Aimar Ventsel: munad on Venemaal kõigi tormiliste protsesside sümbol
Vladimir Putin väitis, et Venemaa munadefitsiidi peamiseks põhjuseks on elanike jõukuse kasv, mistõttu inimesed on hakanud rohkem mune sööma. See on nüüd väide, mida ei usu ilmselt isegi kõige fanaatilisemad presidendi toetajad, märgib Aimar Ventsel Vikerraadio päevakommentaaris.
Kas te kujutate ette, et suure ja võimsa, globaalses mastaabis liidrirollile pretendeeriva riigi president võtab kätte ja tegeleb küsimusega, miks on munade hind kallinenud? Kusjuures ta üritab oma kodanikele selgeks teha, et nad peaksid munade kallinemist mõistma kui midagi positiivset, sest see tähendab jõukuse kasvu. Hästi ei kujuta küll.
Munade probleemiga tegeleb normaalses riigis keegi teine, heal juhul vastava valdkonna minister. Ent Venemaal just hiljuti pöördus president Vladimir Vladimirovitš Putin sarnase sõnumiga oma kodanike poole.
Asi on selles, et Venemaal on probleem munadega. Munad on muutumas defitsiidiks, ehk teatud regioonides pole neid üldse saada, teistes on need aga kallinenud. Munad on muutunud ka poliitilise kapitali sümboliks, nimelt teatasid hiljuti paar kuberneri, et nende tubli ja eduka töö üks märk on see, et nende oblastis pole munade hind märkimisväärselt tõusnud.
Muna (või õigemini munad) on Venemaal kõigi tormiliste protsesside sümbol. Mõned aastad tagasi, kui hinnad olid korralikult tõusnud, tulid Venemaal turule üheksast munast koosnevad ruudukujulised pakid. Mitte kümme muna nagu tavaliselt, vaid üheksa.
Miks on muna selline oluline indikaator? Võib-olla sellepärast, et isegi kõige vähem haritud ja ükskõikne inimene märkab kohe, kui munadega on midagi valesti. Kui väheneb leivapätsi või jahupaki kaal, ent hind ei lange, siis tihti ei ole see kohe märgatav ja visuaalselt see pole ka presenteeritav. Nii on munakarp üheksa munaga väga silmahakkav ja ka foto sellest on kergesti sotsiaalmeediasse postitatav. Jahupakk, milles on kilogrammi asemel sees 900 grammi (see juhtus samal ajal, kui mindi kümnemunaselt pakilt üle üheksamunasele pakile), ei ole nii hästi pildistatav. Jahupakk on jahupakk.
Tuntud analüütik ja Venemaal toimuva kommentaator Mark Galeotti on idanaabri munaprobleemile juures mitmes kohas seletust andnud. Kõigepealt oma taskuhäälingus, mida soovitan kõigil kuulata, ja viimati ka Postimehes ilmunud artiklis.
Kui nüüd võtta Venemaal järjest tuure koguva munadefitsiidi põhjused kokku, siis neid on terve rida.
Esiteks, mitmed vastava tööstusharu ettevõtted on oma vabrikud sulgenud või ka töötavad alakoormusel, sest – üllatus, üllatus! – sanktsioonid on avaldamas oma mõju ja varuosi kätte saada on raske ning kallis.
Teiseks, seoses üldise vaesuse tõusuga on fanaatilistest lihasöödikutest Venemaa elanikud järjest rohkem hakanud sea- või veiseliha asemel tarbima kanaliha ja mune. Mida rohkem süüakse kanaliha, seda vähem on loogiliselt ka munejaid kanu. Ning last but not least, Venemaal tehakse palju olulisi vaktsiine munadest, mistõttu praegusel viirusehooajal läheb suur hulk mune hoopis meditsiiniliseks otstarbeks.
Kõige tähtsam on antud juhul vast Venemaa elanike langev ostujõud. See on viinud selleni, et paljud ei jaksa isegi suures koguses mune osta ning mitmes regioonis on nüüd võimalik mune osta ka ühekaupa. Nagu vanadel headel 1990. aastatel.
Ma arvan, et Venemaal on vähe inimesi, kes usuvad Putini muinasjuttu üldise jõukuse kasvust. Nimelt väitis Vladimir Vladimirovitš, et munadefitsiidi peamiseks põhjuseks on Venemaa elanike rahakoti sisu kasv, mistõttu inimesed on hakanud rohkem mune sööma. See on nüüd väide, mida ei usu kõigi eelduste järgi isegi presidendi kõige fanaatilisemad toetajad lihtrahva seas.
Elukalliduse kasv on Venemaal olnud alates Vene-Ukraina täiemahulisest sõjast aeglane, kuid pidev. Mu tuttavad erinevates Venemaa regioonides on ikka kirjutanud mulle, kuidas inimesed otsivad järjest odavamaid toiduaineid ja tarbekaupu, et mitte muuta harjumuspäraseid tarbimisharjumusi. Sealjuures eitavad presidendi eriti andunud pooldajad elukalliduse tõusu ja sanktsioonide mõju tavainimese elulaadile fanaatiliselt juba alates 2014 aastast. Nüüd aga peaksid isegi neil mõneks ajaks argumendid otsas olema.
Asi on selles, et Venemaa president on kõige muu kõrval midagi rahvuse isa taolist, kes oma kuulsal käsijuhtimise meetodil lahendab kõik probleemid. See pole esimene kord, kui Putin on tegelenud selliste triviaalsete asjadega nagu lihtsate ning üldkasutatavate toiduainete hind ning kättesaadavus. Eelnevatel aastatel on Putin võtnud oma isikliku kontrolli alla ka näiteks tatra- ja leivahinna ning ning nende kättesaadavuse.
Käsijuhtimisel on üks hea ning üks halb omadus ja need on omavahel seotud. Kui president suudab langetada tatra või munade hinda, siis on ta teeninud elanike seas rasvaseid punkte kui hoolitsev isake. Kui aga presidendi tegevusel pole tagajärgi või need on vastupidised, siis vastutab Venemaa elanike enamiku meelest tema isiklikult. Ja kui on midagi, mida Vladimir Vladimirovitš Putin kardab, siis see on isiklik vastutus.
Praegu me veel ei tea, kuidas Venemaa munasaaga laheneb ja kuidas see mõjub Putini reputatsioonile. Normaalses riigis ei tohiks presidendi tooli kindlus või kõikuvus iseenesest sellistest asjadest sõltuda, aga siin me räägime Venemaast.
Ning lõpetuseks väheke optimistlikum lugu. Nimelt ostis Permi elanik kaks muna. Kui ta need ära keetis ja pooleks lõikas, siis avastas ta, et ühe seas oli munakollane võtnud Jumalaema, teises aga Putini portree kuju. Kuulekas kodanik pidas seda ilmutuseks, et Jumalaema kaitseb Venemaad ning on missiooni täideviijaks valinud Vladimir Vladimirovitši. Kas saab ilusamat lugu olla? Muna kui jumaliku teate kandja.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel