga-aastane saamata tulu kuni 579 miljonit eurot.

Kuna puidu väärindamine ja raiemahud on samuti poliitilise maailmavaate küsimus ning mainitud tootmise tulevik Eestis endiselt lahtine, jääb senisel moel jätkates nimetatud tulu riigieelarvesse lihtsalt laekumata. Võime eelnevale lisada ka viimastel aastatel erinevate piirangute tõttu metsa- ja puidutööstussektori töötlemata jäänud puidu.

IEA värskeimas ettekandes mainitakse mitu korda, kuidas pikaajalised puittooted lukustavad endasse süsinikku vähendades sellega kliimamuutusi. Eesti valitsus lähtub aga oma rohepöörde agendast, kus võidutseb direktiivsete poliitiliste käskude ja piirangute poliitika, millel paraku on oma hind majandusele ja inimeste rahakottidele.

Pidurdatud on ka Eesti Energia õlitehase ehitus ja riigi kui omaniku kasusaamine sellest projektist lükkub edasi. Igal investoril, ka riigil, peaks investeeringute tegemise eesmärk olema tulu (ühiskonna rikkuse) tekitamine. Õlitehase äriplaani õnnestumise eelduseks on toorme, oskusteabe ja turu olemasolu. Peasihiks aga jäätmete keemiline ümbertöötlemine, mida saab teostada vaid põlevkivikeemia tehnoloogia teadmiste ja kogemuste baasil.

Need on vaid esialgsed näited ilmestamaks, kui kallis on valitsuse jõuga läbi surutav ideoloogiline rohepööre. Leian, et Euroopa seatud eesmärgid säästlikuma tuleviku osas on igati õiged, kuid stiil, kuidas Eesti valitsus üritab neid rakendada, on meie ühiskonna jaoks liiga kallis ja ebamõistlik. Enne taoliste poliitikate juurutamist oleks hea aru saada, kas endale ennaktempos täiendavaid kohustusi võttes jätkub meil veel raha õpetajatele ja päästjatele palga maksmiseks.

Poliitikas puudub strateegiline vaade

Tegelikult on vaade olemas (ENMAK 2030), kuid seda ei järgita. Hõigates välja suuri eesmärke, ei tohi me unustada energeetika põhireeglit varustuskindluse, hinna ja keskkonnamõjude tasakaalu ning tõsiasja, et regionaalses elektridefitsiidis ei tohi välistada ühtegi elektritootmise viisi. Valiku kriteeriumiks on sotsiaalmajanduslik kasu ja tarbija energiavarustuse ootuste rahuldamise aste.

Elektrisüsteemi saab ja peab arendama kompleksselt, kõiki funktsioone üheaegselt arendades ja tagades süsteemi varustuskindluse, hinna ja keskkonnamõjude tasakaalu. Mida rohkem me plaanime ilmastikust sõltuvat elektritootmist, seda enam vajame elektrisüsteemis juhitavat võimsust, salvestust ja tarbimise juhtimise motivatsioonipakette.

Juhtimisele allub põlevkivi ja biomass, ilma nendeta ei ole meil võimalik sajaprotsendiliselt taastuvale energiatootmisele üle minna. Tuuleolud Põhja- ja Balti riikides on kokkulangevad ning "tuuleaugud" on ja jäävad. Sellepärast on vaja võtmeinvesteeringuid salvestusmahu loomiseks, mis vähendavad tipuelektri vajadust, suurendavad roheenergia tootlikkust ja stabiliseerivad tarbijahinna madalamal tasemel. Taastuvenergia sobitamist tarbimisega, kaasnevat süsteemiteenuste vajadust ning nende hinda tuleb arvestada ühe komponendina elektri lõpphinnastamisel.

Praegu püütakse poliitiliste sekkumistega saavutada üksikuid eesmärke, seejuures käsitlemata elektrisüsteemi kui tervikut. Selline tegevus on lühiaegne ja elektrisüsteemi riske hindamata. Tulemuseks on investeerimiskindluse kadu. Strateegilise vaate puudumisel on viidanud ka riigikontroll

Rohepöörde kontseptsioon, mis oli kavandatud majanduskasvu, efektiivsuse ja säästlikkuse mõõdupuuna, on Eesti poliitiliste mängude tagajärjel muutunud ideoloogiliseks usuks, mis ei vajagi arutelu optimaalsete lahendite leidmiseks ega rohereformi tervikmõju analüüsi.

Muutuste tuules on majandus ja energeetika muutunud teisejärguliseks ja peavad ise hakkama saama. Otsustajatel oleks viimane aeg naasta reaalsuse juurde, sest taolised usupõhised otsused on pikaajalises vaates mitte ainult meid majanduslikult vaeseks tegevad, vaid ka ohtlikud. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: