Viimasel ajal on palju juttu tehisintellektist. Õige ka, sest inimese ja masina lähenemine on loomulik ja nende lõplik kokkukasvamine ülimalt tõenäone. Intellektuaalse omandi ähmastumise, tööhõive, globaalse "nuhkimise" kasvu ja muu kõrval vääriks tähelepanu üldisem psühholoogis-protsessuaalne aspekt: kuidas kogu see virtuaalvärk on ikkagi tööle hakanud, kuidas ta meile nii omaseks on saanud?

Mind pani mõtlema hiljuti (taas?)kohatud teadaanne, et kui tahad mingit digitellimust ilma reklaamita, pead rohkem raha välja käima. Selles heiastub kogu tulevikuvalem.

Taustameenutuseks: oli aeg, mil sovetimaailma halli meediapildiga harjunu kaifis reklaami kui põnevat nähtust iseeneses, sest see seondus vabaduse ja üldse läänelikkusega. Praegu on reklaam enamiku jaoks nuhtlus nagu sudu või liiklusummikud, nagu elumõnudega kaasnev (kollateraalne) pahe.

Seepärast ollakse ammu õppinud reklaami ignoreerima. Mõnes situatsioonis on see lihtne: linnamaastikul pöörad pilgu kõrvale ja kuulad oma "sisemist muusikat", aga võrgus olles on see raske, sest väiksele ekraanile putukana roniv reklaam tõmbab paratamatult tähelepanu. Kuigi on nippe, kuidas reklaame kinni keerata, leiutavad pakkujad uusi teid. Siin on sama asümeetria nagu kurikaelte ja korrakaitsjate vahel – esimesed on alati ühe sammu ees. Seepärast ongi võimalik "reklaamivabadusega" äritseda.

See meenutab natuke katusepakkumist: kunstlikult tekitatakse oht, et siis ise pakkuda selle eest fiktiivset kaitset ja nõuda tasu. Samuti meenuvad (fiktiivsed?) pahelised meedikud, kes esmalt leiutavad viiruse, et seejärel hakata tootma selle vastu võitlemiseks mõeldud ravimit. Veel meenuvad sünged põnevusfilmid, kus kurikaelad on võtnud pantvangi rikkurite lapse ja ähvardavad, et kui vanemad ei maksa lunaraha, tehakse lapsest narkomaan.

Virtuaamaailmaga suhtlemine on ühelt poolt suur võimalus, samas teadlikult kujundatud sõltuvus, mille puhul ilmneb kindel strateegia. Kaval diiler pakub oma kraami uutele klientidele algul poolmuidu, aga kui kliendil tekib sõltuvus, hakatakse hinda kruvima. Ja klient lohiseb kaasa.

Tehkem mõtteeksperiment. Homsest tõstetakse mobiiltelefoniga rääkimise hind kahekordseks. Kui suur oleks prügimäele heidetud SIM-kaartide arv? Sama hästi kui olematu. Aga kui tõsta kolm korda? Viis korda? Kümme korda? Pigem loobutakse kõigest muust, käiku lastakse remondiraha, lapsed jäävad ilma huviringidest, vanurid hooldeta ja teatris käimata, sest "mina pean oma süsteemis sees olema".

Nii kaugele asi muidugi ei lähe, sest see poleks meediaplatvormide omanikele kasulik. Pitsitada tuleb paraja tempoga, aga pidevalt. Sellega kaasneb altpoolt palgasurve, tekib inflatsioon ja konveier käib rõõmsalt edasi.

Asi pole muidugi üksnes ega eeskätt nutitelefonis, mis on lihtsalt käepäraseim näide ja sümbol. Ma jätan teadlikult kõrvale ka suhtluskanali sisu, mille mõju võib olla väga erinev (ja miks mitte ka hariv). Tähtis on mehhanism – lohvi otsa ime(ndu)mine. See toimub mõlemalt poolt, üks pakub, teine ahmib. Nii läheb kõigega, trend on selgelt vääramatu.

Mis on saja aasta pärast? Peast arvutamise ja käsitsi kirjutamise oskuse kadumine on alles õied, viljad veel valmivad. Kui ühiskonnas poleks mingit vastassuunas mõjuvat jõudu, oleks inimese tulevik lahuses hulpiva amööbi oma, keda tema enda leiutatud masin aeg-ajalt turgutab.

See amööb elab oma kujuteldavas maailmas, kus ta oma ajju sisendatud impulsside kaudu saab kõike: safari ja nädalalõpu Angelina Jolie seltsis, müstilise elamuse ja religioosse ekstaasi, Michelini viie tärni lõuna ja ookeanikruiisi, poeesia ja sümfoonia, olümpiavõidu ja riigivapi ordeni jne. Ja kas ta seal lahuses kord igaveseks kustub, oleks tunnetusteoreetiliselt täiesti kohatu küsimus.

Mis võiks olla see vastassuunaline jõud? Igipõline küsimus massist ja eliidist tõstatub uues vormis. Rusikareegel ütleb, et ühestki elu lihtsustavast teenusest, mis on kord omaseks saanud, ei taganeta enam, elu ei saa n-ö tagasi keerata. Ainus võimalus oleks selgitada uuega kaasnevaid varjukülgi –mis on praktiliselt alati olemas – ja inimesi hoiatada, et nad lolliks ei lähe. Aga see ei mahu "konveierit" ringi ajavasse ärimudelisse, sest pole rahaliselt kasulik. Nii et kõiki inimesi valgustada on lootusetu ettevõtmine.

Nüüdisinimeste enamik on langemas meeldivasse ja suhteliselt kergesse orjusse. Uus eliit on see, kes ei lähe lolliks, kes kasutab küll kõike uut, aga annab endale sellest aru. Ta ei pööra tsivilisatsioonile selga, ei lähe metsa elama ega pea permanentset "eesti matust", aga säilitab oskuse elada niihästi reaalselt kui ka virtuaalselt. (Kas selle eelmärkideks võiksid olla praegugi kohatavad tutvumiskuulutused à la soovin leida kaaslast, kelle telefoniga saab ainult helistada ja kel poleks Facebooki-kontot? Jah, kuigi mitte sõna-sõnalt, vaid rohkem kujundlikult).

Tekib alternatiivne haridussüsteem jne. Üks on samuti tõenäone: (vaimses mõttes) eliitvanematel tulevad eliitlapsed ja veel järjekindlamalt kui praegu.

Ehk ongi Friedrich Nietzsche üliinimene too, kes ei muutu nutisõltlaseks, vaid seda kasutades rõõmsalt ja üleolevalt naerab? Loodav Eesti Vaimne Kaitseliit võiks sellest joonduda.

Eelnev võib tunduda kahtlaselt sarnane Moslemi Vennaskonnale, mis kasutab lääne tehnoloogiat, et läänt ennast hävitada. Ei, midagi ei tule hävitada, küll aga tuleb säilitada inimese kahesugune loomus, tema psühhofüüsiline dualism, sest sellega on otseselt seotud tema inimlik pale kõige üldisemalt.