X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Karis: valitsuse empaatiavõime võiks olla suurem

Foto: Kairit Leibold/ERR

Valitsusel tuleks tunnistada, et on väga erineva toimetulekuga inimesi, ning veidi oma ülbust allapoole tõmmata, et empaatiavõime oleks suurem. Juba see aitab, kui sa saad aru ja toetad sõnaga, ütles president Alar Karis aastalõpuintervjuus ETV-le.

Tervist, härra president! Mina ikka pean alustama oma lemmikküsimusega. Kuidas teil läheb?

Ma arvan, et mul läheb täpselt samamoodi, nagu läheb tervel Eestil kokku. Ma lasen terve Eesti ju endast läbi ja siis mul lähebki, nagu meil kõigil läheb.

Me istume praegu siin Nõmme vanas raudteehoones ja rongid mõnusalt sõidavad meist mööda ja raudteejaamad on selles mõttes hästi toredad kohad, sest siin on sellist ootusärevust uue seikluse ees, aga ka ootust näha oma kallist inimest jälle. Me kõik alustame uut aastat mingisuguste ootustega. Mis oli see ootus teil, mis see aasta ei läinudki täide?

Me alustame kohe selliste raskete küsimustega, et... Ma olen suhteliselt realist, eks võib-olla iga on ka selline, et ma väga palju ootusi endale ette ei säti. Pigem vaatan, mis tuleb ja, ja püüan siis seal ise toimetada parimal võimalikul viisil. Kui me nüüd räägime väga konkreetselt, siis ootus oli ju see, et sõda Ukrainas lõpeb, aga nagu me näeme, see jätkub. Nii et see ootus kindlasti ei ole täitunud.

See on tegelikult ootus, mida me kõik ootasime, et sõda saaks läbi. Aga uued sõjad tulevad hoopis juurde. Mida Iisraeli sõda meie jaoks tähendab?

Sõda on sõda, olgu ta lähedal või kaugel. Eks mida kaugemalt need sõjad on, seda võõramad nad meile on, sest me ei tea tausta, me ei tea täpselt, millest see on tekkinud. Kuigi Iisraeli puhul ja Hamasi puhul me üldjuhul oleme ikkagi kursis. Aga ajalugu on paraku sõdade ajalugu ja võib-olla see lootus, mis meil oli 1990. aastate alguses, et vähemalt Euroopas nüüd saabub pikka aega rahu, siis see lootus ei ole ennast õigustanud. Nii et see sõda, mis toimub Ukrainas, on üks tagasi reaalsusesse viiv asi. Eks nende sõdade varjus nii üks kui ka teine proovib ka oma konflikti üles ehitada, nii et selleks peab olema ka valmis.

Kuidas see kaardipaki segi lööb?

No see on juba segi löödud. Maailm on liigestest lahti ja kuidas ta sinna tagasi viia, seda kõike me ei tea. Aga tuleb pingutada ja anda endast parim. Me tunnetame ka seda, et maailm on ju väga erinev, ka Euroopa. Ma arvan, et ühest küljest Euroopa väärtus on just selles, et me olemegi natuke erinevad ja sellega peab arvestama, ka suhtluses. [Kui tekib küsimus] miks üks või teine riik teeb ja käitub niimoodi, nagu ta käitub, siis tasuks kodutöö ära teha enne, kui minna süüdistama mingi konkreetse teo eest. Igal riigil on oma ajalugu, nagu ka isikutel on oma ajalugu.

Paraku me näeme suurt väsimust: riigid väsivad, inimesed väsivad. Sellest on võib-olla tabu rääkida, aga päris palju kostub ka sellist nurinat, et me muudkui toetame neid teisi ja omadele ei jagugi. Mida selle nurina peale kosta?

Kui me räägime toetusest Ukrainale, siis me ju tegelikult toetame oma riiki või kaitseme oma riiki. Seda ei saa võtta toetusena kellelegi teisele, vaid me teeme kõik selleks, et see sõda saab läbi ja et see sõda ühel hetkel ei eskaleeruks kuskile mujale. See on ju ikkagi meie enda tuleviku garantii, et me seda teeme. Selge, muidugi tuleb vaadata ka sissepoole, tuleb vaadata, kuidas meie enda inimesed elavad, kus elavad paremini, kus elavad halvemini ja mida siis Eesti valitsus saaks teha, et siin aidata. Ühest küljest raha pole maailmas otsa saanud, aga teisest küljest raha on piiratud ja ilmselt tuleb teha valikuid.

Me oleme alates Ukraina sõjast oma kaitsesse päris palju panustanud, aga lähme korraks kevadesse ja meenutame seda Nursipalu saagat. Mis selles protsessis valesti läks, et inimesed hakkasid selle vastu seisma?

Paljude asjadega, mis toimuvad meie riigis ja mitte ainult meie riigis, on nii, et ei suudeta selgitada, miks see kõik on vajalik ja ka nendele konkreetsetele inimestele, keda see puudutab.

Nursipalu puhul mindi väga ruttu tehniliseks, hakati rääkima, kust tuleb siht ja kust hakatakse metsa maha võtma, ilma et oleks poliitiliselt väga selgitatud, milleks on Nursipalu vajalik. Ja et ei ole alternatiive – et oleks seda arutatud või tutvustatud inimestele. Et näiteks sinna Orava kanti ei olnud võimalik [harjutusvälja laiendust] teha.

Ma usun, et inimesed oleks sellest aru saanud. Ka see hirm, et kui nüüd NATO saapajälg on seal Nursipalus, siis see kutsuks nagu pigem sõda esile, et see oleks Venemaa provotseerimine, see ei ole tegelikult nii. See on pigem vastupidi, nagu nägime ka ju Ukrainas. Oleks Putin kujutanud ette, et Ukraina astub niimoodi vastu, siis ta ei oleks sinna oma tankidega läinud, vähemalt mitte praegu, vaid oleks edasi lükanud. Siin tuleb näidata, et oleme valmis oma riiki kaitsma ja selleks, et kaitsta, on vaja selleks valmistuda. Üks valmistumise viis on ikkagi harjutusväljakutel seda teha.

Kas võrokestele tehti liiga, kui neid sõimati putinistideks ja venemeelseteks?

Arvan, igale inimese tehakse liiga, kui teda sõimatakse, eriti veel selliste väljenditega. Me väga kergekäeliselt stigmatiseerime ja märgistame inimesi ja kui meile midagi ei meeldi või argument ei meeldi, siis me jõuamegi selleni, et sa oled putinist. Sealt edasi on lootusetu midagi ju arutada.

President Alar Karis aastalõpuintervjuud andmas Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Te olete öelnud ka, et eestlastel on entusiasmi jäänud vähemaks, aga kurjust on juurde tulnud, kurjust teineteise suhtes. Te olete teadlane – et kas see on meil mingi niisugune geneetiline probleem või mis meil viga on?

Oi, ärme nüüd seda geneetikat siia mängu too, me oleme ju geneetiliselt rohkem eurooplased kui eurooplased ise. Et selles mõttes meil seda [kurjuse] geeni sees ei ole. Eks seda kurjust ei ole ju ka igal pool. Ka naljade puhul me näeme – rasketel aegadel naljad aitavad ikkagi üle saada –, aga kohati meie naljad on muutunud ka kurjaks, eriti sotsiaalmeedias, mitte isiklikult üksteisega rääkides. Nii et ma ei tea, kas me oleme nüüd kurjemad kui teised, aga võib-olla me oleme natuke tundlikumad, et kui keegi kurjasti ütleb, siis on ikka väga halvasti, me ei oska sellega midagi teha.

Härra president, kas teie olete elanud vaesuses?

Ma ei julge öelda, et ma olen elanud vaesuses, aga ma olen elanud kuuekümnendatel aastatel, kus tõesti kõike ei olnud saada ja kõike ei olnud võimalik saada, sest mingil ajahetkel ma elasin ainult oma ema ja vanaemaga. Vanaema ei saanud pensioni, nii et me pidime väga hoolega vaatama, kuidas toidulaud siis tekib, eriti siis, kui poiss juba teismeliseikka jõudis. Aga ma ei julge öelda, et ma oleksin vaesuses elanud, sest vaesus on ikkagi midagi muud, aga mitte hästi olen küll elanud.

Meil on absoluutne vaesus tõusnud kaks ja pool korda ja kõige rohkem on pihta saanud just noored, 18–24-aastased, ja üksikvanemad. Mida teha selleks, et meie noortel ja üksikvanematel ei oleks nii raske meie ühiskonnas?

Meile meeldib mõelda, et kui me toetame rahaga, siis see aitab kõigest üle. Teinekord on võib-olla toetus sõnaga isegi olulisem, aga selge, et toetusmehhanismid peavad olema, sest meil on peresid, kes ei saa hakkama ja neid tuleb toetada, see on selge.

Aga üks asi on see vaesuses olek, aga teine näitaja on see, mida inimene saab siis endale lubada. Ta ei saa võib-olla väga paljusid asju endale lubada, mida ta võiks ju sellel riigi arengutasemel, kus me oleme, saada. Mõnevõrra on see isegi üllatav, et kui suvel käia ringi, siis me näeme, et need teatrietendused, mis toimuvad väljas, on rahvast täis. Vaatame, kuidas järgmisel aastal on. Inimesed ilmselt teevad valikuid, nad tahavad kultuuri tarbida ja sinna nad oma raha panevad, aga kas kõik seda teha saavad. Ma kardan, et mitte.

Toetustega on meil ju see mure, et spetsialistide sõnul need kuidagi ei taha hästi sihtgrupini jõuda. Aga kui me vaatame majandusprognoosi, siis need lähevad järjest halvemaks ja viimatine Eesti Panga oma tekitab ikka päris suurt ebakindlust. Milleks me peame ennast valmis panema?

Eks eluolu läheb natukene halvemaks, aga minu arust pigem on häirivam see, et see kõik on kuidagi heitlikumaks muutunud. Kindlust ei anna see, et täna on nii ja homme on naa. See on niisugune ebakindluse foon, mis hoiab inimesi tagasi perede suurendamiselt. Kui seda kindlust ei ole, siis sa lükkad oma pere moodustamise ja laste perre toomise edasi. Mina olen sündinud 1958. aastal. Sõjast oli möödas 15 aastat ja vanemad ikka ootasid tükk aega enne, kui mina sündisin, sest ilmselt see sõja mõju oli piisavalt suur, et [võttis aega, et] tekiks ühel hetkel neil see kindlus, et siia võib ka järeltulijaid tuua.

Mirjam Mõttus aasalõpuintervjuul president Alar Karisega Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Eestis on sissetulekute vähenemise ja hindade kasvuga ju ka nii, et see mõjutab inimesi väga erinevalt. Ühed ei saa võib-olla enam kaks korda aastas soojamaareisile minna, aga teised peavad hakkama päriselt vaatama, kuidas toit lauale saada ja kas nende kodu jääb alles. Mida me selle toimetulekulõhega peale hakkame?

Peame tunnistama kõigepealt, et see lõhe on sellisel kujul olemas ja vaatama sellele otsa, et kus see siis nii on. Me näeme, et ääremaadel on elu täpselt see, nagu ta on, ja sealt ka inimesed lahkuvad. See on ka juba julgeoleku küsimus – kui ikkagi inimesi seal Kagu-Eestis järjest jääb vähemaks, siis ei ole ka neid inimesi, kes jälgiksid, mis piiri ääres toimub. Tuleb tunnistada, et on väga erineva toimetulekuga inimesi ja võib-olla ka valitsuse liikmete poolt natukese ülbust allapoole tõmmata või vaigistada, et empaatiavõime oleks suurem. Juba see aitab, kui sa saad aru ja toetad sõnaga, et me teame, et teil on probleem, meie võimalused on täna sellised, et kõiki võib-olla ei saa toetada, aga me püüame endast teha kõik. See oleks lihtsam tee, kui öelda, et vaadake, kuidas te hakkama saate, sest mina, näete, saan.

Ma oma töös kohtun ikka päris paljude inimestega ja ka inimesed Võrumaal tegelikult ütlevad, et aga kuulge, sõbrad, meil on päris kõva pidu olnud. Me tarbimegi väga palju. Kas võib-olla, et praegu see asi tegelikult ei olegi nii hull ja me hoopis nagu viriseme või oleme nagu kuidagi selle fooni üles kütnud, et appi, kui õudne nüüd kõik saab olema?

Tarbime muidugi palju. Kui me läheme kauplusesse, on siis raha või ei ole raha, aga kui neid lette vaadata, mis seal kõik on ja mida me kõike tarbida võiksime ja kaasa arvatud ka asjad, mis tunduvad ju täiesti mõttetud, ja mille puhul me avastame kodus, et tegelikult seda vaja ju ei läinudki.

Eks see on kuidagi loomulik, et inimene tahab järjest rohkem ja rohkem ja rohkem tarbida seda ja teist. Kuidas sa ikka temalt ära võtad? See ei ole lihtne ülesanne, seetõttu ka keskkonnaküsimused on ju tunduvalt raskemad, sest peame millestki loobuma, millega me oleme harjunud. Et seal, kus ei ole võib olla nii palju harjutud tarbima, siis seal on ka lihtsam võib-olla jätta mingi etapp rahval vahele.

Sündidest te juba natuke rääkisite ka ja tegelikult on see kahtlemata üks asi, mille pärast me peame muretsema, sest teeme siin jälle negatiivset rekordit. Jälle sünnib meil kõigi aegade kõige vähem lapsi. Samas meil on võib-olla et maailma kõige parem peretoetuse süsteem. Aga midagi jääb nagu puudu.

Ma arvan, et see on kogu lääne ühiskonna probleem, et meil ei sünni lapsi nii palju, kui võib-olla ühiskond vajaks või tema arenguks vajalik on. Ja mitte ainult lääne ühiskond – ka hiinlane muretseb, et ei ole piisavalt inimesi, kuigi alles ju oli seal ühe lapse poliitika. Inimesi on vaja selleks, et saaksime samamoodi elada, selleks, et oleks keegi, kes teeks seda, teist ja kolmandat tööd. Võib-olla siin aitab natukene ikkagi ka see tehnoloogia areng ja paljud töövõtted enam ei vaja inimest, vaid on võimalik need teha kas tehnoloogiliste lahendustega või kasutades tehisaru. Neid võimalusi ära kasutades inimesi võib-olla nii palju siis vaja ei ole, et meie riigid ja rahvad areneksid.

Kas meie peaksime mures olema, et mis meist saab, mis saab meie rahvast ja meie keelest?
Mina väga ei muretse selle pärast, mis saab meie rahvast ja keelest. Me oleme näinud aegu, mis on karmimad kui praegu. Ja ma arvan, et oleme selleks valmis, aga teinekord see keele kadu tuleb võib-olla ettevaatlikult. Ta ei tulegi niimoodi, et kuskilt tuleb korraldus, et hakkame teises keeles rääkima, vaid me ise võib-olla kaotame natuke seda keelt. Aga keel ju areneb – keel ei ole ju staatiline. Kultuuridega on sama lugu – ta natukene muutub, ta rikastub eri põhjustel. Aga senikaua, kui meie siin maamunal oleme, siis ma ei usu, et ta kuskile ära kaob või et siis lõpuks tõesti ainult vabaõhumuuseumis seda näidatakse turistidele.

Vähemalt üks asi, kus paanikat siis ei ole. Aga mitte vaid sünnid ju meil ei kahane, vaid ka Eesti maaelu on täielikus kahanemisspiraalis, kui laenata seda Rein Taagepera ilusat väljendit. Kui ma vaatan hetkel Eesti elu, siis meil on tekkinud olukord, kus ühes kohas pole meil piisavalt inimesi, kellele teenuseid pakkuda, aga teises kohas pole meil jällegi piisavalt teenuseid, mida inimestele pakkuda. Kui kaugel on see päev, kui teenused ongi kättesaadavad ainult suuremates linnades ja keskustes?

Meil on struktuurne tööpuudus olnud juba ju tükk aega, et ühes kohas Eestis on inimesed, kellel ei ole tööd ja teises kohas on töökohad, kus ei ole inimesi. Aga me ei saa hakata siin ümber paigutama inimesi, vaid pigem tuleb leida sinna töökohad, kus on inimesed.

Seda ma ka nüüd ei usu, et kõik suurtesse linnadesse ära kolivad. Aga paljuski töökohad on seal. Täna me oleme siin raudteejaamas, mille üks tagamõte on ka selles, et ka Eestina tervikuna ei oleks tupikus, vaid meil oleksid ühendused, mitte ainult raudteeühendused, vaid kõik ühendused.

Et me oleme osa sellest maailmast, me ei saa olla isolatsioonis, nii et need ühendused on vajalikud ka selleks, kus sa käidki Võrust Tartusse tööle, et sa jõuad mõistlikul ajal koju tagasi ja oled osa sellest kogukonnast seal, kus sul elamine on. Need ühendused on väga olulised, täna me teame, et Paidest käivad inimesed Tallinnasse tööle, mis mõnikord võtab isegi vähem aega kui Viimsi tagaotsast tulla Tallinna kesklinna tööle. Muidugi võime rääkida keskkonnajalajäljest, aga ma arvan, et kui inimene jõuab tööpäeva lõpuks koju, siis on kõik hästi.

Ma pean siia küsima seda, et kas teie teate, mis asi on vahelduv vool?

Tean küll. Mõnel nädalavahetusel ma olen kodus olnud ja ma lugesin ära, et viimasel nädalavahetusel vaheldus vool kaheksa korda.

Seega te olete osa Eesti rahvast?
Vool oli ära mõnikord 40 sekundit, aga ära ta oli. Peaminister soovitas aasta tagasi, et generaator on vaja hankida ja ma hankisin selle. Nii et vajadusel saab selle sisse lükata.

Detsembri algusest on paljud inimesed iseendale generaatoritega seda voolu tootnud ja teate, mõned on siiamaani pimeduses ja ega neil väga palju lootust ei olegi. Samal ajal tõesti jah, ministrid ütlevad meile, et aga pange ennast veel paremini valmis ja saage ise hakkama. Kuidas see nüüd nii on läinud, et riik ei tule ühe oma põhiteenuse pakkumisega hakkama? Me ei räägi siin mõnest päevast, me räägime nädalatest.

No seda ma räägingi, sellepärast ma ei tahagi oma lõbusat seiklust kodus rõhutada, et elekter oli ära, sest kui lugeda meediat, siis me näeme, et seal on ju elektrita talud. Inimesed suudavad generaatoriga hoida üleval küll oma lambalauta, aga nii palju ressurssi ei ole, et maja kütta generaatoriga, mis niikuinii kokkuvõttes läheb väga kalliks.

See on tegemata töö, me teame ju, kus kliimavöötmes me elame, mis sest, et kliima meil siin soojeneb. Aga midagi peab ette võtma ja tuleb see raha siis sinna paigutada kasvõi jupikaupa, et selliseid olukordi ei tekiks, sest see ehmatab inimesed ära ja siis me näemegi, et nad jätavadki talu maha ja lähevadki linna korterisse, kus on suurem lootus, et elekter ära ei lähe.

Kas see ongi see suund, mida me riigina taotleme? Et inimesed jätaks oma talud maha ja läheks ära korterisse?

See küsimus on retooriline, selge see, et me ei taha seda. Nii et me loodame ikka, et midagi võetakse ette, et sellist olukorda vältida ja ära hoida selle laiem tähendus.

Me siin rääkisime sõjast, aga kui me suhteliselt rahulikul ajal ei suuda oma kodusid soojana hoida või et vesigi majja tuleks, mis nõuab ka mõnel puhul elektrit, siis kui hästi me siis ikkagi kriisideks valmis olema.

Kõige hullem on see, et sellistes olukordades ma näen väga palju üleolevat suhtumist stiilis, et ise nad kolisid sinna maale elama. Mis te arvate, kas meil oleks aeg vormistada üks selline riiklik dokument, kus me ütlemegi välja, et elu väljaspool kuldseid ringe on inimeste sügaval isiklikul vastutusel ja kui sa elad väljaspool, siis on normaalne, et sul ei olegi riigi põhiteenuseid. Nädal-kaks pead ise hakkama saama.

Ei, see normaalne nüüd küll ei ole ja teiseks ma ei tea, kas me vajame mingeid dokumente, neid on meil vist piisavalt. Aga mida selle peale nüüd vastata? Mina elan ka 20 kilomeetrit Tartust juba 2001. aastast ja mul on mingi tunnetus käes, mida tähendab maal elamine, eriti kui sul näiteks on lapsed.

Kui sa pead neid kooli ja huviringidesse viima, siis tihti need on erinevates kohtades, mis eeldab jälle, et sul on kaks autot, mitte üks auto. Ja paljud ei saa seda luksust lihtsalt lubada ja nad otsivadki lihtsama viisi, kuidas oma elu elada, kuidas oma lapsi harida, kui see pole võimalik maal. Siin ongi see riigi roll, et tagada, et see keskkond ja teenused oleksid kättesaadavad kõikidele Eesti inimestele, sõltumata sellest, kus nad elavad. Meie riik ei ole nii suur. Ta on suhteliselt väike, võiks ju saada hakkama küll.

Mirjam Mõttus aasalõpuintervjuul president Alar Karisega Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Aga mida te ütlete nendele inimestele, kelle kodulähedane kool pandi kinni. Jäävad ju seda aastat kindlasti meenutama ka sellised suured ümberkorraldused haridusvõrgus.

Haridusvõrku tuleb korrastada, et aga siin tuleb vaadata iga kooli erinevalt. Gümnaasiumi puhul on see võib-olla isegi lihtsam, sest lapsed on suured. Me näeme, et meil on gümnaasiumihooned, kus lapsi ei ole, no selge see, et seda ei suuda omavalitsus üleval pidada. Ja need koolid on vaja kokku panna, tagades samal ajal ka kindlasti transpordi, et lapsed kuidagi ikkagi kooli saaksid, mitte et nad on sõltuvuses oma vanematest.

Väiksemate koolidega on muidugi teine lugu. Seal tõesti tuleb vaadata iga kooli eraldi. Ja täna oleme olukorras, kus ka linnadest näiteks vanemad viivad oma lapsed autodega linna lähedale väiksemasse kooli, sellepärast laps saab seal paremini hakkama. Nii et see on ka teatavas mõttes erivajadus, nagu keegi on öelnud, põgenemiskool, et lapsed viiakse suurest koolist väiksemasse.

Need koolid on vajalikud isegi kui see kool võib-olla kestab kuskil kogukonnas veel 10 aastat. Aga las ta siis olla seal senikaua, kui on õpetajaid, senikaua kui õpetamise kvaliteet ei kuku. Senikaua võiksid need väiksed koolid olla küll ja neid näiteid on olemas.

Võrumaal oli kunagi kunagi üks kool, mida kogukond üleval hoidis, nüüd 2019. aastal pandi ta kinni, sest kogukonna lapsed kasvasid suureks ja tõenäoliselt seda kooli siis sellisel viisil ülal pidada enam ei saanud, aga mingil ajahetkel oli ta nende laste parim võimalus saada haridust.

Aga miks me ei suuda oma õpetajatele normaalset palka maksta?

Selle palgaga on ka nüüd niimoodi, et hiljuti oli üks hariduskonverents. Jaak Aaviksoo pidas seal pikema sõnavõtu, kus ta rääkis, et see raha tegelikult ju on isegi olemas, aga seda raha paigutatakse valesti, ta ei jõua sinna, kus ta peaks jõudma, ta ei jõua õpetajateni. Ja omavalitsused on meil ju väga erinevas majanduslikus olukorras. Tegelikult kõige madalamad palgad on ju õpetajatel Tallinnas võrreldes teiste palkadega.

Ja õpetajate puhul me räägime keskmisest palgast, aga mõelgem korraks sellele ka, et õpetajalt nõutakse magistrikraadi. Siis järelikult on mõistlik võrrelda õpetaja palka mitte keskmise, vaid magistri või vähemalt bakalaureusekraadiga inimeste palkadega, mis annab teistsuguse numbri, kui võrrelda keskmisega.

Mure on ikka selles, et paneme liiga palju betooni, aga liiga vähe inimestesse.

Jah, aga ma ei vastandaks tegelikult betooni ja inimesi. Kui raha on mõistlikult betooni paigutatud või tänapäeval ka puitu – Tallinnas Pelgulinna kool on ju puidust –, siis uus koolimaja, kus ressursid ja võimalused olemas, annab ka teatava hoo sisse sellele koolile, sinna on lihtsam ka õpetajaid saada, kui sellisesse lagunevasse vanasse Nõukogude-aegsesse koolimajja.

Kuidas teile tundub, kas õpetajad teevad õigesti, et nad lähevad streikima ajal, mil on kõva häälega välja öeldud, et riigil läheb praegu halvasti? Meil ei ole raha.

Streigiga on mul üldse oma suhe, et nendes valdkondades, olgu see meditsiin või ka ülikoolis, siis kuidas sa seal ikka streigid, sa ju ei saa oma teadust pooleli jätta või oma mõtlemist pooleli jätta, see ikka käib edasi. Lõpuks, kes kannatavad, on need, keda sa õpetad, olgu siis tudengid või olgu need õpilased. Aga hoiatusstreik kindlasti oma eesmärgi täidab, aga pikalt ei ole võimalik ju koolides streiki teha, sellepärast et lapsed vajavad haridust ja õpetamist.

President Alar Karis Mirjam Mõttusele aastalõpuintervjuud andmas Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Meie laste, meie inimeste vaimne tervis on üks teema, mis on samuti teie südamel. Kuhu te oma aruteludega olete jõudnud, miks meie vaimne tervis on järjest kehvem?

Siin on palju põhjusi, miks see on nii nii läinud. Laste puhul on kindlasti üks mõjutus sotsiaalmeedia, sest me teame, et seal on ju ainult edulood. Laps vaatab seal Instagramis või Facebookis ringi ja näeb ainult ilusaid asju. Kõik on nii ilus ja siis ta mõtleb enda peale, näed, mul on probleem ja ma olen üksinda. See süvendab depressiooni.

Teine põhjus on arusaadavalt see surve, mis täna lastele peale pannakse, kasvõi koolis. Ma olen käinud üksjagu koolides ja kõik kurdavad, et lastel on probleemid, kuni selleni välja, et ühes koolis öeldi, et selle semestri jooksul on toimunud 10 enesetapukatset. Need on kohutavad numbrid ja kohutavad jutud tegelikult, mis võib-olla ei paistagi välja.

Surve on ka vanematelt lastele, see edukultus natukene kindlasti mõjutab seda meie laste vaimset tervist koos internetiga. Ega see abi ei ole ka ju kättesaadav väga paljudes kohtades. Pole nii, et sa saad kuhugi psühholoogi juurde minna koolis, neid lihtsalt ei ole. Siis tuleb vaadata, et õpetajal on mingidki arusaamised või ta vähemalt tunneb ära ja ta näeb, kui lapsel hakkab midagi viltu minema, et ta siis oskab teda kuskile suunata või vähemalt paari sõnaga aidata.

Muide, milline teie pere traditsioon oli, kas teie peres sõi perekond koos ühise laua taga vähemalt ühe toidukorra päevas?

See komme on meil küll olemas ja ma tean, et paljudes peredes seda ei ole, aga minu lapsepõlvest saadik söömine oli ikkagi niimoodi, et kõik istusid laua taga ja sõid koos. Mitte küll alati arusaadavalt, aga päris nii ka ei olnud, et tormad koju, võtad külmkapist ja minema. See üks ühine toidukord ikkagi oli jah.

See komme meil peaaegu kadumas Eesti peredes. Uuringud ütlevad, et vaevalt kolmandik Eesti peredest sööb koos, aga samal ajal peetakse seda üheks võib-olla kõige olulisemaks vaimse tervise vitamiiniks. Et see on see koht, kus pere saab kokku ja tuleb korraks oma nutimaailmast välja, suhtleb omavahel. Miks me ei söö enam koos?

Eks põhjuseks on see kiire elu, mis meil ju on siin ümberringi. Igaühel on nii palju tegemist ja toimetamist, et seda aega ei leita, et koos istuda. Aga aasta lõpp ja jõuluaeg võiks olla küll see aeg, kus kõik pere saab kokku. Ja ma usun, et see on rohkem kui üks kolmandik, kes istuvad koos. Meil on Eestis komme, et jõululaud jääb ööseks lauale ja et kindlasti jäädakse ka siis kodudesse ööseks ja ollakse koos, nii et kasvõi see üks kord aastas annab juba peretunde. Meil on traditsioon, et saame aastas korra kokku kõik, ükskõik kus maailma otsas me muidu oleme.

Kas te tõesti arvate, et asi on ajas? Mulle endale tundub, et äkki on asi ikkagi rohkem prioriteetides, et me kuidagi ei prioriseeri enam omaenda perekonda, ei tähtsusta seda.

See on nagu ka riigi puhul, et kuidas sa valikuid teed. Kui sinu valik on midagi muud, siis ei oma see tähtsust. Aga keegi peab olema peres, kes seda üleval hoiab, iseenesest see ei teki. Tulebki öelda, et meie pere prioriteet on see, et me sööme koos või meie prioriteet on see, et me lähme koos korra nädalas välja jalutama või lähme koos teise või kolmandasse kohta. Keegi peab olema eestvedaja, kes tunnetab, et see vajadus on olemas. Iseenesest ei teki midagi. Iseenesest ei lahene mitte midagi.

Kuidas teie oma vaimset tervist hoiate?

Raske öelda. Ma kuulan muusikat ja kui aega on, siis vaatan lihtsalt kaugusesse.

Ja see aitab?

Oi aitab väga! Selline molutamine alati aitab, kui on vaja vaimu värskendada.

President Alar Karis aastalõpuintervjuud andmas Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Me saime kevadel endale uue valitsuse ja uue parlamendi ja suve alguseks oli see enam-vähem töövõimetu. On siiani. Rahva toetus valitsusele ja riigikogule on aegade madalaim praeguseks ja tegelikult inimesed tunnevad, et see valitsus on olnud nende suhtes alatu just seoses kogu selle maksupaketi ja mitterääkimise pärast oma valijatega. Kui palju ja mida Eesti inimesed räägivad teile, kui te sõidate mööda Eestit ringi ja kohtute nendega?

Teate, kui kummaline see on, et kui ma käin mööda Eestit ringi, siis inimesed ei kurda mulle väga palju. Võib-olla olen käinud valedes kohtades, aga üldiselt meie inimesed püüavad ikka säilitada mingi optimismi. Sa näed, et neil ei lähe võib-olla väga hästi, aga nad ikka ütlevad, et oh küll me saame hakkama. Ka väiksed ettevõtjad ütlevad, et jah, on raske, aga küll me saame hakkama.

Sõimu kohtab pigem sotsiaalmeedias ja kommentaarides, aga päris elu on, et sa püüadki toetuda iseendale, kui riigi abi ei ole. Siis tuleb ju ise hakkama saada. Nii et sellist hädaorgu ma ei ole kohanud, kuigi ma tean väga selgelt, et on üksjagu inimesi ja peresid, kellel ei lähe hästi. Ei maksa arvata, et ma olen roosade prillidega, aga mulle inimesed püüavad ikkagi oma positiivset poolt näidata.

Jah, sest te olete president ja tõesti, ma olen ka näinud, et siis, kui president tuleb külla, keegi ei hakka ju rääkima sellest, kui halvasti me siin elame. Aga kui suur risk see tegelikult on, kui inimesed tunnevad, et nende parlament on neid alt vedanud, petnud neid?

Alati on võimalik ju oma viga parandada, kui ka poliitikud tunnetavad, et midagi läks aia taha. Siis ütle: jah, panime puusse, aga me püüame nüüd midagi paremini teha. Vea tunnistamine ei ole nõrkuse tunnus, aga seda ei julgeta väga teha ja kardetakse ka opositsiooni, kes kasutab seda ära. Aga ma usun, et kui poliitik ütleb, et ma eksisin ja tal on lahendus ka, kuidas sellest olukorrast välja tulla, siis ma arvan, et reitingud tõusevad taevasse. Seda ma usun täiesti kindlalt.

Muidugi, kui hakata väga tihti vigu tegema ja tunnistama, et ma panin mööda, siis see ei tööta, aga üksikud suured vead, millest sa ise ka saad aru, et selle asemel, et kaitsta seda, öelda, et jah, läks mööda, siis ongi võimalik seda parandada. Kui sa oled olukorras, kus sa kogu aeg kaitsed oma viga, siis sa ju ei hakka mõtlemagi, kuidas seda olukorda paremaks teha.

Fridtjof Nansen, esimene mees põhjapoolusel, Norra riigimees ja teadlane on väga tabavalt öelnud, et rahvas on nii tugev, kui on tema valitsejad. Kui tugev on Eesti rahvas?

Meie rahvas on täpselt nii tugev, kui on tema valitsejad. Ega mina kehvem poiss ole kui Nansen, ma püüan nendest tarkadest inimestest õppust võtta. Aga no kas ta päris muidugi nii on, eks. Rahvas on teinekord tugevam kui valitsejad. Valitsejad tulevad ja lähevad, aga rahvas ju jääb.

Mis mulje teile on jäänud Eesti inimestest, kuidas neil läheb praegu, kuidas nad saavad hakkama?

Sõltub, kelle käest küsida, on inimesi, kellel läheb väga hästi ja on inimesi, kellel läheb väga halvasti ja on inimesi, kellel läheb kohe väga-väga halvasti. Ma käisin hiljuti Peeteli kirikus.

Nüüd enam meil kodutuid ei ole, aga nad korjasid tänavalt üles kodutuid lapsi, aitasid neil kooli minna ja ainuke tingimus, et nad saaksid seal kirikutes ööbida ja olla, on see, et nad lähevad kooli. Nad on päästnud ära üksjagu inimesi, sest nad ei ole läinud kurjale teele, aga on ka üksjagu inimesi, kes on läinud, kellel on läinud halvasti, keda ei ole õnnestunud päästa.

Aga siis kuulad neid jutte ja mõtled, et elus on ikka läinud mõnel ikka väga hästi, enamusel meist, aga on inimesi, kellel on läinud väga halvasti, aga et on olemas sellised inimesed, kes riigi toeta peavad üleval sellist kohta, kus on võimalik lastel tulla ja ööbida. Ma ei taha reklaamida Peeteli kirikut praegu, aga seal on kaheksa inimest pidevalt kohal ja seal käib kümneid inimesi, kes tulevad kodust ära, kui vanemad hakkavad jooma. Neil on koht, kuhu minna, nad saavad seal õppida ja vajadusel ka ööseks sinna jääda.

Sellistes kohtades käies sa nagu tunnetad, kui erinevas olukorras on meie Eesti inimesed. Eks mina olen elanud ju akadeemilises maailmas, mis on omaette mull, sest sa elad tarkade inimeste keskel. Siis sul jääbki mulje, et Eesti rahvas ongi juba tark, aga tegelikult see nii ei ole. On tarku, on vähem tarku ja on ka lausa rumalaid.

President Alar Karis aastalõpuintervjuud andmas Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Et enda positsioonist aru saada, peab ka teadma, kus suures pildis paikneda. Milline on Eesti positsioon maailmas, mis meist räägitakse?

Mina arvan, et meie positsioon on ikkagi väga hea, eks me oleme suutnud ise ka näidata maailmale, et me oleme tublid. Ja ma ei ole kohanud ühtegi riigijuhti, ühtegi kolleegi, kes oleks öelnud, et küll teie elate seal kehvasti. Aeg-ajalt kostub poliitilises retoorikas väljend Ida-Euroopa, mis ei ole geograafiline termin, vaid poliitiline termin, või siis räägitakse postkommunistlikust riikidest. Siis võib öelda ka, et Prantsusmaa on postfašistlik riik, eks nad olid ka ju okupeeritud mõnda aega sakslaste poolt.

Need väljendid tulevad aeg-ajalt, kui tahetakse riigile näidata, et meie oleme ikkagi paremad, kui teie olete. Aga üldiselt riigina me seisame päris hästi, küsimus on pigem selles, kus me oleme 10 aasta pärast ja kas teeme täna kõik selleks, et me ka 10 aasta pärast saaksime uhkust tunda, et meil on läinud ikka ikka päris hästi.

Me oleme teinud mitmeid ettepanekuid, kuidas Ukrainat aidata või mismoodi Venemaaga käituda, et kas näiteks prantslastele või sakslastele meeldib see, kui meie neid õpetame?

Õpetamine on omaette kunst. Kui sa tahad kellelegi midagi öelda, siis tuleb valida see koht, tuleb valida, see aeg ja kuidas öelda.

Jah, me oleme väike riik, me oleme väga tubli olnud, mõnda asja me oleme teinud tunduvalt paremini kui mingi suurem riik, aga jälle, me peame aru saama, miks see riik on just niimoodi käitunud ja püüda siis delikaatsemal viisil öelda, et proovige teie ka.

Poliitika on ka osa diplomaatiast ja seda kunsti peab valdama. Meil ei ole mõtet koguda endale näpuga näitamisega vaenlasi sõprade hulgast, sest vajame neid sõpru ka sellesama 10 aasta pärast. Et me ei oleks ühel hetkel tuule käes, vaid meil on sõbrad olemas.

Meie jutulõng hakkab otsa saama, aga enne veel pean küsima, kuidas teie arvates "Savusanna sõsarate" triumf maailmas muudab Eesti suuremaks?

Ma arvan, et see on oluline. Kõik need sellised väikesed asjad. Filmimaailm on üldse selline, mis teeb iga riigi suuremaks. Kui satume kuskile filmi, mitte ainult enda filmi, siis ma arvan, et huvi meie riigi vastu kasvab, kui ta ei ole just väga negatiivses võtmes näidatud.

Aga see saunafilm, ma usun küll, et tekitab huvi Eesti vastu. Kuigi kui mina käisin seda kinos vaatamas, siis peale minu oli veel kaks meesterahvast, ülejäänud olid kõik naisterahvad seda filmi vaatamas, nii et eks ta keeruline film ole.

Meil on ju selline ilus komme vana-aastaõhtul, et me lähme sauna ja peseme ennast puhtaks. Ja vanarahvas ütleb, et kui suitsusauna minna, siis tuleb kõik halb ukse taha jätta. Milline on teie suhe suitsusaunaga?

Mul endal suitsusauna ei ole, aga mul on sõpradel suitsusaunad. Ma käisin seal lapsena ja ma vihkasin suitsusauna, sest sa tulid sealt välja veel mustemana, kui sa sinna sauna läksid, sest laps ikka hõõrub seina vastu ennast.

Aga see on hoopis teistsugune hingamine, kui sa sinna sisse lähed, sa tunned ju hoopis midagi muud. Ja saun, mida on praktiliselt terve päev köetud, on veel järgmine päevgi soe, kus kõik seinad õhkavad seda soojust, eks ta siis teeb su enda südame ka soojemaks, kui ta muidu on.

Härra president, aitäh teile nende mõtete eest ja ma soovin teile ilusat aasta lõppu!

Head aasta lõppu teile ja kogu Eesti rahvale!

Mirjam Mõttus aasalõpuintervjuul president Alar Karisega Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Toimetaja: Mari Peegel

Allikas: ETV

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: