Minu arvamuslugu "Millist probleemi aitaks õpetajate streik lahendada?" jäi pooleli õpetajate tööle kuluva aja üle arutledes. Nüüd on hea sealt jätkata.

Coach Raimo Ülavere, kelle välkpostiloendit ma aeg-ajalt loen, kirjutas hiljuti 2022. aastal avaldatud uuringust, millega otsiti vastust küsimusele: kas ja kuidas mõjutavad pikad töötunnid inimeste heaolu ja läbipõlemist? Katsejänesteks ligi 6000 advokaati USA-s, seega sihtgrupp, mille esindajatel on pikad töötunnid eeldatavalt pigem reegel kui erand.

Läbipõlemine seondub enamasti ülemäärase pingutamisega, mis muuhulgas väljendub pikkades töötundides. Sellest tuleb intuitiivne nõuanne vähem tööd teha.

Mida siis uuring järeldas? Kas pikemad töötunnid aitasid kaasa halvale enesetundele, heaolu langusele? Selgus, et mitte eriti. Heaolu mõttes oli palju olulisem see, milline oli töö keskkond: juhtide toetus iseseisvale tegutsemisele, positiivsed hoiakud ja enda seest ning otsustest lähtuv motivatsioon.

Teisisõnu, kui õpetajale meeldib tema töö ja töökeskkond – eelkõige inimesed – on positiivselt toetav, siis pikad töötunnid ei mõjuta heaolu negatiivselt ega pole ka otsetee läbipõlemisele. Seda on muidugi näidanud ka erinevad varasemad motivatsiooniuuringud.

Enesetõhus õpetaja on tulemuslikum

Tööaja ja tööülesannete vähendamise kõrval, mis on kahtlemata väga suur ja oluline probleem, kuid millega tuleb tegeleda samuti mitte ametiühingutele ja osale õpetajaskonnast omases agressiivses, ründavas, riiki/poliitikuid/ühiskonda ja õpetajate ametiühingut vastandavas võtmes, vaid ikka positiivses koostöös, on veel üks ehk vähem räägitud, väga põnev ja rahvusvaheliselt palju teaduslikult uuritud teema: õpetaja enesetõhusus.

Õpetajate võimet saada hakkama ja tulla toime erinevate ülesannetega peegeldab Albert Bandura enesetõhususe konstrukt, mis on tihedalt seotud õpetajate efektiivsuse, kvaliteedi ja tulemuslikkusega kooli kontekstis.

Näiteks võiks Eesti Haridustöötajate Liit (EHL) võtta aktiivse positsiooni õpetajate enesetõhususe arendamise küsimuses, tehes koostööd progressiivsete haridusteadlastega ning küsides ka riigilt selleks raha. Ainult rohkem eurosid palgapäeval pangakontol või vähendatud töökoormus ei pane veel automaatselt aega efektiivsemalt kasutama ega muuda inimeste kvaliteete.

Tõenduspõhiselt teame, et kõrge enesetõhususega õpetajad on näiteks uutele väljakutsetele rohkem vastuvõtlikumad. Bandura kirjeldas, kuidas enesetõhusus mõjutas inimeste arusaama rasketest ülesannetest kui millestki, mida tuleb pigem omandada kui vältida. Ta väitis, et just enesetõhusus, mitte üksnes erialane kompetentsus, on üks täpsemaid ja paremaid tulemuslikkuse ennustamise näitajaid. Just enesetõhusus määrab, mida inimesed oma teadmiste ja oskustega teevad, võimaldades neil seeläbi edukas olla.

Õpetajate tõhusus on osutunud tugevalt seotuks paljude tähenduslike indikaatoritega nagu õpetajate püsivus, entusiasm, ambitsioon, pühendumus ja juhendav käitumine, aga ka õpilaste tulemustega, nagu saavutused, motivatsioon ja enesetõhususe uskumused.

Teadlased on ka näidanud, et enesetõhusus on korrelatsioonis tegelike võimetega: õpilased, kellel näeme enesetõhususe suurenemist, saavutavad suurema tõenäosusega akadeemilise edu. Samal ajal võib negatiivne enesetõhusus (mitteaktiivsus ja mittetoimimine) põhjustada demotivatsiooni ja väljalangevust.

Aastate jooksul on välja töötatud erinevaid õpetaja enesetõhususe mõõtmise meetodeid. Õpetaja puhul on selleks kolm põhikomponenti: õpetamisstrateegiad, klassiruumi juhtimine ja õpilaste kaasamine.

Karjäärimudel olgu jätkuvalt paguniteta

Üks hea märk õpetajate ametiühingu poolt konstruktiivsetes aruteludes osalemiseks tegelikult juba on. Koostöös riigiga soovitakse välja töötada õpetaja karjäärimudel. Jääb vaid üle loota, et tegemist on tõepoolest karjäärimudeliga, mitte tagasiminekuga staažitasude ja nõukaaegsete pagunite juurde, kuhu naasmine näikse välja öeldu põhjal olevat muuhulgas näiteks Isamaa ühe käilakuju Tõnis Lukase unistus.

Lukase ainuke positiivne mõte on ehk tõesti see, et kutsekoja roll ja kutset taotlevate õpetajate hulk suureneb, kuid mõistagi on see ikkagi selline miljonimängu kustumatu summa teema, kus peale kutseeksamit kaob ka igasugune väline mehhanism arenguks. Ei tohi unustada, et palka makstakse jooksvalt tehtud töö ja vastutuse määra eest, mitte eelnevate teenete eest, mille eest on tasu juba saadud.

Loodetavasti on loodav mudel tõepoolest mudel, mitte redel, mille puhul jääb suur otsustusroll jätkuvalt koolidele endile ning õpetaja tegelik koolis antav sisend ja väljund ning rahaline pool oleks väga üheselt seotud.

Kõige parem on see õpetaja, kelle positiivne mõju oma õpilastele, kolleegidele ja koolis toimuvale õppeprotsessile on kõige suurem. Õpetaja, kelle töö tulemusena on avaldunud õpilaste, sh hariduslike erivajadustega õpilaste uued kvaliteedid, on tõusnud õpihuvi, õpimotivatsioon, paranenud õpitulemused. Õpetaja, kes on läbi süsteemse, rõhk sõnal süsteemne ja analüüsil, rõhk sõnal analüüs, põhineva koolitusvajaduse rakendanud julgelt ja edukalt (kuid vahel ka mitte) mõnda tõenduspõhist meetodit jne.

Kõike seda ei olegi päeva lõpuks koolis kohapeal nii keeruline mõõta. Ja rõhk on alati arengul, mitte konkreetse kohordi tulemustel.

Kindlasti tuleb mudelis arvesse võtta ka asjaolu, et uuringute järgi on võtmekoht pikaajaliselt hea õpetaja karjääris just esimesed paar aastat, mil noor õpetaja vajab erilist hoolt ja tuge. Kriitikud ütlevad, et kui otsustamine on koolijuhi käes, siis on oht onupojapoliitikaks. Sõbrad, elame ikkagi Eestis ning selliselt toimetav koolijuht ülemäära kaua pukis püsida ei saaks. Muidugi ka koolide arengukavad peavad muutuma koos õppekavadega koolide tegelikke arenguid suunavateks igapäevases kasutuses ja teadmises olevateks töödokumentideks.

Lisaks kvaliteedile on tegelikult juba praegu ka rida kvantiteete, mis töö mahtu ja sellele kulutatava aja hulka ilmselgelt suurendavad ning mille osas on loomulik õpetajate töötasusid diferentseerida. Kokkulepitud koefitsient igal juhendatud loovtööl (gümnaasiumis uurimistööl), mida sugugi mitte iga õpetaja igal aastal ei tee, uute õpetajate mentoritel (mentorlus ise peab muidugi juhendamisest mentorluseks alles arenema), mentorite juhendajal, loovtööde koordinaatoril, erinevates arendustöödes isiklikku initsiatiivi üles näidanud õpetajatel, uussisserändajate ja sõjapõgenike õpetajatel ja tugiisikutel koolides jne.

Isegi intellektuaalses töös saab midagi kvantitatiivselt mõõta. Kas ja kui paljudes koolides seda tehakse, selle kohta andmed puuduvad.

Koolijuhtide ja õpetajate otsustusvabadus on edu võti

Nali naljaks, aga olles moel või teisel viimase 11 aasta jooksul kokku puutunud 25 Euroopa riigi haridussüsteemidega, võiks loota, et me ei jõua kunagi karjäärimudeliga mitmete Lõuna-Euroopa riikideni, kus õpetaja on sisuliselt igavesti kehtiva piletiga reisija rongis, kus tema sõidumugavused igas peatuses paranevad.

Mida aeg edasi, seda vähem peab ta klassis õppetööd läbi viima, seda pikem on tema puhkus, lühemad tööpäevad ja seda suurem on automaatselt tema palk. Kas ta seejuures ka mingeid pedagoogilisi kvaliteete tõstnud on, ei ole oluline. Ühe suhtekorraldaja kunagise humoorika kommentaariga jätkates (see käis toona avalike teenistujate staažitasude kohta): amortisatsioonikomponenti samuti ei arvestata.

See on sealsete ametiühingute karuteene, millega poliitikud on kunagi kaasa läinud ning millega koolijuhid ja paljud ärksamad õpetajad seal nüüd rinda peavad pistma. Teiseks ei ole riigikoolis sisuliselt võimalik luua ka oma koolikultuuri ja haridusparadigmaga kooli juba seetõttu, et sisuliselt ühegi õpetaja teenetest pole võimalik omal tahtel vabaneda ja teisalt ei saa koolijuht ise endale sobivat õpetajat tööle valida, sest viimane antakse sulle ootejärjekorras olevast pikast nimekirjast.

Eestile sobib rohkem avatud koolikultuuriga ja vaba liikumisega süsteem, kus õpetaja ja koolijuht saavad ise valida, millises meeskonnas ja millise mudeliga nad haridusmaastikul põldu künnavad. Samuti ei ole ükski koolist kaugemal asuv komisjon kunagi pädevam otsustama kui koolijuhid, kes igapäevaselt "põllul" toimetavad. See on olnud ka üks Eesti hariduse eduloo nurgakivi. Iga õpetaja ei sobi igasse kooli ning iga koolikultuur või hariduslik kontseptsioon ei kõneta igat õpetajat.

Igaühele oma kool

Küll võib praeguse variatiivsuse juures näha, et koolides leidub koht nii veendunud biheivioristidele kui ka kõige kõrgema kognitiivse võimekuse ja enesetõhususega ning sotsiaal- või kongitiivkonstruktivistlikust paradigmast lähtuvatele õpetajatele ning kõikidele, kes jäävad sinna vahele, sh erinevale alternatiivpedagoogikale. Lihtsalt tuleb see oma üles leida ja mitte punnida vastutahtsi koolis, mille arengukavalised suundumused ja haridusparadigmaatiline visioon ei ole sinu omaga kooskõlas.

Eks ka juhtimiskvaliteet värbamisel peab tõusma. Muidugi tuleb leida võimalusi tuua koolide juhtimise ja hariduse sisuliste otsuste juurde senisest rohkem inimesi ja juhtimiskogemust tulemusele orienteeritud (era)ettevõtlusest. Nagu kunagi ütles üks mu arstist sõber: kuniks haiglaid juhivad radioloogid ja uroloogid, ei juhtu nende juhtimises mitte midagi. Sama võib öelda ka hariduse ja koolide kohta.

Hea müügimees ei pruugi veel olla hea müügiosakonna juht, nagu hea õpetaja ei pruugi olla hea koolijuht. Vastavate omaduste, kogemuse ja ettevalmistuse juures muidugi võib ta seda olla, aga haaret on kindlasti mõistlik laiendada. Samal ajal on alati suur oht kaotada nii parim müügimees kui ka parim õpetaja.

Ikka ja jälle meenub, mida Rain Lõhmus LP-le antud intervjuus ütles. "Inimestel, kes pikka aega ühe koha peal töötavad, suhtlevad, lõunat söövad – neil tekib üheviisiline mõtlemine, /-/ on inimesi, kes on kümme aastat ühel kohal istunud, räägivad kogu aeg üht ja sama juttu ühtede endasarnaste inimestega. Nad on kapseldunud, aga keelduvad ise seda tunnistamast. Ma olen ise sama asja läbi teinud. See, kus sa elad või kellega suhtled, mõjutab suuresti kogu sinu mõtlemist."

Lisaks soovitan kindlasti lugeda ka hiljuti Õpetajate Lehes ilmunud intervjuud Lõhmusega, milles ta muuhulgas annab vastuse küsimusele, kes on hea õpetaja ja millest peaks sõltuma tema palk ning arutleb selle üle, kas ja millise matemaatilise tehtega on võimalik saavutada paljuräägitud 120 protsenti keskmisest palgast. Väga värskendav lugemine ja kõrvalpilk kõikidele hariduses toimetajatele.

Heas mõttes väga hea õpetajaid esindav partner riigile on see, kes aitab kaasa rääkida ka keerulistes küsimustes, mitte ei lükka neid ainult riigi õlule. Eestis on tehtud mitmeid põhikooli efektiivsuse uuringuid, millest viimast tutvustati 2023. aasta oktoobri alguses ja EHL võiks sealseid tulemusi oma positiivses agendas arvesse võtta ja ära kasutada.