Rääkides investoritega või Bolti tööle kandideerijatega, kuulen ma tihti küsimust "Kuidas teil Eestis ikka selle Vene ohuga on?"

Eesti Pank tutvustas sel nädalal oodatust kehvemat majandusprognoosi. Euroopa majanduskeskkonna mõjutamine ei ole meie võimuses, küll aga saame me kujundada seda, kui atraktiivne sihtkoht on Eesti välismaailmale. Selleks, et investorid julgeksid siia oma raha paigutada ja välismaa talent tööle tulla, on oluline, et nad tajuksid Eestit turvalise riigina.

Investorite jaoks on julgeolekukeskkonna halvenemine risk ja sellel riskil on hind. See hind koormab iga ettevõtet, kodumajapidamist ja ka meie riigieelarvet. Sisuliselt on tegemist "Putini maksuga", mis majanduses lisaväärtust ei loo, kuid istub meie kukil nagu liigkasuvõtjast bandiit. See on lõiv, mida maksame, kui Eesti kaitsevõime ei ole piisavalt välja arendatud.

Kui suur on "Putini maks"?

Kõige hõlpsam on seda riskipreemiat arvutada, kui võrrelda Eesti ja meile sarnaste riikide võlakirjaintresside muutust Ukraina sõja puhkemisel.

Võtame näiteks Sloveenia, riigi, mis on meile sarnane nii suuruse kui ka majandusarengu poolest. 2022. aasta sügisel tegi Eesti võlakirjaemissiooni ja lootis tootluseks saada kolm protsenti, mis oleks olnud sama suur kui septembris emiteeritud Sloveenia kümneaastase võlakirja tootlus. Eesti sai oma kümneaastase võla tootluseks aga hoopis neli protsenti, ehk ühe protsendi rohkem.

Eesti riigivõlg on kokku umbes viis miljardit ja erasektori võlg ligikaudu 40 miljardit eurot. Kui "Putini maks" moodustab sellest ühe protsendi, tähendab see igal aastal 450 miljonit eurot. See teeb 350 eurot iga meie elaniku kohta. Võrdluseks: Eesti riigikaitse eelarve on 2024. aastal 1,3 miljardit eurot.

Maailmas on terve rida näiteid, kuidas agressiivse naabri kõrval on võimalik arendada atraktiivset investeerimis- ja intressikeskkonda: Lõuna-Korea, Singapur, Iisrael, Taiwan või Soome. Kõiki neid riike iseloomustavad keskmisest kõrgemad kaitsekulud.

Näiteks Soome puhul on Venemaalt tulenev oht Eestiga sarnane, kuid intressimäärad on keskmiselt üks protsent odavamad. Seega võib tinglikult väita, et Eesti kaitseväe arendamisel Soomega sarnaseks on võimalik "Putini maksu" oluliselt vähendada.

Aitaks kaitsekulude suurendamine

Kaitseministeeriumi andmetel on Eestis hetkel kriitiliste puudujääkide suurus 1,6 miljardit eurot. Selle asemel, et nähtamatut koormat kaasas kanda, võiks esimese sammuna järgmised kolm aastat "Putini maksu" suuruse summa kaitse-eelarvesse lisaks suunata. See aitaks vähendada julgeolekuriski, mis suurendaks investorite ja välistalendi huvi Eesti vastu, mis omakorda soodustab majanduse arengut.

Investeeringute edasilükkamisega ei riski me mitte ainult Eesti turvalisusega, vaid ka kõrgema kapitalikuluga tulevikus. Seda seetõttu, et julgeolekukeskkonna edasine halvenemine tähendaks meile olulisemat suuremat riskipreemiat kui praegune üks protsent.

Mõistagi peab see toimuma mõistlikult majandades ning Euroopas kokku lepitud defitsiidireegleid arvestades. Mõni nädal tagasi tegi Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ettepaneku kolmeprotsendilise defitsiidireegli erandi kohaldamiseks kaitseinvesteeringutele. Selle võimaluse mittekasutamist oleks keeruline põhjendada.

Potentsiaal kohalikuks kaitsetööstuseks

Investorite riskitaju sõltub lisaks kaitseinvesteeringutele muidugi paljust muustki. Iisraeli ja Lõuna-Korea näitel on olulised ka kaitsetööstuse innovatsioon ja riikide tehnoloogiline tase. Investorite huvi kaitsevaldkonna idufirmade vastu on viimastel aastatel kiirelt kasvamas. Financial Timesi andmetel olid riskikapitali investeeringud sellesse valdkonda 2019. aastal 16 miljardit dollarit ning 2022. aastaks kahekordistusid need juba 33 miljardi dollarini.

Eesti on tuntud oma digiriigi ja edukate tehnoloogiaettevõtete poolest ning meil on sarnane potentsiaal ka uue põlvkonna kaitseettevõtete ehitamisel. Riik võiks tõsiselt kaaluda kaitsevaldkonna tehnoloogiaettevõtete toetamist ning teha pingutusi, et siia meelitada tegijaid mujalt maailmast, sealhulgas kindlasti Ukrainast.

Eesti kohal hõljuvast julgeolekuriskist ei ole võimalik ennast lihtsalt välja rääkida. Et veenda investoreid siia raha paigutama ja talenti tööle tulema, tuleb investeerida nii sisuliselt kui ka tajutavalt Eesti kaitsevõimesse.