X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Tanel Kiik: alkoholilobi ei tohi dikteerida seadusandlust

Tanel Kiik
Tanel Kiik Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Riiklikus alkoholipoliitikas peavad esikohal olema rahvatervise argumendid ja ühiskondlik huvi, mitte alkoholitootjate või reklaamifirmade ärihuvid, kirjutab Tanel Kiik.

Alkoholi liigtarvitamine on Eestis juba aastakümneid olnud suureks probleemiks ja üheks tõsisemaks ohuks rahva tervisele. Alkoholikahjude vähendamine on vähemalt sõnades erakondadeülene eesmärk, kuid tegelikult on alkoholi tarvitamine viimastel aastatel tõusutrendis ning samamoodi kasvavad nii tervisekahjud kui negatiivne mõju meie tööturule ja majandusele.

2022. aastal suri Tervise Arengu Instituudi andmetel alkoholist tingitud haigustesse 753 inimest, kes olid enamjaolt tööealised. Sellele lisandus veel ligi sada joobeseisundis uppunud, alajahtunud või tule- ja liiklusõnnetustes hukkunud inimest. Laiemad tervisekahjud on aga kordades suuremad.

Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel jõid Eesti elanikud 2022. aastal 11,2 liitrit alkoholi ühe täiskasvanu (vanuses 15+) kohta, mis on võrdväärne 56 pudeli viina või ca 450 keskmise kangusega õllega.

Joomise kasvutrend on tõsiselt murettekitav ning on viimane aeg riiklik alkoholipoliitika üle vaadata. Pean väga oluliseks, et me ei lähtuks selles debatis vaid aktsiisitulust ega piirduks aktsiisimäärade timmimisega, sest see on ainult väike osa võrrandist.

Joovastavate jookide pruukimine ei saa kunagi olema riigile ja ühiskonnale tulutoov, sest kaasnevad kahjud on igal juhul suuremad kui mistahes maksulaekumised. Seetõttu on oluline, et käsitleksime lisaks hinnale ka alkoholi müügikohtade rohkust, alkohoolsete jookide kättesaadavust alaealistele ja alkoholireklaamiga kaasnevat negatiivset mõju. 

Juba kümme aastat tagasi heaks kiidetud alkoholipoliitika roheline raamat tõi välja, et alkoholi turundus suurendab tõenäosust, et alaealised leiavad tee alkoholi juurde ja need, kes juba joovad, suurendavad koguseid. Samuti viidati ökonomeetrilistele uuringutele, milles on leitud, et alkoholireklaami mahu suurenemine kümme protsenti tõstab tarbimist 0,3 protsendi võrra.

Rahvusvahelisele kogemusele tuginedes pakkusid eksperdid välja erinevaid võimalusi alkoholireklaami piiramiseks, millest suur osa on praeguseks ka rakendatud. Alkoholi turunduse reguleerimine eeldab aga kõikvõimalike turunduse vormide ja kanalitega arvestamist ning reeglite järjepidevat uuendamist, et (sotsiaal)meedia kiire arenguga kaasas käia. Tuleb tunnistada, et me pole seda alati suutnud.

Alkoholireklaami negatiivset mõju ja tarbimise kasvu arvestades ei ole mitte kuidagi adekvaatne arutada, kas ja mil määral peaks kehtivaid piiranguid hoopis leevendama. Kui lugeda jaanuari alguses avaldatud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindaja esialgseid mõtteid ja ettepanekuid ning ühe alkoholireklaami töörühma liikme tervishoiueksperte mõnitavat arvamuslugu, siis paraku tundub, et just seda soovitakse teha.

Alkoholikahjude vähendamisega tegelemise asemel lajatatakse tervisevaldkonna vabaühendustele, et nad nakatavad teisi "ideepatogeenidega" ning "nende ratsionaalne mõtlemine on juba halvatud, mistõttu prevaleerib segane emotsioon". Kuidas palun? 

Kirjutasin juba 26. septembril majandus- ja infotehnoloogiaministrile, terviseministrile ning riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmetele, et alkoholireklaami arutava töögrupi koosseis on ilmselgelt kreenis ning seetõttu liigutakse vales suunas. Soovitasin sellele protsessile aegsasti pidurit tõmmata. Järgnenud vestlused tervisevaldkonna esindajate, terviseministri ja sotsiaalkomisjoni liikmetega andsid kindluse, et ma pole ainsana mures.

Reklaamiseaduse uuendamise ja alkoholireklaami piirangute üle võib loomulikult arutada, aga esialgu tuleb üheselt aru saada, mis on võimalike seadusemuudatuste eesmärk. Minu hinnangul saab see olla ainult alkoholireklaami leviku, sh alaealisteni jõudmise piiramine ja seeläbi alkoholi tarvitamisest tingitud tervisekahjude vähendamine.

Aga kui töörühmas domineerivad ärihuvid, siis jäävad rahvatervise argumendid kahjuks tagaplaanile. Näiteks, kui selgub, et kehtivate alkoholireklaami piirangute täitmise üle ei suudeta alati järelevalvet teha, siis tuleb mõelda, kuidas piiranguid ja järelevalvet tõhustada, mitte neist sootuks loobuda. Sama loogika alusel võiks nõuda liikluses kiirusepiirangute kaotamist, kuna kõik kehtivaid reegleid ei täida.

Minu jätkuv soovitus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile on saata praegune töörühm laiali ning alustada puhtalt lehelt, kaasates märkimisväärselt rohkem tervisevaldkonna eksperte ja sotsiaalteadlaste kompetentsi. Riiklikus alkoholipoliitikas peavad esikohal olema rahvatervise argumendid ja ühiskondlik huvi, mitte alkoholitootjate või reklaamifirmade ärihuvid. Kui me hakkame juba eos vales suunas liikuma, siis ei ole lootustki õigesse kohta välja jõuda.

Omamoodi kurioosum on, et koalitsioonilepingus on mustvalgel kirjas otsus keelustada hasartmängude, veebiennustusmängude ja kiirlaenude reklaamid, aga nii olulist teemat ei kavatse ministeeriumi töörühm käsitleda. See tekitab küsimuse, kes ja milliste volituste alusel otsustas koalitsioonilepingut muuta?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: