X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jaak Madison: tahaks nagu Ukrainat abistada, kuid suursaadik on kadunud

Jaak Madison.
Jaak Madison. Autor/allikas: Meelis Meilbaum

Ukraina seisab silmitsi tõsise murega, milleks on puudus meestest, kes on valmis "värske verena" sõdima kodumaa eest, kirjutab Jaak Madison.

Asjaolu, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on otsene oht ka meie vastu, peaks olema selge igaühele. Venemaa ambitsioon taastada impeeriumit, milles osana näevad venelased tingimatult Ukrainat, on selge sõjaline oht ka Eestile, kuna Venemaa nägemus Euroopast on siiski mõjusfääride Euroopa, kus riigid eksisteerivad vaid näiliselt ehk paberil, kuid reaalsuses iseseisvus puudub.

Seega on kahtlusteta meie riiklikes huvides Ukraina võimalikult suur sõjaline edu, kuid loomulikult samal ajal meid ennast mitte relvitustades ja jättes tegemata sisulise töö riigikaitse ja ka tsiviilkaitse ülesehitamisel.

Arvestades fakti, et Ukrainas on tõsine probleem sellega, et puudub vajalikul määral inimressurssi, siis sellega tuleb tegeleda.

Ligi kuu aega tagasi oli mul juhuslik kohtumine riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Liisa Pakostaga, kellega tuli jutuks olukord Ukrainas ning loomulikult olid meil osaliselt erinevad seisukohad. Kui aga rääkisime sellest, et Eesti on rahvusvahelist kaitset pakkunud ka inimestele, kes on oma kodumaa hüljanud Ukraina seaduseid rikkudes (Ukraina mehed vanuses 18-60, välja arvatud erandid, ei tohi riigist lahkuda), siis tema vastus oli, et Ukraina pole saatnud ametlikku taotlust nende isikute tagasisaatmiseks Ukrainasse. Sama kinnitas alles hiljuti riigikogu ees välisminister Margus Tsahkna.

14. novembri seisuga on Eestis rahvusvahelise kaitse alusel 35 796 Ukraina põgenikku ja hinnanguliselt umbes 7000 neist poleks tohtinud oma koduriigist lahkuda. Samal ajal seisab Ukraina silmitsi tõsise murega, milleks on puudus meestest, kes on valmis "värske verena" sõdima kodumaa eest.

See ajendaski mind kirjutama 5. detsembril kirja Ukraina suursaadikule Eestis Maksõm Kononenkole. Kirja sisuks olid esiteks tänusõnad Ukraina panuse eest takistamaks Venemaa imperialismi levikut ning teiseks soov kohtuda, et arutada Ukraina praegust olukorda ning võimalusi reaalseks abistamiseks. Üks abivariant olekski just Ukraina ametliku taotluse esitamine, et kaitseväeteenistuseks kõlbulike meeste tagasisaatmine toimuks Eestist Ukrainasse.

Kuna nädala jooksul ei tulnud ühtki vastus Ukraina saatkonnast, siis saatsin meeldetuletuseks kirja küsimusega, et kas kiri on ikka kohale jõudnud. See oli 11. detsembril. Kuid ka sellele on tulnud vastuseks piinlik vaikus.

Sestap tekib mul Euroopa Parlamendi liikmena, kes on samal ajal toetanud Euroopa Parlamendis Ukraina toetamist, küsimus, et kas Ukraina suursaatkond ei pea seda oluliseks? Kas saatkonnas pole ühtki sekretäri, kes suudaks või vaevuks vastama kirjadele? Kas suursaadikul on muid tegevusi, mille tõttu pole Ukraina abistamine erinevatel viisidel esmatähtis? Kahjuks nendele küsimustele vastuseid pole.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: