Mismoodi te kõrvalt Reformierakonna reitingu sellist seisu vaatate, mis on praegusel hetkel viimase viie aasta madalaim ehk kus ja mida valesti on tehtud ja mida võiks või tuleks teha, et see olukord muutuks?

Vaatan kurva pilguga muidugi nagu enamus Reformierakondlasi ja Reformierakonna toetajaid, et ega see päris normaalne ei ole, kui Reformierakonna toetus on seal juba 15-16-17 protsenti. See ei ole Reformierakonnale iseloomulik, vähemalt sel sajandil pole see iseloomulik olnud.

Vigu on kindlasti tehtud ja muutusi on vaja. Samamoodi jätkata ei saa. Merel on nii, et igale mõõnale järgneb tõus ja igale tõusule järgneb jälle mõõn, aga ei majanduses ega laiemalt ühiskonnaelus ei ole see sugugi garanteeritud, et igale langusele järgneb kindlasti tõus. Mõõn võib tähendada ka seda, et lõpeb asi hoopis hääbumisega. Ettevõte näiteks võib täiesti ära kaduda pärast suurt langust ja sama võib juhtuda ka poliitiliste erakondadega. Ma ei arva, et Reformierakonnaga see juhtumas oleks, sest Reformierakonnas on väga tugevad piirkonnad. Ja Reformierakonnas on väga palju tugevaid tegijaid. Aga suunamuutust on kindlasti vaja.

Kas teie arvates peaks Kaja Kallas tagasi astuma?

See on Reformierakonna juhatuse otsustada eelkõige, aga samas tuleb muidugi möönda, et usalduskrediit on kadunud ja selle põhjuseks ei ole mitte ainult Vene skandaal, vaid üldisem suhtumine ja üldine poliitika tegemise viis. Need on valmistanud inimestes pettumuse ja küsimus ei ole ju ainult Reformierakonna 15 protsendilise toetuses, kui 70 protsenti Eesti rahvast soovib peaministri tagasiastumist, siis see on väga, väga tugev signaal ja kui valitsuse toetus on napp 33 protsenti, siis seda tuleb pidada isegi julgeolekuohuks Eesti riigile. Sest et kui meid ähvardab tõepoolest tõsine oht, ja puudub usaldus riigijuhtide vastu, siis loomulikult see on ohtlik riigile.

Toomas Hendrik Ilves paar päeva tagasi oma pikas sünnipäevaintervjuus Eesti Ekspressile ütles ühe korraliku roppuse ja siis ütles, et Kaja Kallas välismaal on väga hästi hakkama saanud ja sellest justkui piisab. Ka teie hetkel vaatate asju paljuski Euroopast. Kas sellest siis piisab, et Kaja Kallas välispoliitiliselt saab hästi hakkama?

Ma arvan, et me ei peaks endale sugereerima seda, et kui inimene ei saa hakkama siseriiklikult inimeste veenmisega, siis ta välismaal kindlasti saab sellega hakkama. Selles asjas on ikka suur annus soovmõtlemist. Aasta tagasi oli see kindlasti enam-vähem nii, nagu praegu väidetakse, aga praeguseks on need ajad ammu juba möödas. Kui mõtleme nüüd Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni eesistumisele, kus me pidime saama eesistujateks, aga lõppes see asi sellega, et Eesti jäi täiesti üksi ja solidaarsusest liitusid meiega Läti, Leedu ja Poola. Ja oligi kõik.

Me teame seda, et pärast 50 aastat okupatsiooni on meie eesmärk kogu aeg olnud mitte iialgi enam üksi jääda. Ja see, et me jäime kord jälle üle pika aja täiesti üksi. Et see peaks olema tugev ohusignaal selleks, et oma senist suhtumist korralikult revideerida ja ka välispoliitilisi prioriteete üle vaadata.

Te vaatate siiapoole ikkagi suuremas osas Euroopa Parlamendi liikmena. Kui rääkida Ukraina sõjast ja selle toetusest, siis kuidas see lääneriikide väsimine sinna tundub?

See väsimise jutt on kuidagi siin Eestis väga populaarne, sellele on ka mingil määral tuult tiibadesse andnud Itaalia peaministri jutt sellest, et hakkame väsima Euroopas ja tuleks leida poliitiline lahendus. Samas jälle, kui me mõtleme sellele, et Euroopa Liit on andnud Ukrainale abi 85 miljardit eurot, siis see on ikka kohutavalt suur summa.

Me oleme vastu võtnud 10 miljonit põgenikku, kellest Euroopasse on jäänud neli miljonit põgeniku. Meenutame, et 2015 rändekriisi aegu tuli ainult miljon põgenikku ja kisa oli taevani, aga praegu on neli miljonit põgenikku Euroopasse jäänud ja me oleme sellega hakkama saanud. Me oleme Euroopas äsja just langetanud laienemisotsuse - 26 riiki on selgelt seda meelt, et Ukrainaga tuleb alustada Euroopa Liiduga liitumiseks läbirääkimisi. Ma ei näe mingeid väsimuse märke, väsimuse märke, vaid ma näen seda, et on on pigem täis otsustavust ja väga paljud annavad endale aru, mida tähendaks see võimalik Ukraina kaotus.

On ka neid inimesi, kes ütlevad, et see ikkagi tähendab garanteeritult seda, et Venemaa ei peatu. Venemaa hakkab kasutama neid ressursse, mis Ukrainas on, sealhulgas ka inimressursse selleks, et minna edasi Euroopa peale. Et tal ei olegi teisi valikuid kui ainult jätkata sõjaga, sest majanduses on nad selgelt läbi kukkunud. Nad ei suuda konkureerida muu maailmaga - Euroopaga, Ameerika Ühendriikide ega Hiinaga.

Ja kui me mõtleme sellele, kuidas praegu Venemaa kasutab ära Donbassi elanikke okupeeritud aladel, selleks, et rünnata ukrainlasi, panna nad püssi alla. Siis mõtleme oma ajaloo peale: juba ristirüütlid, kui nad vallutasid Saaremaad ja siis nad korjasid mandrilt kokku Eesti soost inimesed ja tegid seda koos eestlastega. Mõtleme teisele maailmasõjale: eestlased sõdisid nii laskurkorpuses kui ka Eesti leegionis ehk Eesti oli okupeeritud ja Eesti teises maailmasõjas ei osalenud. Rahvusvaheliste lepingutega võib küll keelatud olla okupeeritud aladelt inimeste sõjaväkke värbamine või sundimine, aga praktikas on see toiminud niiviisi ja toimub ilmselt ka tulevikus täpselt samamoodi.

Neid, kes Lääne-Euroopas saavad sellest väga suurest ohust aru, on minu meelest praeguse sõja käigus tekkinud järjest rohkem ja rohkem ja see kirgastumine on pigem see, millega ma iseloomustaksin praegust Euroopat, mitte tülpimuse ja väsimusega.

Tuleme sisepoliitika juurde tagasi, me oleme refereerinud ka Maalehe intervjuud Tallinki juhi Paavo Nõgenega, kes ütleb, et tema hinnangul valitsus kommunikeerib liiga vähe oma otsuseid rahvale, aga kui me meenutame näiteks eelmise nädala valitsuse pressikonverentsi, siis tundub, et puudub ka kommunikatsioon valitsuserakondade vahel. Millest see, mis seal laua taga toimus, teile kõneleb? Kas see oli mingi poliitiline näitemäng või tõesti pole suhtlust valitsuserakondade vahel või see on nii kehv?

See debatt Mart Võrklaeva ja Margus Tsahkna vahel oli päris kole ja hirmus vaadata. Nii võivad valitsuserakondade ministrid käituda siis, kui seda valitsust enam ei ole, kui minnakse laiali tüliga. Head koostööd kindlasti selline debatt ei peegeldanud, aga mulle tundub, et liialt tihti üritatakse kuidagi probleeme taandada kehvale kommunikatsioonile. Küsimus ei ole mitte ainult kommunikatsioonis, vaid selles, missuguseid otsuseid kommunikeeritakse ja marketingist on ju üldiselt teada, et ega kehva kaupa hea reklaamiga ikka müüa ei õnnestu. Kvaliteet on pääs turule ja kui seda kvaliteeti ei ole, siis kommunikeeri, kuidas tahad, ega ikka inimesed teda ei osta.

Võtame kasvõi näiteks automaksu. Kui sul on automaks ja sa üritad seda kangesti kommunikeerida, siis inimesed lihtsalt ei osta seda ära. Me kõik saame aru, et riigieelarvesse on raha vaja, aga kui öeldakse, et automaks on keskkonnamaks, siis jah, me oleme nõus maksma ka selle eest, et keskkond oleks puhtam. Järelikult automaks peaks põhinema auto süsinikdioksiidi emissioonil, mis on selgelt määratletud, mida kontrollitakse tehnilise ülevaatuse käigus.

Ostame ära ka selle mõtte sellest, et auto kaalu tuleb arvesse võtta, sest kui kunagi hakkavad olema enamasti elektriautod, siis me ei saa ju kehtestada praegu maksu, mis on kahanev ja hääbuv maks. Aga kui sinna tuuakse sisse vanusekomponent, siis inimestes tekib tõrge. Keegi on ostnud uue auto, see võtab viis liitrit 100 kilomeetri peale, tal on sees igasugused katalüsaatorid ja mis iganes veel. Ja tema peab maksma 10 korda rohkem, kui maksab Nissan Datsun Cherry omanik, kuigi tolle auto on 20 aastat vana ja saastab vähemalt kaks korda rohkem kui see uus auto. Inimesed ei saa sellest sellest vastuolust aru ja seetõttu ma arvan, et võiks automaksu lihtsustada. Teha ta keskkonnamaksuks ja kehtestada siis sõjamaks ausalt, proportsionaalselt inimeste tuludega ja sellest saadakse kindlasti aru.

Me endale jälle sisendame kogu aeg, kuidas meie saame aru Venemaa ohtlikkusest ja sellest, mida tähendaks Ukraina abistamine ja teised riigid ei saa aru, aga kui me vaatame Eurobaromeetri uuringuid, siis näeme, et kõige tugevam toetus Ukrainale, on Rootsis, kus 97 protsenti rahvast toetab Ukrainat. Järgmisena on Soome 96 protsenti, siis tuleb Holland 95 protsenti, siis tulevad Hispaania, Portugal, Leedu. Eesti on napilt alla Euroopa Liidu keskmise. Ehk siis me ei ole sugugi avaliku arvamuse uuringute järgi need kõige tugevamad Ukraina toetajad. Meil oleks vaja rohkem mõistmist, rohkem usaldust rahva vastu ja rohkem arusaamist, mida tähendab see, kui meil ei ole riigis usaldusväärset valitsust ja mida tähendab see, kui me tõepoolest ei suuda ka Eestis Ukrainat piisavalt aidata.

Teie olete tegelikult ju raske majandusperioodi valitsusjuhina üle elanud ja pidanud väga palju koomale tõmbama, aga millest see siis kõneleb, et praegusel hetkel ei ole selget suhtlemist. Kas see võib kõneleda sellest, et praegused juhid ei ole ka oma otsustas nii selged ja kahtlevad?

Ilmselgelt sellest see kõnelebki. Tavaliselt on ikkagi nii, et kui on probleemid, siis kõigepealt eitatakse neid probleeme ja süüdistatakse hoopis kedagi teist, mitte ei vaadata ise peeglisse. Praegusel juhul ka ma näen, et mitmed need, kes püüavad kaitsta valitsuse täielikult ebaõnnestunud otsuseid, süüdistavad ajakirjandust. Et ajakirjandus on kallutatud ja eriti kallutatud on ERR ja Postimees.

Minu meelest see ei vii kuhugi, sest ei ole kallutatud see ajakirjandus, ajakirjandus peegeldab seda, mis ühiskonnas toimub ja peegeldab seda väga hästi. Eesti ajakirjandus on demokraatiat meie riigis väga hästi teeninud. Jätame peegli süüdistamise ära ja püüame oma vigu parandada.

Aastatel 2008-2009, kui kärpisime ja tõstsime ka makse, mida üldiselt kriisi ajal teha ei tohiks, siis tegime seda suures osas vähemusvalitsuse tingimustes ja ei olnud mingit obstruktsiooni. Selleks poleks mitte mingit võimalust ega vajadust olnud, sest kui opositsioon oleks hääletanud valitsusele vastu, siis valitsus oleks kukkunud ja see valitsus oleks omadega lõpetanud.

Aga tol ajal rahvas teadis, mis juhtub siis, kui me mitte midagi ei tee. Kreeka näide oli olemas ja Läti näide oli olemas. Rahvas teadis ka seda, et kui langetada see otsus, mis siis juhtub, kui langetada teine otsus, mis tagajärjed sellel on. Rahval olid valikud olemas. Aga praegu? Otsus tuleb kusagilt ja see otsus on arusaamatu ja siis hakatakse seda otsust järjest raiuma, mingeid korrektsioone keegi teha ei taha. Vaidleme õpetajate kümnemiljonilise palgatõusu üle ja samas ütleb üks minister igasuguse kooskõlastuseta, valitsuspartneritega läbirääkimata, erakonna sees läbirääkimiseta, et selle 400 miljonilise maksutõusu jätame ja ära asendame selle millegi muuga. Aga millega - seda keegi ei tea. Täielik üllatus kõigile. See ei ole juhtimine.

Kolmapäevases Eesti Päevalehes ilmus intervjuu Isamaa juhi Urmas Reinsaluga ja Kärt Anvelt küsis temalt, kes oleks tema arvates Reformierakonnale parem esimees. Reinsalu ütles, et üks kahest - Hanno Pevkur või Kristen Michal. Ma küsin siis teie käest lõpetuseks, kumb teie arvates oleks tugevam parteijuht - kas Hanno Pevkur või Kristen Michal?

Reinsalu oleks võinud siis nime ka välja öelda. Üks nendest on olnud parteijuht ja teine ei ole olnud - järelikult üks siiski on olnud nõrgem kui teine. Reformierakonnas on neid tugevaid inimesi üksjagu, kes kõik võiksid kandideerida erakonna juhiks ja ilmselt see juhi vahetus tuleb varem või hiljem teha. Ma arvan, et pigem varem.

Reformierakonna juhatus on oma strateegiapäeva toonud uue aasta algusesse. Alguses oli see kavandatud jaanuari lõppu. Nüüd kavatsetakse juba aasta alguses arutama hakata, mida muuta, kuidas muuta. Kuidas muuta poliitika sisu, kuidas muuta poliitika tegemise viisi, kuidas kaasata rohkem rahvast, et need on mitte lihtsalt pelgalt mingid poliittehnoloogilised küsimused, vaid need on ikkagi seotud riigi julgeolekuga. Riigis peab olema rahva jaoks usaldusväärne valitsus.

KAJA KALLAS: Ansipi kriitika on ajendatud lähenevatest EP valimistest

Andrus Ansip on varemgi peaminister Kaja Kallase kohta kriitikat teinud, mida Kallas on omakorda kommenteerinud. Viimati 31. oktoobril Vikerraadio saates "Stuudios on peaminister", kus Kallas sidus Ansipi kriitika lähenevate Euroopa Parlamendi valimistega.

"Meil oli 30. septembril erakonna volikogu, kus olid kõik volikogu liikmed, sealhulgas Andrus Ansip. Ta ei küsinud mitte ühtegi küsimust, ei avalikult, kõikide teiste ees ega ka mitte kohvipausil minu käest otse. Tal oleks olnud need võimalused. Ta ei ole seda kasutanud. Miks ta kasutab ajakirjandust, on mingid muud põhjused.

Teie olete siin ju väga teadlikud sellest, et on tulemas Euroopa Parlamendi valimised. Ja paraku on nii, et küll tahaks kuulata neid arutelusid selle töö üle, mis Euroopa Parlamendis on tehtud ja kuidas Euroopa tulevikku nähakse, aga paraku on nii, et sisepoliitikas sõnavõtmine annab alati rohkem eetrit. Ja seetõttu me hakkame seda nägema rohkem sellepärast.

Valitsuse tegevus praegu sellel põhjusel, et me peame tegema raskeid otsuseid, on ebapopulaarne ja seetõttu on väga populaarne positsioon minna valimistele vastu seda valitsust rünnates, neid otsuseid kritiseerides. Ja ma olen valmis neid otsuseid kaitsma, põhjendama, ka kuulama."