X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Harri Tiido: Hiina huvid ja India ookean

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Hiina huvid. India ookean on muutunud regiooniks, kus tegeletakse globaalse ülemvõimu piirkondliku lahenduse otsimisega ja endi positsioneerimisega, märgib Tiido.

Möödunud aastast tänavusse kandunud sõjaliste konfliktide kõrval on ka mõned õnneks lahvatamata jäänud pingekolded. Piirdun vaid Hiinaga seotud kahe näitega.

Üks on Taiwani küsimus, mille osas Hiina mullu aasta lõpul muutus aktiivsemaks, kuid see oli seotud saareriigi presidendivalimistega.

Teine on Lõuna-Hiina meri, kus Hiina rahvusvahelist õigust rikkudes on kuulutanud end piirkonna peremeheks, aga samal ajal näevad mitmed kohalikud riigid osa sellest merest endale kuuluvana. Aasta lõpu poole kiskus juba avalikuks tüliks, kui Hiina hakkas ahistama Filipiinide laevu. Filipiinidele ja muudele piirkonna riikidele tähendab Hiina agressiivne tegevus muuhulgas sedagi, et mitmed investeeringud jäävad tulemata, kuna kardetakse, et konflikti korral katkevad tarneahelad.

Lõuna-Hiina merest edasi läände liikudes jääb ette Malaka väin, millest käib läbi väga suur osa maailma kaubalaevastikust. Sealt edasi on juba India ookean, siis Bab el Mandebi väin ja Punane meri oma pingetega ning Suessi kanal. Enne Punasesse merre jõudmist jääb nafta transpordi seisukohalt olulisena pisut põhja poole Hormuzi väin. Need kolm väina on India ookeani ümbritsevad pudelikaelad, mille avatusest sõltub maailma kaubanduses väga palju. Aasta alguses Punasel merel vallandunud pinge on selle kohta hea näide.

Ja India ookeanil on omal moel seos ka Hiina võimaliku agressiivsuse kasvuga Taiwani suhtes või Lõuna-Hiina meres. Nimelt saab Hiina naftaimpordist umbes 62 protsenti ja gaasiimpordist 17 protsenti läbi India ookeani ja Malaka väina.

Kui Lõuna-Hiina meres kontrollib Hiina ise kogu laevaliiklust, siis India ookeanis on ta sõjalise konflikti korral haavatav. See ookean on praegu pigem USA kontrolli all, kuna neil on piisavalt lennukikandjaid ja allveelaevu ning ka suhteid ümbruskonna riikidega. Peking on aga laevaühenduse võimalike probleemidega juba arvestanud, kuna riigil olla naftavaru 60 päevaks, pluss vilja ja mitmete muude imporditavate kaupade varud.

Hiinal on lennukikandjatega esialgu veel kitsas käes, kuigi aastaks 2030 olla kavas neid ehitada tervelt kuus ja neist kaks paigutada India ookeani. Seni on seal alalises valmisolekus neli-viis valvelaeva ja üks allveelaev.

Tugikohti Hiinal India ookeanis esialgu veel ei ole. Ainus sõjaväebaas on neil alates 2017. aastast Djibutis ja satelliidifotode põhjal on nad seal sadama kaid pikendanud, et vajadusel ka lennukikandjat vastu võtta. Aga sellel baasil ei ole lennurada ja 400 hiinlase asupaigaks oleva baasi kõrval on veel seitsme riigi tugikohad. Nende seas on ka USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Ehk sealt opereerimine on keerulisevõitu.

Kui paarkümmend aastat tagasi oli India ookean hiinlaste jaoks mingi teisejärguline piirkond, siis nüüdseks on olukord järsult muutunud. Sihiga leida tugipunkte selles ookeanis on Hiina kuulutanud välja mere siiditee algatuse. Sellega püütakse India ookeani äärsetes riikides abipakettide, laenude ning investeeringute abil jalg maha saada. Puhuti ka edukalt.

Strateegiline võrk on heidetud 20-le riigile ja tunamullu käivitati ka Hiina-India ookeani foorum, kuhu tõmmati piirkonna riike. Kuid mitte Indiat, millega Hiinal teadupärast kana kitkuda ning mis tegutseb selle nimel, et hiinlased India ookeanist eemal hoida. Meenutame Hiina tegevuse taustaks, et Vöö ja Tee algatuse ehk uue siiditee raames jagatud laenud on tihti saajate jaoks kujunenud võlalõksuks, millest pääsemise nimel tuleb hiinlastele midagi loovutada. Meie loo kontekstis näiteks sadamaid või muud sellist.

Indial on üks vahend, millega Hiina tegevust teatud määral vaos hoida. Selleks on Andamani ja Nicobari saared. Need paiknevad Indiast päris kaugel ookeanis, kuid on samas üsna lähedal Malaka väinale. Ehk India sealne baas on nagu lukk, millega väina läbivat laevaliiklust pisut kontrollida.

Hiinlased omakorda näikse rajavat tugikohta Maldiividele, millelt nad rentisid kuni 2066. aastani ühe minisaare, mille pindala on nad praeguseks peaaegu kolm korda suurendanud. Rendisumma olnud neli miljonit dollarit ehk pehmelt öeldes peenraha.

Meenutame, et ka Lõuna-Hiina meres on Hiina mõnest kaljunukist terve sõjalise tugikoha keset merd rajanud. Ja ka Maldiividel näib siht olevat sõjalise tugikoha rajamine. Igal juhul nõudis saareriik juba India sõjaväelaste väljaviimist märgina sihi võtmisest suhetele Hiinaga. Tolle jaoks on tegemist osaga niinimetatud pärlikee programmist, millega India ookeani rannikul kohalolek tagatakse ning India neist riikidest eemale tõrjutakse.

Pentagon on igatahes koostanud nimekirja 11 riigist, kuhu võivad tekkida Hiina baasid, nende seas on näiteks Pakistan, Sri Lanka ja Aafrikast Tansaania.

India ookeanis on aktiviseerunud veel üks riik, millelt Hiina võib vajadusel toetust loota, nimelt Venemaa. Venemaa merevägi näitas mullu aasta lõpupoole ennenägematut aktiivsust piirkonnas. Novembris korraldati ühisõppused Myanmariga, mis olid neile ajaloo esimesed ühised mereväeõppused. Vahetult nende järel sisenesid Vene sõjalaevad Bangladeshi sadamasse ja see oli esimene Vene mereväe visiit 50 aasta jooksul. Lisaks korraldati kahepäevane ühisharjutus ka Indiaga.

Venemaal on India ookeanis vaja ettevaatlikult askeldada, kuna ühelt poolt on partnerriigi Hiina huvid ja teisalt ei soovita kaotada pikaajalise relvaostja India poolehoidu. India küll jagab end nii Venemaa kui ka USA suunal samaaegset aktiivsust näidates. Pikemaajaline tegevus on Venemaal olnud lääne pool, Adeni lahe piirkonnas, kus venelased on tegelenud piraadivastase võitlusega. Kuigi Venemaa ei ole Adeni lahe rahvusvahelise transiidikoridori tagajate ühenduse liige ja eelistab tegeleda omal käel.

Igal juhul on India ookean, mis tähendab ühte viiendikku planeedi merealadest, muutunud regiooniks, kus tegeletakse globaalse ülemvõimu piirkondliku lahenduse otsimisega ja endi positsioneerimisega. Hiinal on seejuures topelthuvid, kuna suvalise agressiivse tegevuse puhul Taiwani või Lõuna-Hiina mere rannariikide vastu võidakse neil India ookeanis hapnik kinni keerata.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: