X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Aastaid alkoholismiga võidelnud Pajula "Impulsile": süükoorem on ränk

Foto: ERR

Äriülikooli EBS õppejõud ja Edmund Burke'i Seltsi asutaja Hardo Pajula on aastakümneid kandnud endaga kaasas saladust. Aastate eest avalikkuses sageli majanduseksperdina esinenud Pajula põdes samal ajal raskekujulist alkoholismi. Kuidas ta viimaks viinakuradist võitu sai, räägib Pajula ETV saate "Impulss" seekordses osas.

"Ütleme jah, et keskkooli lõpueksamite eel sai esimene naps võetud. Kui ma sealt välja tulin, ma mäletan, et mul oli seljas sinine kuub… See oli selline esimene kogemus, muutunud teadvusseisundiga, mis jäi ikkagi elavalt meelde. Ja ma mõtlesin, et vau, selline asi on ka võimalik," meenutas Pajula.

Sealt edasi muutus suhe alkoholiga üha kirglikumaks. Oma osa mängis selles perekondlik soodumus. Pajula esivanemad - nii isa kui vanaisa - olid hädas napsutamisega, ja lõpetasid elu enesetapuga.

"Vanaisa surma ma ei mäleta, isa oma küll. Eks see lapsepõlv alkohooliku peres on omaette teema. Iga televaataja võib ise kujutleda, mis jälje see jätab. Aga me kõik tuleme ju lapsepõlvest. Halvim, mida saab kellelegi teha, on hävitada tema usaldus elu vastu… See on see, mis juhtub alkohoolikute peredes lastega," jutustas Pajula.

Igapäevaelus väljendub see Pajula sõnul sellena, et inimene ei usalda kedagi. "Usaldamatus, hirmud. Suhteid on raske pidada. Eks suhted kipuvad purunema, kõik sellised asjad."

Viinaveast hoolimata väärtustati perekonnas akadeemilisi saavutusi ja edukat karjääri. Pärast Cambridge'i ülikooli lõpetamist töötas Pajula Hansapangas. Üheksakümnendatel nõustas ta isegi Tiit Vähi valitsust majandusküsimustes. 

"Siis oli aasta 96, ma olin 33-aastane. Siis ma olin ikka täielik alkohoolik valmis. Selles polnud mingit kahtlust," tunnistas Pajula.

Alkohooliku elu on tema sõnul kaherežiimiline: ta kas joob või valmistub joomiseks, ning Pajula möönis, et ka temaga oli põhimõtteliselt nii.

Kaherežiimiline elu tähendas joomatsükleid, mis vaheldusid kainushetkedega. Algul kestis napsutamine päev või paar, ent mida aeg edasi, seda pikemaks tsüklid venisid.

"Viimane tsükkel kestis juba kolm, neli kuud võib-olla. Mitte nüüd iga päev silmini täis..., ma ei saanud juba sellepärast silmini täis olla, et mul ei olnud kapitalipatja, mille peal vedeleda. Mul oli vaja ikkagi raha teenida. Pidin jätma endast vähemasti pooladekvaatse inimese mulje," kirjeldas ta.

Laiema tuntuse saavutas Pajula SEB panga analüütikuna. Aastaid ühes suurimas pangas töötades püüdis ta samal ajal varjata oma sõltuvusprobleeme.

"Oleks olnud iga päev koosolekud, kus oleks pidanud olema, siis oleks olnud muidugi palju keerulisem, aga ma olin pangas ikka niisugune enam-vähem vabakutseline kirjatsura. See avab teised võimalused."

Küsimusele, kas kolleegid said aru, et tal on probleem, vastas Pajula, et kunagi liftis üks kolleeg küsis selle kohta, aga ta pareeris küsimuse ülbe suhtumisega, nagu ei saaks üldse aru, millest jutt käib.

Küsimusele perekonna reaktsiooni kohta vastas Pajula: "Standardset perekonda, et oleks olnud isa, ema, laps, seda ei suuda ju alkohoolik. Nii funktsioneeriv ma ei olnud, et ma sellega oleks hakkama saanud. Ma isegi ei üritanud seda. Alkohoolik on nagu tornaado, mis vuhiseb läbi teiste inimeste elude. Sealt, kust ta läbi vuhiseb, sinna jääb pilpapuru. Eks ta nii oli ka minu puhul."

Taolise süüga edasi elamiseks on Pajula sõnul kaks võimalust: kas endale andestada või lihtsalt edasi juua.

"See on lõppude lõpuks kõige keerulisem ülesanne. Ja mitte üksnes alkohoolikutel. Alkohooliku puhul on see tõenäoliselt kõige eredamalt näha. Kes siit elust täitsa puhta särgikaelusega läbi tuleb, eks ole? Alkohoolikul on muidugi ka terve rinnaesine makarone täis," analüüsis Pajula.

"See on lihtsalt nii ränk, see süü ja kõik. Selleks, et unustada, tuleb edasi juua. Ja siis see aina kasvab. Jah, nii see on."

Ühel hetkel hakkas Pajula elu alla käima kiiremini kui SEB kõrghoone lift, mis sõidab esimesele korrusele. Selles peatükis hakkas olulist rolli mängima skandaalne kirjanik Kaur Kender.

"Ta tõi mind autoga koju. See on mul selgelt meeles, et ta ütles, et kui sa niimoodi jätkad, oled varsti prügikastis. Ma mõtlesin, et mina? Prügikastis? Mul oli roheline lips ees ja ma töötasin siis veel SEB-s. Ta soovitas mul otsida endale sõbrad, kes ei joo," viitas Pajula lühiajalisele läbikäimisele anonüümsete alkohoolikutega, leides varsti, et temasugusele intellektuaalile see koht mõeldud ei ole.

Pajula pendeldas veel tükk aega vastaspoolustel, - kainuse ja joomise vahel-, kuni sattus pärast järjekordset libastumist haiglasse.

"Ja siis tuli Kender mind vaatama. Ma ütlesin muidugi, et too mulle midagi, millega ma saaks teha enesetappu. Kaur tõi mulle raamatu sündimise ebaõnnest ja ütles, et kobi tagasi sinna, kus aasta aega tagasi käisid. Ja siis ma tulingi haiglast otse sinna ja tuterdasingi sinna, kus need sõbrad koos istusid…"

"Esimene aasta oli suhteliselt lihtne. Siis tuli esimene suur kingitus: sain tuttavaks Kaiega, oma elu, töö, mõtte ja oma hinge teise poolega. Ilma selleta poleks üldse midagi juhtunud tõenäoliselt."

Sealt edasi õnnestus Pajulal aastaid kaine olla. Siis aga hakkas endast üha tugevamalt märku andma diagnoos, mis oli alkoholisõltuvuse varjus peidus. Pajula sattus kliinilise depressiooniga kolmeks nädalaks psühhiaatriahaiglasse.

"Mäletan, et nutsin, ütlesin arstile, et ma ei joo ju enam, mis toimub? See on selgelt meeles," meenutas ta.

"Anti elektrit, tablette. Kõike, mis neil pakkuda. Eks nad tegid ka oma parima, mis oskasid. Olen tänulik oma tolleaegsele raviarstile, ta suhtus minusse väga hästi. Aga kogu see ravimeetod ja lääne psühhiaatria mudel on võib-olla juurpõhjus, miks kõik siin ümber kaanivad nagu jaksavad. Alkohol on ju ainus legaalne antidepressant, mida sa saad siit kohe peale võtta... Ta pole ainult seda, aga miljonitele inimestele on see ainus legaalne retseptivaba antidepressant," analüüsis kunagine tunnustatud majandusekspert.

Pajula sõnul oli tal pärast alkoholist loobumist tunne, justkui ta oleks migreenihaige, kellelt võeti rohud ära. Kui kätte hakkas jõudma tema 50. sünnipäev, oli majandusteadlane veendunud, et lõpetab elu. Tal on isegi meeles konkreetne kuupäev neljandal kainusaastal, mil plaanis siit ilmast lahkuda.

Millised õnnelikud juhused Pajula elu päästsid, sellest ta lõpuni rääkida ei taha. Küll aga väidab ta, et pöördeline punkt tema tervenemise loosse tuli koos psühhedeelikumidega. 

"Siis ma tegin esimest korda elus LSD-d. Ja paljud on mu käest küsinud, mis siis juhtus? Ei tulnud sealt mingeid ingleid taevast alla vehkima. Aga juhtus nii, et juuni lõpuks oli Edmund Burke'i Selts asutatud ja juuli alguses sõitsime Oxfordi."

On oluline rõhutada, et LSD on keelatud aine nagu iga teine narkootikum. Mõnes piirkonnas kasutatakse seda vaimsetel rännakutel väga väikeses koguses, ent Eestis on ka see keelatud.

"Ma võtan seda psühhedeelikumina, mitte narkootikumina. See on omaette probleem muidugi," tunnistab ka Pajula ise.

Lisaks aidanud tal mustast august välja ronida ka teised kosutavad tegevused, näiteks meditatsioon ja jalutuskäigud loodusesse.

"Impulss" algab ETV-s teisipäeval kell 20. Ka tänase saate stuudioarutelu keskendub alkoholisõltuvuse ja alkoholisurmade probleemile.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: