Henry Kissinger on pärast Martti Ahtisaarit juba teine Nobeli rahuauhinna laureaat, kes tänavu ajalikust elust igavikku läinud. Erinevalt Ahtisaarist, keda nähakse üsna ühemõtteliselt rahvusvahelise elu positiivse tegelasena, on Kissinger aga vastuoluline tüüp, paljude jaoks kangelane, paljude jaoks verine mõrtsukas. Ambivalentsus läbib kogu tema elutööd.

Kissingeriga isiklikult kokku puutunud ajakirjanik ja diplomaat Harri Tiido arvab teadvat, mis selle müsteeriumi põhjus on.

"Ta oli väga hea enese serveerija, enese müüja. Ta oli väga hea müügimees ja tal oli üks kaup, see oli ta ise," ütles Tiido.

"Tema realism on väga oluline. See on pragmatism. See tähendab, et me eirame režiimi ideoloogiat või oleme selle suhtes mõnel visiil sallivamad. Me üritame rajada koostööd sellele põhjale," lausus Shanghai Xian Jiaotongi ülikooli dotsent Frank Tsai.

Positiivse poole pealt läheb Kissingeri kontosse kindlasti diplomaatiliste suhete taaskehtestamine USA ja Hiina rahvavabariigi vahel. See, peamiselt tema algatatud ja korraldatud samm muutis oluliselt tollast jõudude dünaamikat ja aitas leevendada külma sõja pingeid.

"Üldmulje Kissingerist oli, et ta oli keegi Ameerikas, kes mõistis Hiina rahvast, Hiina elanikke ja vajadust Hiina majandust maailmaturuga taasühendada, rahvusvaheliseks muuta, minna välja, astuda kaugemale enesekehtestatud isolatsioonist, mis oli laiaulatuslik 1960. aastate lõpus ja isegi 1970. aastate alguses," lausus Hongkongi omavalitsuse geopoliitikanõunik Brian Wong.

Rahu kehtestamine Vietnami sõja osaliste vahel 1973. aastal, mis Kissingerile Nobeli auhinna tõi, on aga hoopis kaheldavama väärtusega.

"Pärast seda algas kohe uuesti sõda. Põhja-Vietnam tungis Lõuna-Vietnamile kallale. Järgnes Kambodža lauspommitamine ja Laose pommitamine ja palju asju," ütles Tiido.

Seega on Kissinger Tiido  hinnangul vastutav ka maailma ühe kõige verisema režiimi, Pol Pothi kommunistliku hirmuvalitsuse võimuletuleku eest Kambodžas.

Yale'i ülikooli ajaloolase Greg Grandi hinnangul on Kissinger oma nõuannete ja otsustega vastutav umbes kolme kuni nelja miljoni inimese surma eest. Kissinger ajas ka hea läbisaamise poliitikat Nõukogude Liiduga, mis viis mitme relvastuskontrollileppeni.

Tiido hinnangul Eesti jaoks Kissingeri tegevus midagi head ei tähendanud.

"Ta nägi väikseid riike kui malenuppe. Tema jaoks ilmselt Jalta oli loogiline tulemus teisele maailmasõjale, kus jagati mõjupiirkonnad ära ja neid mõjupiirkondi soovis ta näha ka läbi oma aja, tulevikus, et kokku leppida ükskõik kellega," lausus Tiido.

Oma vaadete tõttu, eriti arusaama tõttu, et maailm peabki olema jagatud suurriikide mõjusfäärideks, oli ta lähedane ka Venemaa praegusele juhtkonnale.

"Ta suhtus Putinisse väga mõistvalt. Suhtus mõistvalt ka Putini püüdesse taastada Venemaa mõjuvõim, sest tema jaoks oli see loogiline areng," nentis Tiido.

Kui Hiinas jäädakse Kissingeri hea sõnaga mäletama, siis Ladina-Ameerikas läheb ta ajalukku veretööde korraldajana. Peetakse teda ju Tšiili 1973. aasta riigipöörde peamiseks initsiaatoriks, abi oli Kissingerist aga ka Argentina sõjaväelisel režiimil.

"Ladina-Ameerika oli Kissingeri jaoks ikkagi USA mõjusfäär ja kellegi teise seal torkimine ei ole hea. Järelikult selles küsimuses ta loomulikult eelistas, et see vasakpoolne valitsus tuleb kukutada ükskõik mis tingimustel ja USA peab mõjuvõimu taastama," lausus Tiido.

Üldiselt jäävad poliitikavaatlejad meenutama Kissingeri kui õpikunäidet reaalpoliitikust, kelle jaoks eetilised ja demokraatlikud argumendid taanduvad, kui on vaja oma riigi huvides kompromisse teha. Samas tõi tema tegevus omaaegsesse maailma siiski stabiilsust ja jõudude tasakaalu, mis aitas miljonitel inimestel oma elu rahulikult elada.